50. Pisike

Haiglapalat, kui seda nii võis nimetada, sarnanes rohkem hullumeelse teadlase laborile. Äraarvamatu otstarbega hammasratastest, kõveratest klaastorudest ja vedrudest koosnevad monstrumid tiksusid, mulksusid ning tegid muid veidraid hääli. Masinavärkide seest vaevu välja paistval voodil lamas Alice. Voodi kõrvale tõstetud kõhuka klaasanuma küljest jooksis tüdruku käe külge peenike punane voolik. „Vereasendaja,“ oli Doktor selgituseks öelnud. Teoreetiliselt pidi punane vedelik asendama verd, mida tüdruk sünnitamise ajal meeletutes kogustes kaotas. Kas ja kui palju see aine oli varem inimelusid päästnud, jäi teadmata. Kris ei julgenud arsti käest küsida, sest kartis kuulda ausat vastust. 

Alice´i kõrval nohises teki sisse mässitud pamp. Tema pidi leppima piima aseainega, sest noor ema oli liiga nõrk, et oma last ise toita. Kui Doktor vastsündinu Krisile sülle asetas ja õpetas, kuidas seda pisikest vääksuvat olendit lutipudelist sööta, mõistis Kris, et ta polnud oma senise elu jooksul midagi sarnast veel kogenud. Temast sõltus ühe väikese inimese elu vähemalt nii kaua, kuni Alice teadvusetuna voodil lamas, masinad tiksumas nagu kellavärgiga pommid.

Vile ja märkmik asusid nüüd kindlas kohas - Krisi taskus. Need võisid olla tagasiteeks maailma, kus eksisteeris kaasaegne arstiabi ja toitu sai osta raha eest. Samas võisid need olla kasutud asjakesed, mis ainult väliselt sarnanesid maagilistele esemetele, omamata vähematki võlujõudu.

Alice oli vile ja raamatukese leidnud Sauroni kirjutuslaua sahtlist ning need endale võtnud. Vanamehel polnud pärast siitilmast lahkumist maise varandusega enam midagi peale hakata. Järelikult pidid tema asjad olema erilised, sest Sauron ise oli samuti eriline. Äkki oli temagi üks eksinutest? Mis siis, kui siin oligi eksinute tegelik kodu? Mis siis, kui maailmas, mida Kris oli oma koduks pidanud, polnudki enam suurlinnu koos haiglate ja kaubanduskeskustega? Võib-olla olid koletised tekitanud seal veel hullema kaose? 

Muremõtteid segasid Alice´iga toimuma hakanud kummalised asjad. Tüdruk muutus pooleldi läbipaistvaks, haihtus õhku, ilmus tasapisi uuesti nähtavale ning jäi värelema nagu pilt rikki läinud teleri ekraanil.

„Doktor!“ hüüdis Kris, haarates Alice'i kõrval rahutult siplema ja vigisema hakanud lapse endale sülle. „Doktor, tulge kiiresti siia!“ 

Siiani rahulikult ja rütmiliselt tiksunud masinad hakkasid äkki kuuldavale tooma kaootilisi heliridasid. Osutid mõõdikute peal kõikusid edasi-tagasi ning ähmast valgust heitnud laelamp vilkus ja särises. Doktor tormas kitli hõlmade lehvides voodi juurde, käes erkrohelise ainega täidetud süstal. Ta tahtis selle Alice´i kõhetusse käsivarde suruda, kuid langetas süstla viimasel hetkel. Arsti käed vajusid lõdvalt külgedele rippu ja terav kitsehabe värises vaevumärgatavalt. 

„Hilja,“ ütles Doktor väga vaikselt. „Liiga hilja.“

Justkui unes, kõndis Kris läbi kitsaste tänavate labürindi, süles pisike tekki mähitud laps. Ta ei kuulnud imestunud sosinaid, mida tõid kuuldavale möödakäijad, nähes räsitud välimusega noormehe süles nii tillukest beebit. Laps magas sügavalt, tehes läbi une pruntis huultega imemisliigutusi. Õlal rippuvas nööriga kokku seotud pambus oli paari päeva toiduvaru ja mõned mähkmed. Jalad viisid autopiloodil kõndiva Krisi justkui iseenesest tagasi võõrastemaja juurde.

