26. Pokkerinägu

„Mul on üks plaan, aga selle teostamiseks on sinu abi vaja,“ ütles Max kohe, kui Lily oli 

päevaunest üles ärganud. Lapsed magasid ja majas valitses õnnis vaikus. 

„Lähed ja müüd ennast ravimitööstusele?“ küsis Lily uniselt silmi hõõrudes ja haigutas laialt. Terve päeva kestnud mürgel ei lasknud tal hästi välja puhata. 

„Pole paha mõte,“ arvas Max. „Tõenäoliselt ei sureks ma nii kiiresti kui teised katsealused. Aga tegelikult mõtlesin kasiinosse minna.“

Lily puhkes südamest naerma. „Sul pole ju midagi maha mängida!“

„Ütleme nii, et midagi on,“ sõnas Max pisut ebakindlal toonil.

„Kavatsed oma nööbid ruletilauale panna?“ küsis Lily, olles Maxi trikkidega juba tuttav.

„Seda ka,“ vastas Max. „Aga mul oleks vaja kedagi, kes teiste mängijate tähelepanu hajutaks. Sind.“

„Võtan samal ajal riided seljast, kui sina puhta töö teed?“ Lily silmis sähvis õrritav säde. Ta teadis väga hästi, et Max ei sallinud seda, kui võõrad mehed Lily kurvikat keha vahtisid.

„Ee... Äkki saaks nii, et midagi jääks ikka selga?“ küsis Max ettevaatlikult.

„Äkki alustaks sellest, et sa ajad habet ja teed ennast korda, et sind ukse pealt tagasi ei saadetaks?“ pareeris Lily.

„Jah,“ vastas Max ning seadis sammud vannitoa suunas. Ta polnud tõesti viimastel päevadel enda jaoks aega leidnud. Toa kütmine, toidu valmistamine ning Piksi tegevuse tagajärgede koristamine 

sisustasid kogu päeva. Kuidas küll Esme lastega üksinda hakkama oli saanud? Millega ta neid toitis ja kuidas koristas, kui ise midagi ei näinud? Ta liikus pimeda kohta üllatava sihikindlusega, põrkamata kusagile vastu ja ajamata midagi maha. Aga köögis toimetades ja ahju küttes vajas Esme siiski Maxi abi.

Viimane žiletitera oli nüriks kulunud. Max andis endast parima ning märkis oma mälus asuvasse märkmikku meeldetuletuse žilettide ostmiseks. Just nimelt ostmiseks, mitte varastamiseks. Tuli olla ettevaatlik. Vahelejäämise võimalus kasvas iga korraga, kui Max poest midagi näppas. Tema nägu võis müüjatele meelde jääda. 

Loodetavasti ei pea seekord kasiinost tühjade kätega tagasi tulema, mõtles Max. Seda oli raske endale tunnistada, aga hasartmänge mängides tükkis ta hoogu sattuma ja kergelt võidetud raha uuesti maha laristama. Selle pärast oli vaja kedagi, kes suudaks teda ohjes hoida. Ainult Lily võis Maxi ohjeldamisega hakkama saada. 

Silunud märjad juuksed üle pea, vaatas Max peeglisse ning mõistatas, kui usaldusväärne ta teiste silmis välja näha võis. Peeglist jõllitas vastu kahvatu, lohku vajunud põskedega tumedasilmne tont. Mitte just

kõige ideaalsem variant. Laenanud natuke Lily meigitarbeid, jäi Max oma peegelpildiga rohkem rahule. Vähemalt ei sarnanenud ta enam surnuist ülestõusnuga.

„Po-po-po-poker face...“ jorutas Max endamisi, kõndides mööda hämarat koridori tagasi toa poole, kus Lily teda ootas. Äkitselt kerkis tema ette nagu maa alt Esme, tühjad silmad hämaruses mustendamas.

„Õnnemängud ei too sulle õnne,“ sosistas ta. „Raha pimestab. Võtab mõistuse. Müüb hinge maha.“ 

Maxil käis külm jutt südame alt läbi, kui mutt teda ehmatas, aga pokkerinäo rolli sisse elanuna ei lasknud ta emotsioonidel välja paista. Mis siis, et Esme oli pime nagu nahkhiir, ta suutis näha palju rohkem kui mõni normaalse nägemismeelega inimene.

„Alles hiljuti rääkisid, et panid kunagi ammu ennustustelgis kaarte," ei jäänud Max vastust võlgu."Vaevalt sa seda tasuta tegid."

„Raha tuli ja läks,“ vastas Esme. "Õnne see ei toonud."

„Raha peabki ringlema,“ sõnas Max ja vahetas jututeemat: "Kuidas Krisil läheb?“

„Magab,“ vastas Esme. „Näeb luupainajaid. Ega see vile talle head teinud. Kellelt sa selle

varastasid?“

„Kust mina tean?“ kehitas Max õlgu ning pressis ennast Esmest mööda. „Aitäh, hiljem näeme,“ viskas ta üle õla, tundes fantoomsilmade pilku kuklas kõrvetamas. See naine oli tõesti nõid. Kuidas küll Red suutis Esme oma tahtele allutada? Kas Red oli olnud veel võimsam nõid, kelle vastu aitaski ainult tuleriit?

Endalegi märkamatult oli Max tagasi oma toa juurde jõudnud. Ta kohendas riideid, hingas sügavalt sisse ja astus üle läve kallima palge ette.

„Ta-daa!“

„Käib küll,“ arvas Lily ning sättis Maxi särgikraed. Temagi oli ennast vahepeal üles löönud. „Bonnie ja Clyde,“ itsitas ta meest seinal rippuva peegli poole pöörates ja ennast tema kõrvale sättides.

