55. Rotivorsti materjal

„Sinusugused huligaanid väärivad kõige karmimat karistust! Sind tuleks peksta, kuni mõistus sinu tagumisest poolest tagasi pähe jõuab!“ röökis jäme hääl, nii et terve saal kajas. Max oli kõhuli kõval lavatsil, käed ja jalad kõvasti kinni seotud. Tal polnud seljas ühtegi riidehilpu ning piitsahoobid laksusid valjusti vastu paljast nahka. Etendust jälgiv publik juubeldas iga hoobi peale. 

„Braavo!“ hüüdsid hääled ja esireast loobiti lavale lilli. Kuigi Max oleks pidanud nautima valu ja tähelepanu keskpunktis olemist, ei meeldinud see etendus talle sugugi. Ta rabeles ja väänles, püüdes ennast köidikutest lahti rebida ning…

kukkus külmale kivipõrandale. 

Luupainajast üles ärganud Max pööritas silmi, püüdes saada võimalikult selget ülevaadet ruumist, kus teda kinni hoiti. Tundus, et tegemist oli keldriga. Põrandast õhkus rõskust ning lagi oli üsna madal. Seinte äärde virna laotud puurides rabelesid rotid, ronides üksteise turjale ja närides meeleheitlikult puurivarbaid. Erinevalt Sauroni kasvandikest olid need loomad räpased ja haisesid vastikult. Keset põrandat seisis kõva põhjaga rauast voodi. Selle pealt ta oligi alla kukkunud. 

Rotipirukas või rotilihast vorst? Kumma koostises ma oma maise eksistentsi lõpetan? juurdles Max. Vaevalt teda generaatorisse jooksma oleks pandud. Huvitav, milliseks otstarbeks neid loomi veel kasutati? Tundus, et kohalik rahvas oli rottides avastanud lõppematu energia-ja toiduvaru.

Ukse tagant kostsid kellegi lähenevad sammud. Lukuaugus pöörati valju raginaga võtit ja ruumi astus Angie. Ta oli endiselt sama kondine, kuid ei näinud sugugi laiba moodi välja. Nähes Maxi üllatunud pilku, kõverdusid tema kitsad huuled kergeks muigeks.

„Sa ei lootnud mind enam näha, ega ju?“ küsis ta. „Äkki sa polegi siin ainus surematu.“

„Ära mölise!“ Maxil polnud vähematki tahtmist Angie targutusi kuulata.

„Kuidas soovid,“ ütles Angie ja kummardus Maxi kohale, käes läikimas skalpelli tera. Ta lõikas jalgade ümber mässitud teibi lahti ja käskis püsti tõusta. 

„Sid tahab sinuga juttu ajada, enne kui sa lindi peale lähed,“ selgitas ta. „Sa kindlasti naudid giljotiini all olemist, aga kahjuks ei saa me lasta sul hiljem uuesti kokku kasvada. Iga hea asi peab kunagi lõppema, saad isegi aru.“

Angie kuulus nende väheste hulka, kelle mõistusega polnud võimalik mängida. Max ei hakanud isegi üritama. Ta leppis mõttega, et temast tehakse peagi koeravorst, sest tulevik oleks olnud tume nii või teisiti. Kuigi Kris oli maininud midagi tagasiminemise võimalikkusest, pidas Max seda seosetuks sonimiseks. Teda huvitas, mida Sidil talle öelda oli. Kindlasti mitte midagi head. 

Tundus, et Sid oli päris heale järjele saanud. Tema riided olid palju korralikumad, kui neil inimestel, keda Max linnatänavatel oli näinud. Kingadel polnud ühtegi paika ega muud parandusjälge. Juuksed olid seatud soengusse, milletaolist suudaks lõigata ainult professionaalne juuksur. Iga detail tema välimuses kiirgas endast välja sõnumit: Ma olen rikas! Ma võin endale lubada asju, mida sina ei või.

„Tere! Kuidas sul läinud on?“ küsis Sid teeseldud sõbralikkusega. „Oled sa nüüd maailmakuulus artist? On sul palju raha ja ilusaid naisi?“

„Ei, aga mul on üks värdjast vend,“ vastas Max. Ta võis endale sellist käitumist lubada. Kaotada polnud enam midagi.

„Kui sa Krisi mõtled, siis võiks öelda, et tal läheb paremini kui sul. Isegi sinu naise suutis see kloun üle lüüa. Lausa uskumatu, kuidas lapsevanemaks saamine mõnele ikka mõjuda võib.“

Iga sõna tabas Maxi palju valusamalt kui unes nähtud piitsahoobid. Kuid ta ei kavatsenudki võlgu jääda. 