„Oi kui armas!“ hüüdis Lily ja haaras sügavalt magava lapse endale sülle. „Max, vaata neid

pisikesi sõrmi. Nagu nukul. Ta on nii nunnu!“ Kergitanud tasakesi tekiserva, kuulutas vampiiritar teistele toasolijatele: „Tüdruk! Ta on tüdruk!“

„Kus siis lapse ema on?“ küsis Max. Ta oli parajasti ametis redeli otsas tasakaalu hoidmisega, et parandada laes olevat auku. Sellel ajal, kui Kris ja Alice haiglas viibisid, oli Max hotellipidajaga kokkuleppele saanud, et nad võivad jääda veel mõneks päevaks, kui panevad lambi tagasi lakke ja ei lõhu enam rohkem midagi. Kui Kris tema küsimusele ei vastanud, jättis Max oma tegevuse pooleli ja ronis redeli otsast alla. See, et vend tuli tagasi koos vastsündinud beebiga, sai tähendada vaid üht: „Titel pole enam ema?“ 

Kris raputas pead. Selline uudis võttis isegi elunäinud artistil jalad nõrgaks. Max istus voodile Lily kõrvale ja silmitses pisikest ilmaimet mõtliku pilguga.

„Kahe põngerjaga on juba niigi raske. Kas meil on ikka kolmandat tarvis, kui suudame vaevu iseendaga hakkama saada?“ Maxi realistlik mõtteavaldus ärritas Lily´t nii väga, nagu oleks tahetud tema lihast last käest võtta. „Ta jääb meiega,“ sisistas vampiiritar läbi hammaste. „Kui sa proovid talle midagi halba teha, siis…“

„Lily, meil ei ole millegi eest beebile toitu ega mähkmeid osta,“ püüdis Max naist mõistuse juurde tagasi tuua. „Me elame mingis äraneetud postapokalüptilises ühiskonnas, kus inimesed söövad rotte ja sõidavad ringi aurumasinatega. Siin ei saa isegi etendusi anda, sest kõik on nii kuradi erilised, et meie oleme nende silmis täiesti tavalised!“

„Max, me võime aidata tita eest hoolitseda,“ sekkus vaidlusesse Rotipoiss. „Ma saan rottideks muutuda ja minna talle toitu otsima.“ Piksi noogutas agaralt. Temalegi oli beebi esimest pilgust meeldima hakanud.

„Ma usun, et sa tahad aidata, aga esialgu proovime ikka ise hakkama saada," sekkus vaidlusesse vahepeal natuke toibuda jõudnud Kris. Ta kraamis kotist välja Doktori käest saadud piimapulbri, lutipudeli ja mähkmed. Lisaks neile oli arst kaasa pannud juhendi imiku eest hoolitsemiseks. Kris mõtles natuke ja asetas siis beebi asjade kõrvale roosa kaisujänese. 

„Teda tuleb toita kahetunniste vahedega,“ luges Lily. „Ma toitsin oma tütart küll siis, kui ta süüa nõudis, mitte kella järgi.“

„Sul on tütar? Sa polegi temast rääkinud,“ oli Kris üllatunud.

Ta on surnud. Ära küsi rohkem. Lily mõtted lajatasid Krisi teadvusesse nagu sepahaamriga.

„Vabandust,“ lausus Kris ja võttis lutipudeli. „Lähen ja toon köögist keedetud vett, et pisikesele süüa teha.“

Kuna Maxi arvamus kellelegi korda ei läinud, ohkas ta raskelt ning ronis uuesti redeli otsa, pooleli jäänud remonditööd jätkama. Ta kuulas, kuidas Lily beebile õrnalt hällilaulu laulis ja mõtles endamisi: Kui Lily selle tite lapsendab, kas mina pean talle siis isaks hakkama? Või võtab Kris isarolli enda õlule?

Max kujutles Lily´t ja Krisi koos lapsekäru lükkamas ning see mõte ei meeldinud talle karvavõrdki.