20. Hommikusöök

Koputus uksele pani Lily võpatades ärkama. Ta haaras relva kindlamalt kätte.

„Lily, mina olen!“ hüüdis Kris ukse tagant. Vampiiritar tõusis toolilt püsti, revolver endiselt käes, ja avas ukse. Tema suureks meelehärmiks polnud Kris üksi. Koridoris seisis Red, nägu säramas nagu täiskuu. Võõrustaja kutsus külalisi hommikusöögile. 

„Tänan, aga mul pole kõht tühi,“ vastas Lily ja lasi relvatorul aeglaselt alla vajuda. „Max, süüa antakse!“ hüüdis ta, toksates magajat saapaninaga roietesse. Max pomises läbi une midagi arusaamatut ja keeras ennast külili. Tundus, et tal oli kavatsus kõik magamata ööd ühe korraga järgi magada.

„Tal pole isu,“ teatas Lily ja istus tagasi toolile. "Me jääme siia."

Kris niheles ebalevalt Redi kõrval, silmis paluv pilk. Küllap polnud kiirnuudlid tema lõppematut nälga kustutada suutnud. Olles kahevahel, püüdis Lily otsusele jõuda, kelle juurde ta jääma peaks. Redi ülilahke olek tundus ohtlik ja lihtsameelne Kris vajas pidevat järelevalvet. Samas ei tahtnud vampiiritar  Maxi üksi jätta. Aga mis ühe surematu olendiga ikka juhtuda saaks? Olles otsusele jõudnud, tõusis Lily toolilt, sirutas kangeks jäänud lihaseid ning järgnes majaperemehele. 

Red oli kööki rikkaliku laua katnud. Häbelikult naeratades lausus ta: „Mulle meeldib väga süüa teha, aga tavaliselt teen ma seda liiga palju, nagu te mu välimusest näha võite. Mulle teeks suurt au, kui te prooviksite mu kokakunsti alaseid saavutusi.“

„Istu siis meiega koos lauda,“ palus Lily. Red istuski ja tõstis aplalt toitu oma taldrikule. Lily nuusutas enda portsu ning proovis igaks juhuks ühe suutäie. Vampiiridel oli palju teravam haistmine ja maitsemeel kui inimestel. Mürgi maitset polnud toidus tunda. Saanud Lily´lt uuesti lubava noogutuse, sai Kris lõpuks sööma hakata.

„Ma tean, et mu toidu koostisainetes pole midagi erilist, aga mulle meeldib eksperimenteerida erinevate maitsenüanssidega ja kombineerida omavahel asju, mida tavaliselt kokku ei panda,“ vatras Red samal ajal endale toitu sisse toppides. Lily kuulas Redi juttu hajameelselt, ja mõtiskles selle üle, mis teda söögi maitse juures häiris. See polnud midagi ohtlikku, aga lülitas ikkagi põlema punase tulukese aju tagumises sopis. 

„Mis on sinu eriline võime?“ küsis Kris Redilt. „Sa oled eksinu, nagu lennujaamas mainisid.“

„Olen,“ kinnitas Red. „Minu võime pole selline nagu teie oma. Ütleme nii, et ma muutun teatud perioodidel. See pole ilus vaatepilt. Küllap ongi minu muutumised põhjuseks, miks keegi minuga suhelda ei taha, hehee.“ Mees naeris närviliselt ja tõstis tühjaks saanud taldrikule uue toiduportsu.

„Väga kahju,“ lausus Lily teeseldud kaastundega. Põgene! Põgene, enne kui on liiga hilja! alarmeeris enesealalhoiuinstinkt samal ajal tema peas. Kris pidi seda ometi kuulma. Miks ta ikka veel nii rahulikult edasi sõi?

Red ohkas sügavalt ja naeratas jälle. „Õnneks tulite teie. Olles ise samuti erilised, suudate mind kindlasti mõista.“

„Eksinud,“ parandas Kris teda automaatselt. Lily asetas noa ja kahvli taldrikule ning andis Krisile märku, et ta söömise lõpetaks. 

„Ma tänan teid lahke kutse ja väga maitsva söögi eest,“ ütles ta võõrustaja peenutsevat kõneviisi jäljendades. „Me peame nüüd minema, sest meie kaaslane on võib-olla juba ärganud ja muretseb, kus me olla võime.“

Red noogutas vastuseks, põsed suhu topitud toidust punnis. Neelanud suutäie alla, lehvitas ta külalistele hüvastijätuks 

ja hüüdis: „Tänan teid südamest! Peatse kohtumiseni!“

Lily vedas Krisi kättpidi mööda koridori ja praktiliselt viskas ta üle ukseläve sisse. Max oli tõepoolest vahepeal üles ärganud ja vaatas tulijaid nagu taevailmutisi.

