14. Laul
https://youtu.be/r21Qza6vadU
Max piidles teenindajat mõnda aega ja hakkas siis ohates taskutest münte otsima. Selle mehe peal ei saanud mentalismi rakendada. Tegemist oli elunäinud tüübiga, kes tõstis kõik petturid ja tülinorijad vasaku käe väikese sõrmega ukse taha. Baarmen võttis raha vastu, mühatas midagi ja valas veeplekilisse klaasi natuke viskit.
„Kas sina pääsesidki selle Cthulhu küüsist?“ küsis üks habetanud mees Maxi vasaku kõrva ääres. Päss kügeles kipaka baaripuki otsas, nina ees liisumas poolik õllekruus.
„Millise Cthulhu?“ küsis Max teadmatust teeseldes. Sedasi kutsuti elukat siis rahva hulgas. Tõepoolest, suurt kombitsatega limukat võis võrrelda koletisega ammusurnud kirjaniku raamatutest.
„Selle Cthulhu, kes meie linna lähedal ühes külas paarkümmend inimest elusast peast nahka pani!" kraaksatas vanamees ja rüüpas tubli sõõmu õllekruusist, et jutt paremini edasi veereks. "Õnneks jõudis osa rahvast plehku pista. Räägitakse, et keegi sõitis sellest värdjast kombainiga üle ja temast
ei jäänud üle muud, kui ainult tatt ja naharibad. Aga neid olevat veel palju. Jumal hoidku selle eest, kui peletised lõpuks linna jõuavad. Võtame selle peale!" Õlleklaas sai tühjaks ning vanamees viipas baarmanile, et see uuesti täis valataks.
„Kustkohast nad tulid?“ küsis Max. Fantastilised värdolendid ei saanud tekkida eikusagilt. Vestluskaaslane kehitas õlgu. „Kurat seda teab. Käivad jutud, et mingi katsetus läks perse. Tõde meiesugustele lihtinimestele nagunii ei räägita. Uudistes ja lehtedes aetakse vaid paska suust välja ning rahvas usub. Lambakari, ma ütlen!“
Max mõmises midagi ebamäärast ja libistas pilgu üle seintel rippuvate luitunud plakatite. Ta ei kavatsenud siia linna nagunii kauaks jääda. Pärast teda tulgu või veeuputus. Koos verejanuliste kaheksajalgadega.
Saalinurka ehitatud väikesele poodiumile astus punast lakknahast miniseelikut kandev kaunis blondiin. Max oleks teda nähes peaaegu klaasi käest pillanud. Lily! Kuidas Lily ometi siia sattus? Miks just nüüd? Oli see saatus?
„KARAOKE ÕHTU“ kuulutas teistest värskema välimusega plakat seina peal. See seletas nii mõndagi.
Samal ajal, kui Lily publikule esinema hakkas, trügis Max läbi rahvahulga, varastas möödaminnes ühe keele lava serva najale püsti asetatud kitarri pealt ja pistis peenikese traadi endale taskusse. Lily ja Maxi pilgud kohtusid. Vampiiritar naeratas ja viipas kutsuvalt. Nüüd oli tema artist ja Max väljavalitu publiku hulgast. Ümbritsetuna kadedatest pilkudest, astus Max lavale. Lily keerles väljakutsuvalt puusi hööritades mehe ümber ja laulis edasi. Keegi ei märganud, kuidas Ööliblika pikad peenikesed sõrmed Maxi taskud läbi kobasid ja sealt nii mõndagi huvitavat leidsid.
Siis, kui publik seda kõige vähem oodata oskas, tõmbas Lily kitarrikeele Maxi kaela ümber ja lõikas tal kõri läbi. Erepunane
veri purskas kõrge kaarega igale poole, pannes publiku lava eest hirmunult laiali jooksma. Maxi pea vajus raskelt taha ja avas katkise kaela nagu õide puhkeva lille. Rahvas tungles ukseavas, inimesed karjusid, kuid Lily haaras mikrofoni enda kätte ja hüüdis üle tekkinud kaose: „Kõik on korras! See oli ainult illusioon!“ Lily sõnade tõestuseks astus Max tema kõrvale täiesti elusa ja tervena. Äsjasest haavast oli alles jäänud ainult punane veretriip. Max pühkis vere mantlivarrukaga laiali ning baarisolijad võisid veenduda, et ennist läbilõigatud kõri oli nüüd täiesti terve. Ta ei saanud rääkida, sest häälepaelad olid endiselt katki ja nende paranemiseks kulus pisut rohkem aega. Nad tegid käsikäes sügava kummarduse, astusid koos lavalt alla ja lahkusid baarist, jättes ehmunud publiku ammulisui neile järele vahtima.
