22. Rotid ja kannibalid

Lily seisis köögis pliidi ääres ja tõstis lastele piimasuppi kaussidesse. Kuigi hommikusöögist oli alles jäänud potitäis liha, ei saanud ta seda lastele pakkuda. Piksi luristas supileent üle kausi serva ja viskas sööginõu vastu seina kildudeks. Tundus, et keegi polnud tüdrukule lauakombeid õpetanud või ei tahtnud ta ise õppust võtta. Rotipoiss sõi kõigist hoiatustest hoolimata liha otse potist ja teda ei tundunud huvitavat, kelle küljest see pärines. Toimuvat vaikides pealt vaadanud Max ootas, kuni lapsed söömise lõpetasid ja nad Lily'ga kööki kahekesi jäid. „Kuidas sa aru said, et Red on ohtlik?“ küsis ta.

„Esiteks oli tema pakutud toit imeliku maitsega,“ vastas Lily. „Ma ei teagi, miks ta seda meil seda süüa lasi. Võib-olla tahtis oma kokaoskustega hoobelda. Teiseks vihjas Red oma välimuse perioodilisele muutumisele ja mul tekkis seos eile öösel paistnud täiskuuga."

„Vampiirid on samuti kannibalid,“ ütles Max nii vaikselt, et ainult Lily seda kuulis.

„Selle pärast sa inimeseliha ära tundsidki.“

„Ma pole mingi kannibal,“ nähvas Lily solvunult ning vahetas teemat: „Oli tõeline

vedamine, et Esme siin juhtus olema.“

„Ta pole veel Krisi terveks ravinud,“ oli Max skeptiline. „Ma ei taha teada, mis teiste uste taga peituda võib.“

„Kas sulle ei tundunud, et koletiseks muutunud Red sarnanes natuke külakolliga, kellest me tankbainiga üle sõitsime?" küsis Lily.

„Külakoll nägi palju vähem inimese moodi välja, aga kõik on võimalik,“ nõustus Max ning tõstis endale kausitäie piimasuppi. Liha lõhnas küll isuäratavalt, kuid ta ei julgenud Lily nähes seda süüa.

„Võib-olla on kollid eksinute väärastunud liik,“ arutles vampiiritar, sirvides mõtlikult vihikut, mis oli mälestustahvliks Redi seedekulglasse rännanud eksinutele. Hämmastav, millised haruldased anded olid Redi kõhtu rännanud inimestel olnud. Kahjuks ei aidanud ükski supervõime ärasöömise vastu.

„Eksinute kohta teatakse väga vähe," lausus Max. "Me lihtsalt satume siia maailma juhuse tahtel. Küllap tekivad need kollid samamoodi." 

„Ta ütles, et mina pole eriline,“ meenutas Lily. „Aga ma pole ka tavaline inimene.“

„Kas sa said vampiiriks või olid seda juba sündides?“ küsis Max. „See määrab, kas sa oled eksinu või mitte.“

„Mu verejanu lõi välja lapsepõlves,“ meenutas Lily. „Ma hakkasin teisi lapsi hammustama, nii et veri väljas. See maitses mulle.“

Max puhkes naerma ja tõmbas kogemata piimasuppi kurku. „Sa... Sa sõid... Lapsi!“ kokutas ta läkastamise vahele. "Küllap tundis Red endasuguse ära ja selle pärast sind ära süüa ei tahtnudki."

Salaja köögiukse taga luuranud ja kogu jutuajamist pealt kuulanud Rotipoiss tõmbus näost kaameks, kuid jäi endiselt oma kohale. Vestlus oli liiga põnev, et seda lõpuni kuulamata jätta.

Lily haaras Maxil kõrist, tõmbas tema näo enda omale lähemale ja sosistas: "Ma ei ole ühtegi last ära söönud ega kavatse seda kunagi teha. Veel üks selline nali ja sa pead hakkama oma haigeid piinamismänge kellegi teisega mängima. On selge?"

Max üritas noogutada ning lausus siis, kui Lily oli temast lahti lasknud: "Sa oled näljasena päris kehvas tujus. Palun söö."

Tundus, et huvitavad jututeemad olid selleks korraks otsa saanud. Rotipoiss võttis loomse kuju ning kari tolmuhalle rotte sibas pisikeste küünte krõbina saatel mööda põrandat laiali, jättes köögiukse taha vedelema hunniku rõivaid. 

Õhtul kogunesid maja asukad jälle kööki, sest Kris vajas taastumiseks rahu ja vaikust. 

"Kas Lily sõi su sõrme ära?" küsis Rotipoiss. Ta oli juba esimesel kohtumisel Maxi tehissõrme märganud. Läikivad asjad meeldisid Rotipoisile ja ta oleks sõrme meelsasti oma kollektsiooni lisanud, kuid kahjuks oli see Maxi küljes kõvasti kinni.

„Ma hammustasin kunagi ühel inimesel sõrme otsast,“ jätkas poiss, enne kui Max vastata jõudis. „Ta ise noris. Ütles, et ma

olen räpane rott ja torkis mind näpuga.“ 

„Mul lõigati sõrm varastamise eest ära,“ ütles Max. „Tavaliselt kasvan ma kokku tagasi, aga kui mu tükid üksteisest eraldi panna, siis ei

kasva. Minu sõrm söödeti koerale, kes lastekodu väravaid valvas.“

Rotipoisi silmad läksid imestusest suureks. „Sa oled ka lastekodust?“ küsis ta.

„Olen,“ noogutas Max.

„Mina samuti,“ lisas Lily. „Me kõik oleme. Eksinutel polegi päriskodu ja vanemaid.“

„Aga miks?“ küsis Rotipoiss. „Esme ütles, et jumal saatis meid siia maailma inimkonda hukatusest päästma.“

Max avas suu, et midagi vastata, kui kööki astus Esme, ahvitüdruk selja taga keksimas.

„Siin sa oledki!“ hüüdis Esme Rotipoisi häält kuuldes. „Ma juba mõtlesin, kuhu sa kadusid.“

„Olen seal, kus ennegi,“ vastas poiss vaikselt ning muutus jälle rotikarjaks. 

„Sul on toredad lapsed,“ kiitis Lily. „Kuidas Krisil läheb?“

„Magab,“ vastas Esme ja vajus väsinult toolile. „Kui Piksi samuti magaks, oleks elu palju lihtsam.“

Tüdruk huilgas oma nime kuuldes rõõmsalt, jooksis mööda seina üles, kiikus laelambi küljes ning ronis mööda riiuleid. Teda saaks elektrigeneraatorina kasutada, mõtles Max Piksit vaadates. Paneks ratta sisse jooksma ja kõik lambid põleksid ööpäevaringselt.

Lily haigutas laialt. Ta ei jaksanud enam kauem ärkvel püsida. Ainsas kasutamiskõlbulikus voodis lamas Kris. Tuba, milles Lily ja Max elasid, oli muutunud solgiauguks. Hais ulatus isegi kööki. Tuli

leida mingi muu koht magamiseks.

Lily läks Redi tuppa ja vaatas seal hoolikalt ringi. Voodit ruumis polnud. Järelikult ei vajanud see elukas und. Küll aga rippus seinal suur peegel. Lily sikutas peeglit, lootes leida salajast ust, kuid leidis ainult mitu sirget rida pisikeste nagidega, mille otsas rippusid võtmed. Iga võtme peale oli kirjutatud number. Tõenäoliselt sai nendega avada lukustatud toauksi. Tundes ennast nagu Sinihabeme muinasjutus, unustas Lily väsimuse ja ruttas majaga lähemalt tutvuma.