21. Puujalaga sead

Plahvatanud koletise jäänuste hais oli kohutav. Sodihunnik, mis Redist järele oli jäänud, lehkas nagu kuumal suvepäeval mädanev laip. Rõveda kuhja otsas lebav Kris hingas vaevumärgatavalt. Tema jäsemed olid ebaloomuliku nurga alla väänatud ja kehal punetasid sügavad haavad.

„Me peaksime kiirabi kutsuma,“ arvas Lily. 

Max vaatas naist nagu peast põrunut. „Millega sa seda kõike siin seletada mõtled?“ küsis ta. „Pealegi pole meil telefoni, millega abi kutsuda.“

„Mida sa siis teha kavatsed? Lased Krisil ära surra?“ ahastas Lily. Nii tõsiste vigastustega oli imekspandav, et Kris üldse ellu jäi.

„Ta on tugev ja saab hakkama,“ vastas Max. „Palun too vett.“

Lily naasis varsti koos veekruusi ja paari käterätiga. „Sina jää Krisi juurde," ütles ta. "Ma lähen ja vaatan, kas siin majas elab veel kedagi."

„Kui sa kuskilt telefoni leiad, siis ära kutsu kiirabi,“ vastas Max. „Nad tahavad meie nimesid teada ja...“

„Jajah,“ viskas Lily üle õla ning jooksis koridori. Ta koputas läbi kõik uksed, aga keegi ei vastanud. 

Viimase ukse tagant oli kuulda ebainimlikku huilgamist. Lily koputas uuesti. Seest kostus rabelemist, samme ja häält, mis võis kuuluda vanemale naisterahvale.

„Kes sa oled?“ küsis hääl.

„Teie naaber,“ vastas Lily. „Meil on vaja arsti! Kiiresti!“

„Meie ei saa aidata. Mine ära,“ vastas hääl. Huilgamine muutus valjemaks ja rabelemisest sai metsik trampimine.

„Piksi, lõpeta!“ hüüdis uksetagune hääl. Trampimine muutus vaiksemaks, aga ulgumine ei lakanud. Lily kannatus katkes ning ta hakkas jalaga vastu ust taguma. Kolinat ja lärmi kuulnud Max tuli vaatama, mis toimub. „Ma ju ütlesin, et ära lase kellelgi arsti kutsuda!“ tõreles ta. „Mida sa enda arvates teha üritad?“

„Seal on inimesed, aga nad ei lase mind sisse,“ kurtis Lily meeleheitest nutma puhkedes.

„Pole ka ime,“ vastas Max ning hakkas toasolijatega rääkima: „Palun aidake, meil sai üks inimene raskelt viga. Kui te ei taha ust avada, siis kutsuge vähemalt kiirabi!“

„Hetk tagasi keelasid mul abi kutsuda,“ ei saanud Lily ütlemata jätta. „Ise ka tead, mida sa teed?“

„See ei saa olla Red. Ta ei koputaks, vaid tuleks lihtsalt läbi ukse,“ ütles nüüd peenike lapsehääl. „Esme, lase nad sisse.“

„Ma ei saa, uks on lukus,“ vastas teine hääl.

„Red on surnud!“ hüüdis Lily. „See inimene, kes ta tappis, on nüüd raskelt vigastatud!"

Max surus keskendunult silmad kinni ja käed rusikasse ning üritas ukse taga olevate inimeste teadvusesse pääseda.

„Nad on seal vangis,“ sosistas ta Lily´le. „Nad kardavad kõiki. Me peame mujalt abi otsima.“

„Esme oskab ravida!“ hüüdis lapsehääl. „Ta saab teid aidata!“

„Rotipoiss, ole ometi tasa!“ keelas Esme. Kaugemalt hakkas taas kostuma summutatud huilgamist.

"Mulle aitab," pomises Max omaette ning virutas uksele metsiku hoobi. Vineertahvel purunes juba kolmanda löögi järel ning Lily ja Max said läbi ukse sisse tekkinud augu tuppa pugeda. Avanev vaatepilt oli ühtaegu kummaline ja masendav. Määrdunud linadega voodi peal kössitas vana naine, kellel polnud silmi. Nende asemel mustendasid tühjad augud. Lisaks temale viibisid ruumis kaks last. Üks neist oli suletud tihedate varbadega puuri ning teine rippus lakke riputatud narmendava köie küljes, näol hõredahambuline irve. Ta huilgas valjusti nagu metsloom ning tormas hetkegi kõhklemata Lily juurde. Laps põimis ebaloomulikult pikad käed ümber vampiiritari vöökoha ja hakkas rahulolevalt ümisema. Voodil istuv naine hoidis käsi üleval, sõrmed harali aetud. Ta pomises endamisi: „Punane... Surm... Kaks, kolmas on tuli.“ Seejärel langetas naine käed ning ütles täiesti tavalisel hääletoonil: „Ma suudan teie kaaslast aidata.“

„Väga tore,“ vastas Lily ning rabas naisel käest. „Tule, ma viin su tema juurde.“

„Piksi, kui ma tagasi ei tule, siis lase Rotipoiss puurist välja ja jookske minema,“ õpetas naine enne, kui külalistega kaasa läks. Piksi lasi Lily ümbert lahti, huilgas rõõmsalt ja lehvitas Esmele hüvastijätuks.