„Vähemalt pole temast saanud rotikuningas kohas, kus raha väärtust ei tunta,“ vastas Max. „Enne kui sa minust rotipasteeti tegema hakkad, ütle palun, miks sa Angie surma kohta valetasid?“

„Ei valetanud,“ vastas Sid. „Rotid, muutke ennast!“ Angie lagunes koost ja moondus rotikarjaks. Tühjaks jäänud kleit langes vaikse sahinaga põrandale. Loomad ronisid üksteise kukile ja hakkasid uuesti inimese kuju võtma. Nüüd olid ta Rotipoisiga äravahetamiseni sarnane. Rotipoisi teisik lagunes uuesti tükkideks ja moodustas järgmisena Maxi koopia.

Max tundis, et hakkab hulluks minema. Sid jälgis teda lõbustatult ja keerutas käes läikiva nupuga jalutuskeppi.

„Sinu etendused on lapsemäng, tühipaljas laadapalagan. Me püüdsime sind õpetada, teha üheks meie hulgast, aga kahjuks petsid sa meie lootusi,“ rääkis Sid. „Siiski oli sinust ka natuke kasu. Sa tõid endaga kaasa kolm last eksinute hulgast. Minu juures saavad nad õppida uusi oskusi, milletaolisi sa uneski ei näe.“

See kujumuutja oligi Rotipoiss? mõtles Max segadusse sattudes.

„Ei, ta pole Rotipoiss,“ ütles Sid. „Aga Rotipoisil on see anne olemas. Ta lihtsalt ei tea seda veel.“

„Milleks sa lapsi kasutama hakkad? Tasuta tööjõuna oma rotivabrikus? Või müüd mõne lapse orjaks, et nad uusi peremehi oma eriliste oskustega lõbustada saaksid?“ Tundus, et Max oli tabanud naelapea pihta, sest venna näost libises üle reetlik vari.

„Aitab!“ hüüdis Sid. „Viige ta liini peale!“

Vahepeal uuesti Angie kuju võtnud rotikari lagunes laiali ja sama tegid ka teised ruumis viibinud valvurid. Nad lukustasid röökiva ja meeleheitlikult jalutuskepiga nüpeldava Sidi tihedasse piiramisrõngasse ning voolasid karvase vaibana mööda tema jalgu üles. Peagi oli Sid rottidega üleni kaetud. Max ei jäänud niisama vahtima, vaid jooksis eemal mustendava koridori suunas, lootes sealt leida väljapääsu.

„Oota,“ hüüdis keegi tema selja taga. Hüüdjaks oli Rotipoiss. Ta jooksis Maxi kannul, käes Sidilt varastatud jalutuskepp. Kui Rotipoiss kepi nuppu pööras, avanes koridori lõpus olev uks iseenesest ja nii juhtus ka järgmiste ustega. Max ja Rotipoiss läksid koos mööda pikki keerdtreppe üles, kuni jõudsid viimaks ometi maapinnale. Hingeldades ja ropult vandudes vajus Max keldri sissekäigu kõrvale puhkama. Polnud vaja karta, et Sid neile järgi tuleks, sest vaevalt rotid temast midagi peale kontide alles jätsid.

„Tee mu käed vabaks,“ palus Max poissi. Kui vereringe aegamisi taastuma hakkas, pööras ta kahtlustava pilgu Rotipoisile ja küsis: „Mille kuradi pärast sa seal olid?“

„Osa minust elas Sauroni generaatoris,“ vastas Rotipoiss. „Ma sain neilt rottidelt üht-teist teada. Kui sa ära kadusid, läksin kohe asja uurima ja jõudsin lõpuks siia.“

„Sa oskad siis ükskõik kelle kuju võtta?“ imestas Max. „Miks sa seda varem teinud pole?“

„Oskan,“ sõnas Rotipoiss uhkelt. „Ma pole ainus selline. Meid on palju. Varem pole mul lihtsalt tarvis olnud kellekski teiseks muutuda.“

„Aga kuidas sa teadsid, milline Angie välja nägi?“ küsis Max.

„Sid näitas meile pilte inimestest, kelle kuju me võtma pidime,“ jutustas Rotipoiss. „Ta jutustas nende iseloomust, minevikust ja sellest, kuidas oma rolli mängides rääkida.“ Tundus, et kehaga liitunud uued rotid olid Rotipoisi sõnavara ja keelekasutust kõvasti paremuse poole muutnud. 

„See kõik ei pruugi veel läbi olla,“ kahtles Max. „Sidi pole enam, aga lastega äritsejaid leidub kõikjal. Ole ettevaatlik.“ Erinevalt Piksist ja pisitüdrukust meeldis Rotipoiss Maxile. Ta oli nagu noorem vend - natuke noor ja rumal, aga omamoodi asjalik. Rotipoiss päästis Maxi elu, seda ei tohtinud unustada.

„Kas läheme nüüd tagasi teiste juurde?“ küsis Rotipoiss. „Nad on Doktori majas, sest võõrastemaja põles maha.“

„Oh Kris, jälle sa tegid seda!“ ägas Max peast kinni haarates. „Olgu, lähme Doktori juurde.

Loodan, et Kris tema maja maha ei põleta.“