57. Hüvastijätt

„Ja siis ründasid rotid Sidi ning sõid ta elusalt ära,“ kirjeldas Max öiseid läbielamisi. Piksi häälitses hirmunult, Kris oli täiesti šokeeritud ning Lily tundus oma mõtetega kusagil mujal viibivat. 

Doktori köhatus äratas kuulajad Maxi jutuvestmise lummusest. „Noored,“ ütles arst, „minu meelest on saabunud aeg teiega hüvasti jätta. Neiu on piisavalt paranenud, et jätkata koduse raviga. Beebi kosub samuti jõudsalt. Ma soovin teile kõike head ja kui

peaks tekkima mingeid muresid, võite alati tagasi tulla. Arstina ei jäta ma ühtegi abivajajat hätta.“

Selline uudis mõjus põgenikele nagu külm dušš. Kõik oli üldjoontes väga hea, aga neil polnud mitte kusagile minna. 

Kris sai esimesena sõna suust. Ta tegi Doktori ees sügava kummarduse, tänas hoolitsuse, ravi ja meeldiva vastuvõtu eest ning vabandas tekitatud tüli pärast. „Palun andke meile pool tunnikest ja siis oleme valmis lahkuma,“ ütles ta. 

Doktorile näis see sobivat. Otsides taskust tubakat, võttis ta kapinurgalt piibu ja läks verandale. Tal oli plaanis enne kokkulepitud vastuvõtuaja saabumist veeta hetk iseendaga. Patsient, keda ta ootas, oli

hüpohondrik. See tähendas, et raudse tervisega proua võis tundide kaupa rääkida oma väljamõeldud haigustest ja teda oli võimatu vastupidises veenda. Isegi tema kunstjalg valutas öösiti ega lasknud kuidagi magada. Enamasti piisas naise rahustamiseks mõnest tabletipurki pandud hernekommist, aga jutuvada ärakuulamine oli sellegi poolest hädavajalik.

„Kris, lähme teeme suitsu,“ kutsus Lily. Kõhu täis söönud imik magas rahulikult ja andis kasuvanematele natuke puhkeaega. Nad läksid maja nurga taha, et verandal piipu suitsetavat Doktorit mitte häirida. 

Max saatis lahkujaid pilguga ja käratas siis lastele: „Mis te passite? Pakkige tite asjad kokku, meil on kiire.“

„Kuhu me läheme?“ küsis Lily. Ta tõmbas sigaretisuitsu nii sügavale kopsu, et Krisile tundus, nagu läheks naise suureks paisunud rinnakorv kohe lõhki. Lõpuks ometi sai Lily vabalt hingata, ilma et oleks pidanud valudes piinlema.

„Ma ei tea, vastas Kris. „Mul on üks mõte, aga me peame seda enne Maxiga arutama.“

„Max siin ja Max seal…“ Lily hääles kõlas kuidagi äraolevalt. Tema mõtted olid hägused, justkui udulooriga kaetud.

„Lily, oled sa ikka endiselt sina ise?“ küsis Kris teda kahtlustavalt põrnitsedes. „Sa käitud kuidagi kummaliselt.“

„Olgu,“ vastas Lily ja ohkas sügavalt. Uduloor hajus ja Kris kuulis oma peas Lily häält lausumas:

Ma tahan ära minna. Koos lapsega. Ilma Maxita.

„Aga mina?“ küsis Kris. „Ma lubasin lapse eest hoolitseda ja tahan seda teha.“

Lily kehitas õlgu. „Nojah, olgu siis nii,“ vastas ta. „Sa tuled koos meiega.“ 

Pilgud kohtusid. Kris nägi Lily mõtteid lugedes, et vampiiritar ei teinud nalja. Asi oli väga tõsine. Mis kõige hullem - Krisil tuli valida beebi ja Maxi vahel. 

„Lily, sa oled viimasel ajal palju läbi elanud. Äkki puhkad veidi ja mõtled järele,“ soovitas Kris. Kogu tema sisemus karjus ja vaidles iseendaga. Ta tahtis väga jätkata koos Lily ja lapsega perekonna mängimist, aga mäng oli muutumas päriseluks. See oleks jäädavalt rikkunud suhted Maxiga, kes oli ta põhimõtteliselt üles kasvatanud, olles üheaegselt nii venna, isa kui sõbra eest.

„Meil on asjad pakitud!“ hüüdis Max ukse juurest. „Hakkame minema.“

„Oota,“ vastas Kris ja jooksis tagasi tuppa. Ta pistis käe madratsi alla, otsis sealt midagi ja toppis selle kiiresti beebitarvete kotti. Seejärel raputas ta pooleldi põlenud riideid ning lisas kasinasse pagasisse kõik need asjad, mis olid taskutest välja pudenenud.

Tita magas ikka veel. Lily sidus voodilina Krisi kõhetu keha ümber ja asetas beebi õrnalt riide voltide vahele.

„Kandelina,“ selgitas ta hämmeldunud kaaslastele. „Te pole selliseid asju varem näinud või?“

„Vist olen,“ vastas Kris ebalevalt. „Kindel, et ta siit välja ei kuku?“

„Sa võid ju igaks juhuks teda kätega toetada,“ sõnas Lily. „Aga ma olen üsna veendunud, et temaga ei juhtu midagi.“

Kuigi Lily oli jõudsalt paranenud, lasi ta enne äraminekut ennast üleni sidemetesse mässida, et ere päike õrna nahka uuesti ei põletaks. Ta nägi välja nagu muumia ja teda vaadates oli raske naeru tagasi hoida.

„On teil piisavalt toitu ja mähkmeid?“ küsis lahkujaid saatma tulnud Doktor.

„Vist küll,“ vastas Lily. Tal polnud õrna aimugi, kui palju beebi lähipäevadel süüa või mähkmeid mustata kavatses. Seniste kogemuste põhjal oli tita käitunud üsna kaootiliselt. Kris kortsutas mõtlikult kulmu ja küsis: „Kuskohast te beebitarbeid hangite?“

„Seda ei saa ma teile kahjuks öelda,“ vastas Doktor. „Olgu võtmesõnadeks tänulikkus ja teadmised. Kõik vajaliku saab, kui teada, mida vastu pakkuda.“ Kahjuks polnud ka arsti mõtetest võimalik midagi rohkemat välja lugeda. Tema peas olid nähtaval ainult need sõnad, mida suu kuuldavale tõi.

„Millist tasu te meilt ootate?“ uuris Max Doktorit kahtlustavalt põrnitsema jäädes.

„Te olete mulle abi eest juba tasunud,“ vastas Doktor viisakalt naeratades. Enne, kui keegi oleks jõudnud midagi täpsustavat küsida, saabus hüpohondrikust patsient ning maja välisuks sulgus tema ja Doktori järel. Piksi ja Rotipoiss ootasid juba värava juures. 

Oli saabunud aeg teele asumiseks.