56. Paranemine
Veel pooleldi unehõlmas viibiv Doktor põrkas kööki hommikukohvi tegema minnes kokku Krisiga, kes kandis seljas tema lemmik hommikumantlit.
„Härra, see rõivaese ei kuulu teile,“ ütles Doktor rõhutatud viisakusega. Kris pööritas silmi, võttis mantli seljast ja tatsas porgandpaljana minema, pomisedes omaette: „Kindlasti poleks ma tohtinud teie vanni ja seepi samuti kasutada, härra Doktor…“
Doktor nuusutas hommikumantlit, kirtsutas põlglikult nina ja viskas mantli tabureti peale. See riideese vajas väga põhjalikku pesu. Nagu oleks äsjasest vahejuhtumist veel vähe, avastas Doktor, et kohvpulber oli otsa saanud. Purgi põhjas polnud enam kübetki alles.
Arst sügas hõrenevate juustega pealage, kohendas prille ja mõtles. Tal oli elu jooksul olnud palju erinevaid patsiente, aga keegi neist polnud veel nii häbematult sisse kolinud. Midagi tuli ette võtta. Ilmselgelt vajasid naine ja pisike laps mõningast hoolt ja järelevalvet, kuid need ülejäänud, eriti see noormees, kes oli süüdimatult ära joonud Doktori viimased kohvivarud ja muutnud hommikumantli kasutuskõlbmatuks, ei vajanud ravi ega erihoolt. Nemad tuli võimalikult väheste komplikatsioonidega välja visata.
Doktor ei teadnud sellel hetkel veel, et Piksi oli juba enne Krisi ärkamist teinud külmkapis puhta töö.
„Põletushaavad on hakanud kenasti paranema,“ nentis Doktor. „Loodetavasti muutuvad armid aja jooksul heledamaks ja vähem märgatavaks.“ Õnneks ei näinud Lily oma selga. Vaatepilt polnud sugugi kaunis.
„Aga tiibu enam tagasi ei tule,“ ütles Kris kurvalt. Ta kandis nüüd samasugust öösärki nagu Lily ja hoidis käes auravat kohvitassi. Akna all laual lebas üsna algusest avatud raamat, milles õpetati beebi eest hoolitsemist. Põrandale laotatud teki peal siputas tita vaikse lalina saatel jalgu ja imetles asju, mida Piksi ükshaaval tema näo ette tõstis. Ta oli kuulnud, kuidas Kris raamatutarkusi Lily´ga jagades ütles, et imikud näevad ainult kahekümne viie sentimeetri kaugusele. Tüdrukul polnud aimugi, kui pikk vahemaa on kakskümmend viis sentimeetrit, aga sõna „ainult“ pani teda arvama, et järelikult peab kõik esemed beebile peaaegu vastu nina suruma, et ta neid kindlasti näeks.
„Tiibu ei saa kasvatada sinna, kus neid pole kunagi olnud,“ ütles Doktor ning ulatas Lily´le suure kruusitäie vereasendajat. Oli hommikusöögi aeg.
„Lily, ma olen juba ammu sinult midagi küsida tahtnud,“ sõnas Kris näost roosaks tõmbudes. Vampiiritar tundis, kuidas tema ihukarvad turri tõusid. Selline sissejuhatus ei tõotanud kunagi head.
„Naiste käest seda küll ei küsita,“ jätkas Kris, „aga kui vana sa oled?“
„Sa mõtled, et kas ma suudan elada mitmesaja aastaseks?“ taipas Lily ja ohkas kergendatult. „Ei, ma vananen täpselt samamoodi nagu teised inimesed. Vampiiriks olemine ei anna mulle igavest
elu.“
„Kahju,“ vastas Kris ja hüüdis aknast välja vaadates: „Näe, Max tuleb koos Rotipoisiga! Rotipoisil on kleit seljas. No ikka parem kui see kaltsuvaip, millega ta varem ringi käis.“ Kange kohvi mõju all energiast pakatades jätkas Kris vadistamist ja ei märganudki, et Lily oli kuidagi endassetõmbunud ega rõõmustanud sugugi Maxi tuleku üle.
Kommentaarid
Postita kommentaar