17. Murtud lubaduste linn

Koht, kuhu lennuk viimaks maandus, sarnanes rohkem laadaplatsile kui lennuväljale. Maandumisraja servad olid rahvast täis. Siin võis näha akrobaate, tõrvikutega vehkivaid tantsijaid, tänavakaubitsejaid ja palju teisi värvilisi tegelasi. Mõni sõitis hobuse seljas ning ühel oli kaasas keti külge aheldatud tiiger. Nad kõik proovisid pahaaimamatuid turiste enda juurde meelitada ja lubasid ülisoodsa tasu eest midagi enneolematut näidata.

„Mida iganes sa soovid.

Mida iganes sa ihaldad.

Meie anname sulle kõike!“

lubas plakat, mida hoidsid kõrgel pea kohal kaks napis riietuses noort naisterahvast. Mõlemal neiu nahka katsid kuldsed soomused. Neil olid kitsaste pupillidega kollased silmad ja kitsaid huuli limpsisid kaheharuliste otstega ussikeeled. Eksinuid liikus viimasel ajal üha rohkem inimeste hulgas ringi. Nad püüdsid jätta muljet, nagu oleks nende ebatavaline välimus ja paranormaalsed võimed kõigest näitemäng. Max teadis seda kõike, sest ta oli samuti eksinu.

Lily hoidis end Maxi lähedusse ning üritas ignoreerida pealetükkivaid kaupmehi, kes vehkisid kutsuvalt kirevate hõlstide, helmeste, õnnetoovate amulettid ja muu väärtusetu kraamiga. Kui nad lõpuks lennujaama uksest sisse astusid, avanes seal omapärane vaatepilt. Igas nurgas mängis

moosekant anum müntidega jalge ees maas. Ühel muusikul oli seltsiks kena välimusega tantsijatar ning tema münditops täitus tunduvalt kiiremini kui konkurentide oma.

„Meie jaoks pole vist enam ruumi," lausus Max mõtlikult. "Samas ei keela keegi meil proovida,“ jätkas ta positiivsemal toonil. Nad

vahetasid Krisiga pilke. Näis, et vennad jõudsid hääletult milleski kokkuleppele.

„Kas sa tõesti loodad siin silma paista?“ imestas Lily. „Me kaome taustamüra sisse ära!“

„Oleme hullematki näinud,“ jäi Kris optimistlikuks. „Ühes linnas pidime inimeste õlgadele ronima, et ennast nähtavaks teha.“

Ta hüppas laua peale, hoolimata selle ääres istuvate inimeste protestikisast, ja karjus üle terve saali:

„Tulge vaatama imelise Maxi etteastet! Ainult täna on teil harukordne võimalus näha maailmakuulsat illusionisti esinemas just siin, teie kõigi silme ees!“

Möödakäijad pöörasid pead, mõned naersid, kuid uudishimu naelutas üsna mitmed neist paigale. Kris hüppas tagurpidi saltot tehes laua pealt maha ja Max astus tema asemele. Selle lühikese aja jooksul, kui Kris etendust välja kuulutas, oli ta jõudnud endale efektse esinemismeigi teha ja praktiliselt eimillestki kombineerida pilkupüüdva kostüümi. Ta kergitas kaabut, tegi elegantse käeviipe, nii et kaabu külge kinnitatud sulg lähimate pealtvaatajate näo eest läbi vihises, ja esitles ennast: „Max teie teenistuses!“

Alustuseks võttis artist tühjast õhust virna mängukaarte ja tegi neist täiusliku lehviku.

„Ma palun teie sügavat tähelepanu, et saaksite veenduda kõige nähtu tõelisuses,“ ütles Max, surudes lehviku tagasi kokku. Ta segas kaarte hoolikalt, raputas nagu muuseas jaki hõlma alt välja paar valget tuvi, kes tiivaplagina saatel lae alla lendasid ja silmist kadusid, ning tõmbas taskust lagedale hunniku värvilisi taskurätte. Seejärel palus Max kõige lähemal seisval vanadaamil mõelda ühe mängukaardi numbrile ja mastile, aga seda mitte valjusti välja öelda.

„Sa mõtlesid ruutu ühele!“ hüüdis Max ja noppis daami kõrva tagant punase ruudukesega kaardi. Publik ümises

pettunult. Sellises trikis polnud midagi enneolematut. 

Max ulatas samale naisele terve kaardipaki. „Vaata hoolega,“ ütles ta. „Vaata ja ütle, mida sa näed.“ Ta viipas käega ning naine hüüatas ehmunult, sest kaartide asemel oli tal nüüd pihus kimp kuivanud puulehti.

„Aga... Aga siin olid ju kaardid...“ kokutas ta.

„Jah,“ vastas Max ning viipas uuesti. Puulehtede asemel olid taas täiesti tavalised mängukaardid. Ainult Kris ja Lily teadsid, et Max oli kogu etteaste ajal ukse eest korjatud puulehtedega inimesi lollitanud. Puistanud võltskaardid rahva hulka, kutsus Max lavale oma kauni assistendi, Lily.

„See nuga, mida te näete, on täiesti ehtne,“ ütles Lily. Kris ajas pea kuklasse ja Max tõmbas tema avatud suust välja pika teraga pussnoa. Ta ulatas noa Lily´le, kes selle

vastikusgrimasse tehes vastu võttis, sest terariist oli kaetud paksu limaga, nagu pärineks tõepoolest kellegi söögitorust. Pealtvaatajad hakkasid omavahel sosistama ja kaugenesid lauast. Ülima hoolikusega nagu kirurg tähtsa operatsiooni ajal, surus Lily noatera Maxi käe sisse. Artisti näol polnud vähimatki märki valutundest. Isegi mitte siis, kui Lily noa verises haavas ringi keeras ja vastu konte krudiseva metalli hääl selgelt kuuldav oli. Illusionist tõstis käe kõrgele üles ja tõmbas noa haavast välja. Käelabas haigutav auk tõmbus pisikeseks kokku ja alles jäi ainult vereplekk.

Selline etendus oli kohalike jaoks tõepoolest enneolematu. Pineva vaikuse katkestas tormiline aplaus. Max asetas kaabu laua servale annetusi ootama ja tegi publikule sügava kummarduse.