43. Generaator

„Kas tõesti mina tegin seda?“ küsis Max rohkem iseendalt kui kelleltki teiselt, vaadates õudusega inimvaret, mis Lily´st alles oli jäänud. Kris istus vaikides tema kõrval ja jälgis, kuidas vanamees professionaali osavusega vampiiritari peahaava kokku õmbles. Nad viibisid korteris, mis asus pooleldi purunenud paneelmajas. Hoonest oli alles jäänud ainult esimene korrus ja teise korruse põrand. Hoolimata hoone armetust välisilmest oli vanamees suutnud korteri seestpoolt täiesti elamiskõlblikuks teha.

„Sinu sees olnud kuri vaim tegi seda,“ vastas vanamees äraolevalt ja hüüatas äkki: „Ongi valmis! Nüüd laske tal paar päeva liikumatult lamada ja ärge andke talle joogiks midagi peale palja vee.“

„Aga kui ta verd tahtma hakkab?“ küsis Kris.

„Siis ei anna,“ leidis vanamees lihtsa lahenduse. „Kui märatsema hakkab, seote voodi külge.“

Piksi oli vahepeal läinud teise tuppa ja hakkas rõõmsalt huilgama, sest nägi suuri klaasist labürinte arvukate rottidega. Loomakesed jooksid siia-sinna, kuid mitte sihitult, neil tundus olevat kindel eesmärk.

„Nemad on generaator,“ seletas Piksile järgnenud vanamees. „Nad hoolitsevad selle eest, et mul elekter oleks. Ülejäänud linnale toodab seda suur ratas, mida ma valvamas käin, aga minule piisab sellest siin.“

Piksi häälitses ärevalt ja näitas põrandal vabalt ringi siblivate rottide poole, kes olid kunagi olnud osa Rotipoisist.

„Sulle meeldivad samuti rotid?“ küsis vanamees. „Tore! Nad on kasulikud ja targad loomad.“

„Tegelikult juhtus meil hiljuti mõne rotiga õnnetu lugu,“ ütles Kris ja võttis Piksil õlgade ümbert kinni. „Mõned neist sõid mürki ja nüüd ei suuda allesjäänud loomad olla enam need, kes nad varem olid.“

Piksi hakkas uuesti ümisema ning joonistas kätega õhku inimese silueti. Tema sõnade kinnituseks ronisid rotid üksteise turjale ja pudenesid kohe uuesti laiali.

„Ah nii...“ taipas vanamees. „Seda viga saab parandada. Hingeosakesed on praegu ilma

materiaalsete kehadeta. Ma võin anda uued kehad, mille sisse hingeosakesed minna saavad. Mul on siin paar ülearust pesakonda. Nad paljunevad kiiresti ja kõikide tööle rakendamiseks pole vähimatki vajadust.“

Seina ääres kõrgusid puuride virnad. Vanamees avas ühe puuridest ja sealt voolas välja umbes viiepealine rotikari. Pärast hetkepikkust hämmeldust lõpetasid loomakesed ringisiblimise ja võtsid suuna Rotipoisi poole. Närilised ronisid uuesti üksteise turjale ja ennäe – Rotipoiss muutuski inimeseks! 

Krisil oli suu lahti vajunud, vaadates äsja aset leidnud imet. Ta ei uskunud oma silmi. See pidi olema uni. Piksi kallistas kõvasti oma venda ja tundus, et mõlemad lapsed olid hingepõhjani õnnelikud.

„Sa oled... Võlur!“ sai Kris nüüd viimaks sõna suust. Vanamees muheles habemesse.

„Ega nad mind ilmaasjata Sauroniks kutsu,“ vastas ta. „See nimi on mul nii kaua küljes olnud, et pean iga kord passist järgi vaatama, kui keegi mu pärisnime küsib.“

„Aga miks sa seda kõike meie heaks teed?“ ei saanud Kris kuidagi rahu. „Miks sa meid aitad?“

„Harjumusest,“ vastas Sauron. „Mis mul vanainimesel ikka paremat teha on. Naine ja lapsed ammu maha maetud, mässan siin rottidega ja käin ratast valvamas. Olav toob mulle päris tihti maanteeröövlite küüsi langenud õnnetuid, aga nad puhkavad enamasti päevakese või paar ja lähevad siis oma teed. Teile abiks olla on ainult siiras rõõm.“

Viimasel korral, kui me kellelegi siirast rõõmu pakkusime, taheti meist teha maitsvat õhtusööki, mõtles Kris endamisi. Ta polnud Sauroni mõtetest veel midagi kahtlast kuulnud, aga ettevaatus polnud kunagi liiast.