42. Võlur

„Vampiir!“ hüüdis vahiputkas istunud halli habemega taat. Ta nägi välja täpselt nagu võlur vanadest muinasjuttudest. Pikad hallid juuksed langesid kõhetutele õlgadele ja sinine hommikumantel laperdas paljaste säärte ümber. Jalgade otsa olid torgatud pehmed sussid. Vanamehe ees laual auras suur kohvitass.

„Sellist olendit pole mu silmad aastakümneid näinud!“ Rauga silmades säras ehe vaimustus. „Kuidas temaga ometi nii halvasti läks? Kes julges sedavõrd kauni olendiga midagi nii koledat teha?“

„See on pikk ja keeruline lugu,“ vastas Kris. Vanamehe mõtete lugemine kinnitas, et tegemist oli tõelise fanaatikuga, kes tundus vampiiridest teadvat kõike.„Kas te suudaksite teda aidata?“

„Vampiire pole tarvis aidata,“ vastas vanamees. „Vampiirid taastuvad ise, kui neile aega ja rahu anda. Mis sa arvad, miks nad vanasti hauakambrites kirstude sees elasid? Sinna juba keegi naljalt tülitama ei tulnud.“

Ta võttis tugitooli seljatoel olnud teki ja laotas selles Lily peale. „On teil kohta, kuhu peatuma jääda? Sõpru, sugulasi?“

„Ei,“ tunnistas Kris. „Ja süüa pole meil samuti, kui juba jutuks tuli.“

Vanamees noogutas mõistvalt ja võttis lauasahtlist välja karbi võileibadega.

„Sööge,“ ütles ta. „Mulle tundub, et see neiu, kes su kõrval seisab, vajab toitu lausa kahe jaoks. On mul õigus?“

Kris noogutas ja ei hakanud isegi küsima, kuidas vanamees nähtamatut tüdrukut näha suutis. Ta andis ühe võileiva Alice´ile, teise Piksile ja jagas kolmandat rottidega.

„Millega tema hakkama sai?“ küsis vanamees peaga Maxi suunas noogutades. 

„Ta läks hulluks,“ vastas süües tasapisi nähtavale ilmunud Alice lühidalt. Polnud tarvis, et Kris võhivõõrale inimesele kõigest ausalt pajatama hakkaks. Max mõmises midagi läbi suhu topitud kaltsu ja pööritas silmi, mis olid nüüd jälle tavalised.

„Äkki tahab temagi süüa,“ ütles vanamees mõtlikult. „Nälg võib inimesi peast segi ajada.“

Kris ja Alice vahetasid pilke. „Võta tal narts suust välja,“ soovitas tüdruk. „Las käed ja jalad jäävad esialgu veel kinni.“

See tundus mõistliku mõttena. Piksi häälitses hirmunult, kui Kris Maxi köidikute kallal pusis, aga midagi halba ei juhtunud. Esimese asjana ahmis vabastatud suuga Max sügavalt õhku.

„See oli tema!“ hüüdis ta, kui hingamise enam-vähem korda saanud. „Kris, see oli tema. Tead küll, kellest ma räägin.“

Kris noogutas ja patsutas Maxi rahustavalt õlale. „Ma tean. Räägime sellest hiljem. Kas sa süüa tahad?“

„Ma tahan vetsu,“ ütles Max vaikselt, nii et ainult Kris seda kuulda võis. Riskides oma eluga, vabastas Kris tema jalad ja küsis vanamehelt, kus tualett asub. Selgus, et see oli putka taga hoovis. Nõnda ei jäänudki meestel üle muud, kui jätta Alice ja Lily koos lastega vanamehe hoole alla ja kahekesi õues ära käia.

„Max, kui see oled tõepoolest sina, siis ütle midagi, mida ainult meie kaks teame,“ nõudis Kris välikäimla ukse ette seisma jäädes.

„Kris, halasta ometi! Mul on tõesti vaja ära käia,“ halises Max. „Sa sidusid mu käed selja taha, nii et... Kas sa võiksid need lahti teha?“

„Mis sinu sõrmega juhtus?“ küsis Kris. „ Ma mõtlen seda, mis päriselt juhtus, mitte karistuse ja koera juttu, mida sa kõigile oled rääkinud. Vasta, muidu tuleb sul püksi lasta.“

„Me mängisime julgusmängu, kus sina lõid kirve paku sisse ja mina pidin käe kiiresti ära

tõmbama,“ vuristas Max kiiresti. „Sa lõid mul sõrme küljest, hakkasid kartma ja pistsid jooksu. Mina hakkasin sind taga ajama. Sõrme me enam üles ei leidnudki. Oled nüüd rahul?“

Vedruga taskunuga plõksatas lahti ja Kris vabastas Maxi käed. Seni, kuni Max oma asju ajas, meenutas Kris, mis pärast sõrmekaotust edasi sai. Max ei tahtnud kellelegi tunnistada, et ta oli oma kasuvennast aeglasem ja selle tõttu vigaseks jäi. Ta mõtles välja loo karistusest, milleks oli näpu maha lõikamine varastamise eest. Ei öelda ju ilmaasjata varaste kohta „pikanäpumehed“.

Iga kord, kui Max enda kurvast saatusest jutustas, ümbritsesid teda imetlevad ja kaastundlikud pilgud. Ta oli juba siis üks neetud edevusehunnik, kes alati kogu tähelepanu endale tõmbas ja Krisi oma selja taha varju jättis...