25. Taustamüra

Hommik saabus liiga vara. Maxile tundus, et ta oli alles äsja uinunud, kui Piksi kargles juba mööda koridori ja huilgas nagu metsloom. Endamisi kahetsedes, et oli selle ahviplika üldse kunagi toast välja lasknud, ajas Max ennast jalule ja hakkas riietuma. Tuba oli jääkülm. Vaevalt see pime

vanamutt kütta suutis ja Kris ei saanud voodistki püsti. Lily magas sügavat päevaund nagu vampiirile kohane. Järelikult oli tema, Max, soojuse ja kõige muu eest vastutav isik.

Kas sellist teatrit ma endale tahtsingi? mõtles Max edasi-tagasi karglevast ahvitüdrukust mööda põigates. Etendusi jagus igasse päeva, kuid publikut ja raha polnud. 

Piksi hüppas talle selga ja klammerdus kõvasti kaela ümber. 

„Lõpeta, sa teed mulle haiget!“ keelas Max. „Väljas on külm. Sa pead endale midagi selga panema, kui tahad õue kaasa tulla.“

Piksi laiutas nõutult käsi. Tal polnud midagi soojemat selga panna. Max palus tal oodata ning tuli varsti tagasi Redile kuulunud mantliga. Tüdruk kadus alguses selle sisse ära, aga pärast mõningast kohendamist, üleskäärimist ja sõlme sidumist ilmus laps mantli seest nähtavale. Kapuutsi seest

särasid vastu kaks suurt silma ja maani ulatuva serva alt piilusid paljad varbad.

„Sul pole jalanõusid ka?“ küsis Max, teades vastust juba ette. Piksi vaatas Maxi imestunult, püüdes mõistatada, mida temalt oodati.

„Hea küll, ole praegu toas. Ma toon ise sulle riideid ja jalatsid. Sellisena ei saa sind poodi kaasa võtta. Viiakse veel turvakodusse,“ ütles Max ja läks puid tooma. Piksi jäi trepimademele seisma, vaatas üleskääritud mantlikäiseid, raputas käsi ja rõõmustas hullupööra, kui varrukad tagasi alla

langesid. Niimoodi sai ju lindu mängida! Lehvitades pikki käiseid nagu tiibu, jooksis ta Esme ja Rotipoisi juurde, et nende ees oma uue hõlstiga uhkustada.

Kell tiksus seinal, arvestades külmaverelise täpsusega elu allesjäänud sekundeid. Kris vihkas tiksuvaid kelli. Need tuletasid talle meelde aja paratamatut kulgemist. Ta oleks hea meelega püsti tõusnud ja patareid kella seest välja koukinud, aga jaksas vaevu vetsu minna, mis siis veel seinu mööda ronimisest rääkida. 

Kris tundis ennast kasutu ja üleliigsena. Ilma temata oleksid paljud jamad ära jäänud. Ta vedeles voodis nagu telliskivi uppuja jala küljes ja lasi teistel ennast teenindada. Samas oli Kris päris kiiresti paranenud. Mustlasemutil olid vist tõesti ravitseja võimed. Ainult mõni päev veel kannatada ja siis... 

Mis siis juhtuma pidi? 

Miks nad üldse siin olid? 

Kas Max kavatses tõepoolest selle eksinute perekonna lapsendada ja minitsirkuse

rajada? 

Kris ei vihanud lapsi, aga Piksi pidev karglemine ja vile puhumine kõrva ääres, kui ta magada tahtis, olid pehmelt öeldes häirivad. Rotipoiss vähemalt nokitses omaette ja ehitas huvitavaid asju, nagu näiteks kahvlitest ja lusikast koosneva katapuldi, millega sai kuivanud herneid

ja kõvaks keedetud mune visata. Lisaks varastas ta vile üsna varsti pärast selle nägemist ning andis Krisile võimaluse rahulikult magamiseks. Rotipoisile meeldisid kõik väikesed, läikivad ja kirevad asjad. Ta võis isegi nööbid mantli eest pihta panna. Poiss sobinuks vabalt asendama Max´i poega, kes ei jõudnudki ilmavalgust näha. Nad mõlemad olid ühtemoodi häbematud varganäod.

Aga see mustlasemutt oli küll imelik. Ta jõllitas Krisi oma tühjade silmaaukudega, rääkis seosetuid lauseid, ütles, et vile on neetud ning käskis Rotipoisil selle minema visata, tegi kätega kummalisi žeste ja teatas siis, et homme pärastlõunal hakkab lund sadama. Kusjuures tal oli peaaegu õigus.  Esimesed lumehelbed langesid juba enne lõunat. 

Max tõi oma järjekordselt röövretkelt

lastele soojad riided ja saapad ning õhtupoolikul keksis Piksi uhiuute riiete ja jalanõudega õues poriseguse lume sees. Rotipoiss konutas trepil, üritades keelt käsipuu külge külmutada, aga väljas polnud veel piisavalt palju miinuskraade ja keel jäi seekord terveks.

Läbi akna kõike pealt vaadanud Kris pööras joonistusplokis ette viimase lehe ning joonistas tantsiva tüdruku, kelle pikk peenike saba moodustas filigraanseid kujundeid. Alla vasakusse nurka kritseldas ta uudishimuliku roti, kes hoidis käppade vahel miniatuurset kahvlit. Ta rebis lehe plokist välja ja pani öökapile.

Kell tiksus ikka veel. Kuigi Kris poleks tohtinud praegu ennast kurnata, koondas ta oma tähelepanu kella plastikust sisemusele ning sulatas selle kasutuks tombuks. Seierid vajusid nukralt longu ja tiksumine lakkas.

Seinal rippus ainulaadne kunstiteos nimega „Aeg tuli“. Hea veel, et tapeet põlema ei süttinud. Tuba täitis vastik kõrbehais, aga akent avada polnud võimalik, sest Red oli pehkinud raamide vahed vatti ja kaltse täis toppinud. Kris rüüpas öökapile jäetud tassist leiget vett ning püüdis haisu talumiseks võimalikult vähe hingata.

Akna taga kasvava raagus kase oksad õõtsusid kaootiliselt ja klaasi taha ilmus rõõmus, kuid pisut ahvilik lapsenägu. Sulgenud kiiresti silmad, haaras Kris roosa jänese kaissu ja teeskles magajat. Kella üles

sulatamine oli teda tõesti väsitanud ning magamine tundus olevat päris hea idee.

Seisma jäänud kella tiksumine jätkus pea sisemuses katkematu taustamürana.