58. Peaaegu endine

Kuigi põgenikud olid Doktori juurest lahkudes väga viletsalt riides, ei pidanud nad kaua selliste rõivastega ringi käima. Väljas oli ilus suveilm ning paljud linnaelanikud olid õue pesunööride peale riputanud suure valiku korralikke kehakatteid. Põgenikud said selga naha-ja riideribadest kokku õmmeldud ning pisikeste hammasratastega kaunistatud kostüümid. Lily puhul ei vähendanud

ilusad riided sugugi muljet, nagu oleks ta äsja hauakambrist põgenenud, sest ta pidi endiselt kandma sidemeid kõigil kehaosadel, mida riided katta ei suutnud.

Rotipoiss puikles alguses vastu, sest rõivaste valmistamiseks kasutatud nahk pärines kunagi rottide seljast. Kui Max talle lehvi pähe siduda lubas, sest see oleks hästi kokku sobinud kleidiga, mida poiss ikka veel kandis, jäi ta viimaks nõusse.

Jõudnud piisavalt varjulisse kohta, tõmbasid põgenikud viimaks hinge. Max ja Kris olid oma taskud tee pealt leitud pisiasju täis korjanud. Tita magas Lily külge seotud kandelinas. Rotipoiss ja Piksi karglesid ringi nagu elektrijänesed, sest nad olid natuke aega tagasi leidnud pisikese kommipoe. Rotipoiss moondas ennast närilisteks ja samal ajal, kui poeomanik loomakesi harjaga nüpeldades taga ajas, toppis väle Piksi oma taskud maiustusi täis.

Põgenemisplaan ei olnud enam saladus. Kris keerutas käes võluvilet ja Max uuris mõtlikult märkmiku sisu. Mõlemad asjad olid äravahetamiseni sarnased esemetega, mida nad olid kasutanud eelmisest maailmast tulles.

„Äkki ongi samad,“ arvas Kris. „Võib-olla liiguvad need ise kuidagi ühest kohast teise ja satuvad inimeste kätte, kellel on neid asju kõige rohkem tarvis. Vile toimib ainult siis, kui keegi tahab minna ühest maailmast teise. Sa rääkisid, et said oma vile tänavamuusikult?“ 

Max noogutas.

„Noh, tema ei kadunud kusagile, kuigi oli suur võimalus, et ta oleks täiesti kogemata välja puhunud õiged noodid,“ jätkas Kris. „Piksi vilistas mulle otse kõrva sisse päris mitu päeva järjest, aga temaga ei juhtunud samuti midagi. Ainult mina jäin poolkurdiks.“

„Oled sa kindel, et me oleme seekord õigel ajal õiges kohas ning kõik õnnestub?“ kahtles Lily. Nüüd, kui temaga koos oli pisike beebi, tundusid sellised ettevõtmised palju ohtlikumana. Iseenda eluga võis riskida, aga lapsega kaasnes vastutus.

„Kes selle märkmiku üldse valmis kirjutas?“ küsis vestlust pealt kuulanud Rotipoiss. „Kas jumal?“

„Kas Piibli kirjutas jumal?“ küsis Kris retooriliselt.

Rotipoiss kehitas õlgu. „Kirjutas siis või?“

Enne, kui Kris midagi vastata jõudis, rabas Max vile tema käest. „Mina tegin seda eelmisel korral ja teen ka nüüd.“

Toonud kuuldavale lühikese viisijupi, astus Max sammu ettepoole ja haihtus. Teised järgnesid talle ning Lily läks viimasena, hoides lapse ümbert kõvasti kinni. 

Seekord võttis Max enne väravast läbi astumist vile ja märkmiku endaga kaasa. Kohale jõudes neid asju enam polnud.

Portaal avanes täpselt samasse majja, millest nad eelmisel korral olid teele asunud. Nagisevat laudpõrandat kattis tolmukord ja akende ette tõmmatud kardinate vahelt immitses ähmast valgust. Tundus, et maja oli seisnud tühjana kogu selle aja, kui Max ja tema kaaslased teises maailmas seiklesid.

„Uskumatu!“ hüüdis Kris, leides maast tolmuse suleboa. „Ma olen kindel, et võtsin selle kauboikülla kaasa. Kuidas see sai siia jääda?“

„Äkki sa võtsid kaasa teise samasuguse,“ kehitas Max õlgu. „Sul oli neid mitu.“

Kris soputas sulgi, nii et paks tolmupilv õhku kerkis ja kõiki aevastama ajas. Max ruttas aknaid avama ning Lily üritas lina enda ümbert tasakesi lahti harutada, sest beebi magas, aga selg oli tema tassimisest kangeks ja valusaks jäänud.

„Mu revolver!“ imestas ta öökapi peal miniatuurset relva märgates. „Aga see jäi ju Kirikusse.“

„Üks kahest: kas me kõik näeme hallukaid või pole see ikka täpselt koht, kus me varem olime,“ lausus Max. „Muide, vile ja märkmik kadusid iseenesest, kui ma läbi värava astusin.“

„Mis tõestab, et mul võib õigus olla,“ vastas Kris riidekapi uksi hooga lahti tõmmates. „Oh sa! Selliseid asju siin küll varem ei olnud!“

Kapi sisu sarnanes suurel määral teatri kostüümilaoga. Seal rippusid erksavärvilised riided, vööd ja samlid ning parukad, mida Kris kohe endale pähe proovima hakkas.

Lily pomises omaette midagi meestest, kes mõnikord suudavad olla naistest edevamad ja kontrollis vahepeal üles ärganud tita mähet. Piksi torkis teda sõrmega, häälitsedes õrnalt. Tüdruk oli beebist suures vaimustuses ja oleks meeleldi teda endale elusaks nukuks tahtnud. 

„Emma,“ ütles Rotipoiss äkitselt. „Tita nimi on Emma.“

Kõik toas olijad tardusid. „Miks sa nii arvad?“ küsis Lily ettevaatlikult.

„Ma ei tea,“ kehitas Rotipoiss õlgu. „Lihtsalt tuli pähe. Võib-olla on siin kunagi elanud keegi Emma nimeline.“ Kuigi Rotipoisi põhjendus kõlas imelikult, polnud nimel iseenesest midagi viga.

„Emma on ilus nimi,“ arvas Kris. „Las ta olla siis Emma. Või mis sa arvad, Lily?“ 

Tundus, et vampiiritar nõustus temaga, sest ta ei vastanud ühtegi sõna. Kohmetus Rotipoisi käitumise pärast jättis õhku veidra hinguse. Et seda tunnet peletada, hakkas Max sahtlites tuhnima. Päevavalgele tuli üha rohkem imelikke asju. Näiteks mäletas ta täiesti kindlalt, et varem ei olnud ühes sahtlis tihedalt täis kirjutatud päevikut. Veinipunaste kaantega päevaraamat näis olevat kuulunud

naisterahvale, sest kahvaturoosad lehed lõhnasid õrnalt lavendli järgi. Max sirvis kiiresti lehti, kuni jõudis viimase sissekandeni. Ta luges selle viimast kaht lauset ja sulges siis päeviku. Õnneks polnud keegi tema leidu märganud, sest kõik tegelesid oma asjadega. Märkamatult libistas Max päeviku pluusi alla peitu ja hiilis toast välja, et leidu kusagil privaatsemas kohas edasi uurida.