Unustamatu etenduse andnud paar jooksis käsikäes mööda hämaraid kõrvaltänavaid. Nad naersid nagu üleannetud lapsed. Kõik oli nii naljakas – tumesinine taevas, sillutisekivid, tuled akendes ja kooruva krohviga majaseinad. Öö kuulus neile ja täiskuu paistis eredamalt kui kunagi varem. Lily olekski jooksma jäänud, aga Max hakkas valjusti läkastama ja peatus ühes kangialuses prügikastide juures. Tema läbilõigatud ja uuesti kokku kasvanud hingetoru polnud selliseks koormuseks valmis. Sülitanud sillutisele läraka verist tatti, tõmbas ta kopsudesse sügava sõõmu prügikastidest erituvat lehka ning hakkas uuesti köhima.
„Vara veel surra,“ manitses Lily, talutades mehe kohutavalt haisvatest prügikastidest kaugemale.
„Ära loodagi,“ vastas Max kähiseva häälega. „Umbrohi ei hävine.“
Sisehoovi piiras kõrge telliskividest sein, milles oli ainult üks kitsas rauduks ja mitte ühtegi akent. Max istus lävepakule ja toetas selja vastu jahedat metalli. Maailm pöörles tema ümber karussellina. Varem polnud sedavõrd lihtsad taastumised Maxi nii palju kurnanud. Organism oli nõrk. Stressist, magamatusest ja nälgimisest, aga kindlasti mitte regulaarsest vampiiri toitmisest.
„Kus sa olid?“ küsis ta Lily´lt. Ööliblikas ei vastanud, ainult naeratas äraolevalt, pilk kaugusesse suunatud.
„Kus sa olid?“ küsis Max uuesti. Tema hääl oli vaikne ja kare, kuid sellest võis selgesti kuulda viha ja solvumise noote. „Miks sa niimoodi põgenesid?“
„Ma olin siin ja seal,“ vastas Lily ebamääraselt. „Rohkem vist ikka seal kui siin.“
Hinganud sügavalt sisse, tõi Max kuuldavale küsimuse, mis oli teda painanud Lily ärakadumise õhtust alates: „Käisid jälle oma keha müümas?“
Öövaikuse lõhestas hele kõrvakiilu plaks. Lily jõllitas Maxi vihaselt ja sisistas läbi hammaste: „Ära kunagi enam mulle midagi sellist ütle. On selge?“
„Kas käisid siis või?“ ei jätnud Max jonni. Tundus, et ta noris veel üht kõrvakiilu.
„EI!“ karjatas Lily. Tema hääle kaja põrkas seintelt mitmekordselt vastu. „Ma ei ole enam selline,“ lisas Lily vaiksemalt ja vajus Maxi kõrvale istuma. "Kunagi hiljem räägin sulle kõigest. Praegu ma ei suuda. Liiga valus."
„Kas sa tuled tagasi?“ küsis Max, kuulmata iseenese häält. Kõrvus vilistas ja kohises nagu tormisel merel. Lily pehmed huuled kõditasid sõnu vormides sametiste liblikatiibadena Maxi põske.
„Kas sa tahad, et ma tuleksin?“ küsis ta.
„Jah,“ vastas Max. „Muidugi tahan!“
„Pärast kõike juhtunut...“ hakkas Lily ütlema, kuid Max vajutas sõrme naise huultele ning lausus käskival toonil: „Söö!“
Lily kummardus Maxi kaela kohale ning surus hambad äsja kokku kasvanud õrna naha sisse. Terav valu segunes ülima naudinguga, kandes Maxi teadvusekaotuse põhjatusse kuristikku.
Kommentaarid
Postita kommentaar