Laual seisev pooltäis pudel andis tunnistust, et Lily oli jõudnud Maxi äraoleku ajal julgustust võtta.

„Kust sa selle leidsid?“ küsis Max pudeli sisu nuusutades.

„Sealt,“ vastas Lily ja osutas baarikapi poole. „Noh, kas lähme?“

„Kui sa suudad ennast normaalselt ülal pidada...“ alustas Max, kuid Lily ei lasknud tal lauset lõpetada.

„Ma olen nii kuradi normaalne, et hakkame nüüd lõpuks minema,“ ütles ta, vedades Maxi kättpidi enda järel. „Hoidke alt, siit me tuleme!“ Lily komistas kõrgetel kontsadel koperdades ja veeres mööda trepiastmeid alla. Ta ajas ennast jalule, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud, ning jalutas sirge selja, kuid kõvera sammuga uksest välja. Max ohkas sügavalt, mõeldes õudustele, mis teda ees oodata võisid, ja järgnes purjus vampiiritarile.

Koridorist oli kuulda valju huilgamist, mis tungis läbi Krisi kolju nagu kuum nuga või sees. Kas Piksi oli juba ärganud? Ei, see kõlas Lily hääle moodi. Huvitav, mis teda niimoodi hõiskama pani?

Trepilt kostus vaidlemist ja kolinat. Välisuks paukus. Kuhu Max ja Lily ometi minna võisid? Linna peale lolle paljaks varastama? Mida muud nad ikka teha oskasid. Varastada ja tappa. Põgeneda, kuni jalad veel kandsid. Kris ajas ennast ettevaatlikult istuli ja tõstis jalad üle voodi serva. Tal oli vaja tualetti minna. Torkiv valu roietes oli muutunud vaevumärgatavaks. Paranemislootus terendas silme ees nagu valgus tunneli lõpus.

Koridoris lipsas otse Krisi jalgade eest läbi tumehall rott. Tema kannul veel teinegi ja kolmas. Hirmust kangena seisis Kris seina ääres, oodates veel mõne roti ilmumist, aga õnneks ei tulnud neid rohkem. 

"Rotipoiss! Südamerabanduse võib sinu pärast saada! Ma oleksin peaaegu püksi lasknud!" kirus Kris endamisi ning jätkas poolelijäänud teekonda.

Ainult ühe öö jooksul visati Max ja Lily välja neljast kasiinost. Kolmes neist jõudis Lily laua peal tantsida ja ühes läks Max kaklema meestega, kes tema arvates Lily'le külge lüüa üritasid. Max võitis suuri summasid, kuid Lily suutis peaaegu poole rahast alkoholi peale kulutada. Maxil polnud mahti võidetud summasid mõtlematult raisata, sest tal oli liiga palju tegevust Lily ohjamisega. Ta lohistas purupurjus naise koduuksest sisse, kui päikesetõusuni olid jäänud ainult loetud minutid.

„Ma oleksin võitnud,“ vaidles Lily ikka veel. „Üksainus võimalus ja ma oleksin võitnud jackpoti!“

„Ja minust oleks saanud Veenuse kauneim naine,“ vastas Max väsinult. „Lily, palun ära solvu, aga sa läksid täna natuke liiale. Need lauad polnud tantsimise jaoks mõeldud. Postid samuti mitte.“

„Sa oled kade, sest sa ei oska tantsida!“ hüüdis Lily ning kukkus juba esimesel trepiastmel käpuli. „Seekord esinesin mina, mitte sina!“

„Mul oli muudki teha,“ sõnas Max naist püsti aidates. „Võta need kingad ometi jalast!“

Lily suudles Maxi konjakist kleepuvate huultega, hingas näkku alkoholiaure ning tema keelel oli mõrkjas tubaka maik. Need maitsed ja lõhnad kutsusid esile mälestusi, mille peale Max mõelda ei tahtnud.

Ta oli nüüd puhas. Ei joonud ega suitsetanud. Ei tarbinud enam aineid, mis viisid teda teistesse dimensioonidesse, pärssides pärismaailmas toimetulemist. Ainete mõju all ei suutnud Max teiste inimeste teadvusega mängida, sest tema enda mõistus oli segamini pööratud. Nii segi, et...

"Hei, magama jäid või?“ küsis Lily. Ta tundus nüüd pisut kainemana kui enne. „Vii mind sellest neetud trepist üles ja pärast tee, mida iganes soovid.“

„Jah, mu käskijanna,“ ohkas Max ning talutas Lily voodisse. Vampiiritar uinus hetkega. Lõpuks ometi sai Max võimaluse lahti riietumiseks ja pikali heitmiseks. Tema peas kumises linnas kuuldud kurblik meloodia. Keset ööd tänavanurgal mänginud leierkastimees oli ennast üleni jõulutulukestesse mähkinud ja säras nagu kuusk linnaväljakul. Värvilise kasti peale asetatud topsis läikisid üksikud sendid. Hetkegi mõtlemata tõmbas Max taskust pihutäie rahatähti ja pani need moosekandi senditopsi. See pilk, millega leierkastimees teda vaatas.... Täpselt samasuguse pilguga oli kunagi ammu Maxi vaadanud pisike Kris, kui teda sooja tuppa kutsuti ja toitu pakuti. Silmad täis uskumatust, et temaga midagi sellist juhtuda võiks. Usaldamatust ja kartust pettuse ohvriks langeda. 

Just nii oli Max vaadanud Angie´t ja Sidi, kes ta lastekodust röövisid ning endid tema venna ja õena tutvustasid.

Max polnud selline nagu Sid ja Angie. Erinevalt neist ei nõudnud ta Krisi käest midagi vastutasuks ning ei kavatsenud seda teha ka Lily ega leierkastimehega.