27. Väärtused

Rotipoiss silmitses uhkusega paari päeva jooksul kogutud kollektsiooni ilusatest asjadest. Ta oli lahtise põrandalaua alla ritta ladunud teelusikad, mille vartele olid graveeritud keerulised mustrid, Krisilt varastatud vile, pisikese pealuu, räbaldunud kaantega märkmiku ning hõbedast sigarikarbi, mille sees olid kellegi hambad ja üks sõrmus. Kõige viimasena asetas Rotipoiss peidukasse nende tubade võtmed, mida ta polnud veel avada jõudnud.

„Rotipoiss!“ 

Laps võpatas Esme häält kuuldes, sulges kiiresti peidukoha ja valgus rottidena laiali,

jättes endast maha ainult särgi ja paari aluspükse. Tal polnud vähimatki tahtmist kuulata Esme loenguid sellest, kuidas tänamatu poisirakats päevad otsa kusagil ringi hulgub ja vaest vanainimest ei aita. Rotipoisil oli tähtsamatki teha.

Pärastlõunal ärgates katsus Max esimese asjana üle oma taskud. Möödunud ööl aset leidnud sündmused polnudki unenägu. Taskud olid tõesti rahatähti täis. Max ning ajas ennast vaevaliselt jalule. Pea käis ringi, nagu oleks tema joonud, mitte Lily, kes sügavalt magas ja hingeõhust eralduvate alkoholiaurudega Maxi südant pahaks ajas. Vineeritahvliga kinni löödud akent ei saanud avada, sest õues võis paista päike. Nii ei

jäänud Maxil üle muud, kui jätta Lily voodisse magama ja minna vaatama, miks majas nii vaikne oli.

Toad olid tühjad ja köök samuti. Max jooksis  kolme astet korraga võttes trepist alla ning tormas õue. Maja ees polnud samuti hingelistki. Maha sadanud värsket lund katsid jalajäljed ja tagahoovist oli kuulda hääli. Seal nad kõik olidki – lapsed lumega mängimas ja Kris üle pika aja värsket õhku hingamas, Maxilt laenatud mantel kurguni kinni nööbitud. Esme nõjutatus puuriida najale ja vahtis tühja pilguga enda ette. 

Ilma üleriieteta õue jooksnud Max tundis, kuidas kananahk ihule kerkis.

„Hei, Max!“ tervitas Kris rõõmsalt lehvitades. „Tule ka lumememme ehitama!“

„Külm on,“ vastas Max ja läks tuppa tagasi. Nii et Kris oli lõpuks ometi terveks saanud. Väga hea. See tähendas, et nad võisid varsti edasi liikuda. Oligi juba liiga kaua ühes kohas paigal püsitud.

Max tegi pliidi alla tule ja asetas veega täidetud kohvikannu külmale rauale. Kuidas küll vana aja inimesed kõige jaoks nii palju aega leidsid? Nad pesid pesu käsitsi, valmistasid toitu puupliidil ja läksid magama

pimeduse saabudes. Nii ei jäänudki millegi muu jaoks aega. Kes siis tööd tegi, maju ehitas ja loomi talitas? Eriti talvel, kui valget aega jagus ainult paariks tunniks. Müstiline värk. Tõsiasi, et vanasti poole öö ajal üles tõusti ja töödega varavalges pihta hakati, läks Maxil täiesti meelest. Tema mõistuse jaoks polnud hommikuid olemas. Need kuulusid õudusjuttude valdkonda.

Samal ajal, kui Max pliidi kallal askeldas, astus üleni lume ja sopaga kaetud Kris esikusse ning raputas ennast puhtaks. Nüüd oli põrand lume ja sopaga kaetud, kuid see ei tundunud teda häirivat. „Vabandan, et su mantli pihta panin,“ ütles Kris ja riputas märjad üleriided hooletult nagisse. „Kas sul mingit sooja jooki on pakkuda?“

„Kunagi saab olema,“ vastas Max kannu poole osutades. „Ära mantli pärast põe. Ma olen ise süüdi, et linnast riideid tuues su ära unustasin.“

„Ma olen terve. Saan ise linna minna ja endale rõivad hankida“ vastas Kris ning istus pliidi ette madala pingi peale käsi soojendama.

„Sellest peaks vist piisama,“ ütles Max, ulatades vennale paar rahatähte.

„Kust sa selle varastasid?“ läksid Krisi silmad suureks.

„Kasiinost,“ vastas Max. „Mulle ei antud aega võidetud raha ära kulutamiseks.“

„Lily pani oma sõna maksma, jah?“ küsis Kris parastavalt irvitades.

„Lily... Tegi šõud,“ vastas Max. „Nüüd ma tean, et talle ei tohi tilkagi alkoholi anda. Tegelikult ma ei andnudki. Tal õnnestus kusagilt üks veinipudel leida. Vampiirile mõjub vein nagu puhas viin. Seda, mis edasi sai, võid lugeda tänastest lehtedest.“

Krisi tumepruunid vasikasilmad läksid üllatusest suureks ja suu venis lausa kõrvuni. „Või nii hullusti kohe? Said ka lõpuks aimu, mida ma siis pidin läbi elama, kui sa veel jõid ja ringi laaberdasid.“

„Ära tuleta mulle meelde,“ oigas Max pead käte vahele peites. Mälestused joomaperioodist olid katkendlikud ja ähmased, aga piisavalt piinlikud, et neid aju tagumistesse soppidesse tõrjuda.

„Te olete ikka nii kuradi sarnased,“ sõnas Kris ning lisas pliidi alla paar halgu, et kohvivesi enne õhtu saabumist keema läheks. Udusireenile sarnanev hulgamine lähenes kiiresti. Piksi tormas kööki ning põimis oma külmad käed kõvasti Maxi kaela ümber. Rotipoiss hiilis tüdruku kannul. Ta proovis, kui lähedale saab käsi pliidirauale panna ennast ära kõrvetamata. Katse lõppes nimetissõrme otsa tekkinud villiga, kuid Rotipoissi ei tundunud see põrmugi häirivat.

„Mine,“ ütles Max vaikselt ning pilgutas vennale silma. „Mine juba.“

Kris läkski, seljas Maxi märg mantel ja jalas läbiligunenud saapad. Läbinud kohvikute ja madalate majadega äärelinna, jõudis ta kaubatänavale. Poodide vaateakendel plinkisid reklaamid ja kuulutused, rullides värvilisi pilte ülevalt alla ja alt üles. Kris ei pööranud neile alguses tähelepanu, kuid äkki

sundis miski teda üles vaatama. Katuseservale kinnitatud tablool oli kirjas:

„TAGAOTSITAV. OHTLIK KURJATEGIJA.“ Hoiatavat sõnumit illustreeris tohutusuur portreefoto Maxist. Pilt asendus teisega, mille juures olev tekst oli täpselt sama, kuid seekord otsiti Lily´t. Kris ootas järgmisena enda fotot, kuid seda ei tulnudki. Nad unustasid mu ära, mõtles Kris pettunult. Ta oli hingepõhjani solvunud, et Max ja Lily kogu rambivalguse enda peale võtsid. Mis siis ikka. Saigi rahulikult poes käia. Täiesti tavalise inimesena, keda mitte keegi ei otsinud. Kris oli sama kuulsusetu kui suvaline laternapost.