54. Läbi tule

Lily ärkas keset ööd tunde peale, nagu oleks keegi nähtamatu teda õlast raputanud.

„Mine ruttu lapse juurde!“ hüüdis kehatu hääl läbi pimeduse. Vampiiritar virgus hetkega,

heitis teki pealt ja hüppas läbi akna välja, seljas lehvimas öösärk, mille sarnaseid kandsid enne apokalüpsist haiglapatsiendid. Ta jooksis paljajalu mööda krobelisi tänavaid ja lootis, et jõuab õigeks ajaks kohale.

Beebi meeleheitlik kisa oli juba kaugele kuulda ja toa ukse alt immitses paksu suitsu. Kris seisis akna juures, paksu teki sisse mähitud laps süles. Tuba tema ümber põles. Leekidest täiesti puutumata jäänud Sid ootas häirimatult keset tulemöllu, millal Kris lõpuks ära väsib. Vampiiritar jooksis Krisi juurde ja haaras beebi enda kätte.

„Tule!“ hüüdis ta Krisile, kes ikka veel kivistunult paigal seisis, kahvatul näol läikimas higipiisad. Värskest õhust jõudu juurde saanud tulemöll ei lubanud enam ukse kaudu põgeneda. Nii ei jäänud Lily'l üle muud, kui mässida kardin käe ümber ja aken katki lüüa. Rotipoiss ja Piksi olid ennast siiani voodi all peitnud ning tormasid nüüd läbi akna välja.

„Sa ei lähe kuhugi,“ ütles hääl Lily peas. „Sa annad lapse mulle.“ 

Neid sõnu lausunud Sid astus naisele lähemale, lämmatades leeke iga sammuga.

„Ei!“ hüüdis Lily, surus teki tihedalt ümber lapse ja viskus tagurpidi läbi akna. Selja peale maandumine tegi haiget, kuid ta tõusis kohe uuesti püsti, vaatas kiiresti, kas laps jäi terveks, ning pistis elu eest jooksu. 

Doktor oli Lily kadumist juba märgata jõudnud. Nähes tahmaseid põgenikke, vangutas ta pead ja noomis: „Ma ju ütlesin, preili, et te peate lamama vaikuses ja rahus. Aga mida tegite teie? Põgenesite keset ööd ja tulite tagasi koos kolme lapsega. Mis veel hullem, te olete saanud uusi põletushaavu, endal eelmisedki veel paranemata!“

Varahommikul kuulis Doktor, kuidas keegi vaikselt uksele koputas. Tulijaks oli Kris. Ta nägi välja nagu korstnasse kukkunud kass, aga kannatada olid saanud ainult tema riided. Tuli, mille Kris ise tekitas, ei saanud teda põletada.

„Külastuseks on kellaaeg ilmselgelt liiga varajane,“ torises väsinud Doktor ja astus ukse eest kõrvale. „Tule sisse, kui sa siin juba oled. Su laps on siin koos vampiir-naise ja veel kahe lapsega.“

"Tänan sind!“ oigas Kris ja koperdas vaevaliselt, mööblilt tuge otsides haigetuppa. Lily lamas koos imikuga kitsal kušetil ning Piksi oli ennast tugitoolis kerra tõmmanud. Rotipoissi polnud näha, aga küllap luusis

ta loomsel kujul kusagil ringi. Tõmmanud natuke hinge, kraamis Kris põuest välja lutipudeli, piimapulbri, paar mähet ja kõrbenud kõrvadega roosa kaisujänese.

„Näe, nii palju suutsin päästa,“ ütles ta ning  kobas veel natuke oma põhjatutes taskutes. Lõpuks ladus Kris lauale kaks pakki sigarette Lily varudest. "Näed, ma ei unustanud sind."

„Kus Max on?“ küsis Lily, pööramata asjadele vähimatki tähelepanu.

„Ma tõesti ei tea,“ tunnistas Kris. „Sid tahtis ainult last. Ta isegi ei küsinud Maxi kohta.“

„Aga miks ta siis sinuga kaasa ei tulnud? Kas ta…“ Lily neelatas kuuldavalt. „Kas ta põles ära?“

Kris tegi põlastava grimassi ja viipas käega: „Ole nüüd, Max on ju surematu! Küllap jõudis ta vaikselt jalga lasta ja tuleb meile varsti järele.“ Ta võttis laualt pooliku veepudeli ja jõi selle ühe sõõmuga tühjaks. Seejärel hakkas Kris põlenud riideid seljast võtma. Lily jälgis teda sõnatult ning mõtles. Kuigi Kris iga mõtet selgelt kuulis, ei hakanud ta vastama. Tal lihtsalt ei jätkunud jaksu.

Hoolimata kohalike pritsimeeste rasketest pingutustest kustutamistöödel, põles võõrastemaja maani maha. Tulle jäid nii administraatoriproua kui kääbusekasvu portjee. Tuleroaks said ka kassipildiga konservipurgid, millest võõrastemaja köögis rikkamatele külastajatele hõrgutisi oli valmistatud. Portjee hankis rotikonserve Sidi käest, vahetuskaubana väärtusliku info jagamise eest.

Õnneks ei hukkunud tules ühtegi külalist, kõigil oli õnnestunud pääseda.