52. Doktor

Läbilõikav titekisa rebis magajad jõhkralt sooja une rüpest välja ning seadis silmitsi karmi reaalsusega. Koperdades ja komistades haaras Kris kotikese piimapulbriga ning tormas ukse juurde.

Käsi ukselingil, pööras ta ümber ja jooksis tagasi, lutipudeli järele. Lily püüdis samal ajal last rahustada, näol võigas valugrimass. Sidemed tema keha ümber olid tumedate laikudega kaetud. Plekke leidus ka voodilinal.

„Oh sa vana…“ pomises Max vampiiritari seisukorda nähes. 

„Sa pead koos minuga Doktori juurde tulema,“ ütles Kris vastuvaidlemist mitte sallival toonil. "Meie sind ravida ei oska." Lily ei üritanudki vastu hakata. Tal oli selleks liiga valus.

Doktori töökoht polnud väljaspoolt vaadates üldse tavapärase haigla moodi, vaid meenutas rohkem vanamoodsat maamaja koos väikese õunaaia, lillepeenarde ja lippidest taraga selle kõige ümber. Tänane ilm soosis erilisi külalisi - taevas oli pilves ja tibutas õrna vihma. 

Kellukesega varustatud välisuksest sisse astudes leidsid Kris ja Lily arsti tegelemast ühe kiilaspäise mehega, kelle rinnas tiksus südame asemel ehtne kellamehhanism. Doktor ei lasknud külalistel ennast häirida ja jätkas rahulikult oma tööd. Tilgutanud hammasrataste vahele natuke õli, sulges ta patsiendi rinnakorvi metallist kaanega ja kinnitas selle mõne pisikese kruvi abil. Kui mees pluusi selga tõmbas, poleks peale vaadates osanud arvatagi, mis tema sees tegelikult peidus oli.

Nüüd sai Doktor aega järgmiste patsientide vastu võtmiseks.

„Nii tore teid näha!“ oli arst elevil ning hakkas kohe imikut üle vaatama. „Nii-nii,“ pomises ta last siit-sealt katsudes ja stetoskoobiga kuulates. Tundes rinna vastas külma metalli hakkas beebi nutma, kuid Doktor suutis ta kiiresti maha rahustada.

„Enneaegse kohta on ta ülihea tervise juures,“ kiitis Doktor ja pilgutas Krisi suunas silma. „Isa geenid, jah?“ Kris ei lasunud sõnagi. Igaühel polnud tarvis tõde teada. Sisimas oli ta lapse juba enda omaks tunnistanud ja bioloogiline sugulus polnudki enam oluline.„Tegelikult on mul siin veel üks abivajaja," ütles ta Lily poole osutades. 

Doktori näoilme muutus palju tõsisemaks.„Nii ulatuslike põletushaavadega inimene peaks juba ammu surnud olema. Kindlasti mitte ei tohiks ta ringi kõndida, mustad kaltsud põletikuliste haavade ümber.“ Harutades märjad räbalad ülima hoolikusega Lily keha ümbert lahti, küsis ta: „Kas soovid valuvaigistit?“ Lily noogutas. Doktor süstis talle ravimit, mis oleks pidanud valu leevendama , kuid Lily pööras silmad pahupidi ja langes minestunult põrandale. Kui mehed olid vampiiritari kušeti peale tõstnud ning Doktor just nagu uitmõtte ajel Lily´le suhu vaatas, hüüatas ta: „Miks te mulle kohe ei öelnud, et ta on vampiir? Ma oleksin sedasi

ta kogemata tappa võinud!“

Vastust ootamata haaras tohter uue süstla ja süstis nüüd Lily´le erkpunast vedelikku, mida Kris oli näinud Alice´i verre voolamas. Vereasendaja, mõtles Kris. Lily toibus aegamisi ja ei tundunud enam nii koledad kui varem. Kui Doktor oli Lily keha põletikusalvi ja puhaste sidemetega katnud, juhatas ta naise kõrvaltuppa ning käskis voodile heita.

„Nüüd puhkate siin ja tõusete üles vaid selleks, et tualetis käia,“ ütles arst rangel toonil.

„Kui kauaks ma siia jääma pean?“ küsis Lily. Ta vaatas paluvalt Krisi ja beebi suunas.

„Jääte nii kauaks, kuni ma luban teil ära minna,“ vastas Doktor ja kohendas ninale asetatud näpitsprille. „Teie, noormees, võite lahkuda koos lapsega, aga enne annaksin ma imiku jaoks natuke toitu ja mähkmeid kaasa. Neid läheb teil kindlasti palju vaja.“

„Kas me siia jääda ei tohi?“ küsis Kris. „Äkki läheb mul lapse eest hoolitsemiseks teie nõu ja abi tarvis.“

„Haige vajab paranemiseks rahu ja vaikust,“ jäi Doktor endale kindlaks. „Homme võite tagasi tulla. Seniks aga…“ Ta pööras Krisi poole selja ja libistas sõrmeotstega üle riiulile ritta seatud raamatute. Terve toasein oli raamaturiiulitega kaetud ja kõik teosed tundusid olevat meditsiiniteemalised. Leidnud sobiva köite, ulatas Doktor selle Krisile ja sõnas: „Siin on kirjas kõik oluline, mida te imiku eest hoolitsemisel teadma peate. Soovin teile jõudu ja kannatlikku meelt.“

Justkui Doktori sõnade kinnituseks oksendas beebi kogu söödud toidu Krisi rinnaesisele ja hakkas valjusti nutma.