„Mis juhtus?“ küsis ta. „Põgenete kellegi eest?“

„Jah!“ vastas Lily.

„Ei,“ vastas Kris. Ta tundus olevat kuidagi uimane ja äraolev. 

„Me käisime söömas,“ täpsustas Lily. „Red oli meile hommikusöögi teinud.“

„Ah nii,“ vastas Max. „Ja miks te mind ei kutsunud?“

„Ma kutsusin sind,“ vastas Lily. „Aga see pole oluline. Korja oma kola kokku ja kaome siit.“

„Miks?“ imestas Max. Kõik tundus korras olevat. Mitte midagi halba polnud veel juhtunud. Lily vaatas vilava pilguga toas ringi ja sosistas: „Hiljem räägin. Tehke kähku!“

„Oled sa kindel?“ küsis Max. „Äkki sa pingutad natuke üle.“

„Ei pinguta!“ hüüatas Lily ning jätkas uuesti sosistades: „Siin toimub midagi kahtlast. Ma tunnen seda.“

Tasapisi virguma hakkav Kris püüdis nööre saabaste peale tagasi panna, kuid sõrmed ei tahtnud sõna kuulata ja paelad tükkisid sõlme minema. Kris vandus endamisi, toppis saapapaelad taskusse ja joonistustarbed seljakotti. Ta tundis, kuidas söödud toit hakkas mööda söögitoru tagasi üles tungima, kuid praegu polnud õige aeg maosisu väljutamiseks. Hiljem, ohutus kohas viibides, võis öökida nii palju kui vaja.

„Kas asi on Redis?" küsis Max. Ta seisis juhmilt sokkide väel keset tuba ega teinud ühtegi liigutust selleks, et teistega koos põgeneda. Lily lõi käega ja avas akna. Väljast paistis tinahallide pilvedega kinni kaetud taevas ning lage rohtu kasvanud maastik. Maju ja teid nägemisulatusse ei jäänud.

„Me oleme teisel korrusel,“ tegi Kris asjakohase tähelepaneku. „Äkki läheks uksest?“

„Mine, kui tahad,“ vastas Lily ja ronis aknalauale. „Tulete siis või ei?“

Max ärkas tardumusest, krahmas enda üleriided ja saapad, viskas asjad aknast alla ja hakkas neile ronima, kui äkitselt keset lagedat põrandat materialiseerus keegi, kes väga kaudselt Redi meenutas. Olend oli nii suur, et mahtus vaevu tuppa ära. Tema sõrmeotstes kasvasid loomalikud küünised,

nahka kattis lillakasroosa lima ning tohutu kerega võrreldes ebaloomulikult väike näolapp oli ainus kehaosa, mis Rediga sarnanes. Avatud huulte vahelt nirises sülge ja pikk punane keel rippus lõdvalt nagu märg kalts. Eriti groteskseks muutsid monstrumi ürgmehelikult karvased sääred ja auklikud villased sokid. Red tõstis käe, blokeerides tee akna juurde.

„Ä-gee mi-gee...“ pudistas ta. „Laz naa-ne lää-heeb. Taa p-lee ee-ri-lii-ne."

Lily tulistas pikemalt mõtlemata relvatrumli värdolendi sisse tühjaks. Kuulid kadusid plumpsatades lilla lima sisse nagu tarretisesse ning Red ainult urises solvunult. Pööramata Lily´le rohkem tähelepanu, haaras ta küüniselise käega Krisi vöö ümbert kinni ja hakkas teda endaga kaasa lohistama. Kris rabeles ja karjus, kuid koletis lalises midagi omaette ja sirutas teise käe Maxi järele. See olend ei allunud psühholoogilisele mõjutamisele vähimalgi määral, nagu polekski tal teadvust. Lily klammerus küünte ja hammastega koletise randme külge, kuid erinevalt sültjast kehast oli käsi kõva ja lihaseline ning ei kavatsenudki järele anda. Tuba muutus iga hetkega üha palavamaks ja ebardi nahk hakkas õhetama. Lily tundis, nagu hoiaks ta kinni tulikuumast raudtorust ning lasi Redist lahti. Koletis värvus järjest punasemaks ja paisus nagu hiiglaslik õhupall. Max ja Lily taganesid seina äärde, laskmata Krisi hetkekski silmist. Ta rippus lõdvalt Redi sõrmede vahel, teravad küünised sügavale ihu sisse tunginud. Palavus muutus väljakannatamatuks ja koletise nahk

tõmbus viimse võimaluseni pingule. Red mörises valust, silmad pealuust välja punnitamas.

Kõlas vali lartsatus. 

Monstrumi tükid lendasid laiali, kattes toasolijad lima-ja vererahega. Krisi puruks muljutud keha jäi aurava sodihunniku tippu vedelema nagu kaltsunukk.