51. Suitsupaus
Heledamaks tõmbuv kardin andis märku saabuvast hommikust. Keegi toasolijaist polnud terve öö magada saanud, sest pisike nuttis lohutamatult, keeldudes toidust ja lutist. Kris ja Lily kõndisid beebit süles kiigutades kordamööda edasi-tagasi, aga niipea, kui neil jaks otsa sai ja nad lapse sülest ära panid, hakkas ta jälle valjusti nutma. Alles nüüd, kui teiste inimeste jaoks hakkas kätte jõudma ärkamisaeg, oli tita karjumisest kurnatuna lõpuks magama jäänud.
Krisi vaevas tohutu suitsunälg. Ta polnud juba mitu päeva ühtegi sigaretti suitsetanud. Magamatusest valutav pea ja rampväsinud keha vajasid ergutavat nikotiinidoosi. Mida aga polnud, olid sigaretid. Turul käies oli Lily´l õnnestunud endale mõned pakid näpata, aga Kris joonistas sellel ajal toiduleti müüjannat.
Näljase pilguga Lily sigaretipakke vahtides pidas Kris iseendaga karmi võitlust. Ta oleks ju võinud ilusti küsida endale üht suitsu, aga väsinud vampiiritar magas sügavat und, beebi kaissu võetud. Luba küsimata võtmine oleks tähendanud hilisemat tüli ja mitme päeva pikkust mossitamist. Kris oli andnud pühaliku tõotuse, et ta mitte kunagi enam Lily asju omavoliliselt ei puutu.
Väga ettevaatlikult libistas Kris ühe sigareti pakist välja, peitis selle kiiresti varrukasse ja hiilis toast välja.
Maja nurga taga esimest mahvi kopsudesse tõmmates tundis Kris, kuidas kogu maailm erksamaks muutus, just nagu üle värvitud mustvalge film. Parklas seisvad omanäolised autod särasid hommikupäikese esimestes kiirtes. Lumivalge limusiin, mille läikima hõõrutud kapotilt peegelduv valgus lausa silmi pimestas, köitis eriliselt Krisi tähelepanu. Esiistmel vestlesid omavahel kaks meest: üks neist heledapäine ja teine punase vormimütsiga. Uks avanes ja Kris varjus kiiresti nurga taha, jälgides samal ajal pingsalt sündmuste edasist käiku. Autost astus välja punast portjeekuube ja sama värvi peakatet kandev mehike, hoides käes musta kotti millegi üsna raskega. Limusiin startis täirsti hääletult oma kohalt ning kaugenes kiiresti mööda sõiduteed.
„Max, ärka üles!“ sosistas Kris venda õlast raputades. Max magas rahulikult edasi, aga Lily avas vaevaliselt silmad ja sosistas: „Tasa, sa ajad lapse üles.“
„Ma nägin väljas Sidi koos Olaviga,“ jätkas Kris. „Nad rääkisid omavahel!“ Tundus, et see info ei huvitanud Lily´t karvavõrdki.
„Sa haised suitsu järgi,“ vastas ta. „Võtsid jälle minu pakist?“
„See pole praegu üldse oluline!“ kähises Kris ahastavalt käsi ringutades. „Kääbus on meid reetnud ja me peame kiiresti põgenema, enne kui Sid veel kellegi ajudesse ronib.“
„Ära ole paranoiline,“ ei tahtnud Lily teda uskuda. „Kui Olav oleks meid reetnud, siis poleks me praegu siin, vaid vedeleksime juba ammu teeäärses kraavis nagu ühishauas.“
Nii kujundlik keelekasutus oli Lily puhul ebatavaline. Kris põrnitses teda kahtlustavalt ja proovis mõtteid lugeda.
Palun lase meil olla. Näed ise, et laps muutub rahutuks ja sipleb läbi une, ütles Lily mõttes. Selline meetod oli päris kasulik praeguses olukorras, kus tuli olla vaikselt, et kerge unega titte mitte äratada.
„Hea küll. Puhake,“ lausus Kris alla andes. Ta kobas taskupõhja peidetud vilet ja märkmikku ning juurdles selle üle, kas neist oleks kasu, kui Sid ootamatult välja ilmuks. Kris uinus sealsamas voodi ees põrandal istudes, imiku tillukesed näpud ümber tema väikese sõrme klammerdunud.
Kommentaarid
Postita kommentaar