„Ärge muretsege, teie ema tuleb varsti tagasi,“ lohutas Max omapäi jäävaid lapsi.

„Ta pole meie ema,“ pomises Rotipoiss ning jätkas puuripõrandale saepurust torni ehitamist.

Max oli Krisi haisvast toast välja lohistanud ja püüdnud teda suuremast lagast puhastada. Krisi kehast õhkus endiselt kuumust ning ta värises üleni. Esme puudutas õrnalt vigastuste ümber mässitud veriseid käterätte ning asetas külma käe hõõguvale laubale. Palavikuvärinad hakkasid tasapisi vaibuma.

„Ma nägin teda ja teid kahte samuti, kuid ei uskunud enam,“ lausus Esme vaikselt, nagu räägiks iseendaga. "Arvasin, et see oli ainult uni. Võib-olla näen ma praegugi und."

Pärast hommikusi läbielamisi ei tundunud enam sugugi imelik kuulda pimedat naist nähtud asjadest jutustamas.

„Kas Red hoidis teid luku taga?“ küsis Max. 

„Punane surm sandistas ja piinas,“ vastas Esme. „Ta sõi mu silmad, Piksi saba ja keele ning väga palju eksinuid koos kõigi kehaosadega. Rotipoissi ta ei puutunud. Ma ei tea, miks. Võib-olla hoidis magustoiduks.“

„Te olete siis samuti eksinud,“ mõistis Max. „Sinu võimeks on ravitsemine?“

Esme pööras oma näo Maxi poole ja vaatas teda mustade silmakoobaste tühja pilguga. Max tundis, kuidas ta ihu üleni kananahaga kattus. 

„Ma olin nägija,“ vastas Esme. „Ma nägin minevikku ja tulevikku ning nägin inimeste sisse. Kui ta võttis mu silmad, kadus osa mu nägemisvõimest. Ma ei suuda enam unenägusid ennetest eristada. Päriselt näinud pole ma kunagi. Minu silmad olid sissepoole pööratud.“

„Kas sa ikka suudad Krisi terveks ravida?“ küsis Lily närviliselt käsi mudides.

„Muidugi suudan! Seda oskust ei suuda keegi minult röövida,“ vastas Esme ja pööras palge Krisi poole. „Palun tooge mulle uued rätid ja oleks hea, kui leiaksite mulle vatti, sidet ning midagi, millega haavu puhastada,“ ütles ta.

"Aga lahased murtud luude jaoks?" küsis Lily.

"Pole vaja!" vastas Esme järsult. 

Max läks nõutud asju tooma ja leidis need pärast pikka otsimist ruumist, kus Red oma ohvreid tükkideks oli lõiganud. Keldri lakke riputatud inimrümbad ootasid konksude küljes toidulauale jõudmist. Seina peale kinnitatud valges kapis oli mitu pudelit piiritust, žgutt, sidemerullid, plaastrid, vatt ja vihik, kuhu olid sisse kantud kõigi ohvrite nimed koos nende eriomadustega. Haaranud

vihiku kaenlasse ja ülejäänud asjad sülle, jooksis Max mööda nagisevaid puutreppe tagasi üles. 

Krisi juures oli nüüd juba tunduvalt rohkem rahvast. Lapsed ei jaksanud Esmet oodata ja olid tulnud teda otsima. Tegelikult võis näha ainult üht lastest, sest Rotipoiss oli moondunud rotikarjaks. Väikesed uudishimulikud loomakesed siblisid Krisi käte ümber, nuusutasid teda ning ronisid üle tema jalgade. Osa rottidest järas kõrvaltoas Redi kehaosi - neid tükke, mis polnud sültjad ja sisaldasid liha. Arvestades, et Red toitus oma eluajal eksinutest, oli see ainuõige teguviis.

„Rotipoiss!“ käratas Esme. Närilistest moodustus kurva näoilmega alasti poisslaps.

„Mul oli kõht tühi,“ ütles Rotipoiss alandlikult.

„Mine pane endale midagi selga ja vaata, mida köögist leiad,“ soovitas Esme. „Piksi, sa võid samuti kööki minna. Aga ära liha puutu, see ei kõlba süüa.“

Sandistamise meetod, mida Red oma ohvrite peal oli kasutanud, meenutas anekdooti puujalaga seast. Peremees ei raatsinud tervet siga patta panna, sest tahtis ainult seajalga süüa. Võib-olla oli Red lihtsalt kokkuhoidlik?

Sellised mõtted keerlesid Lily peas Krisi kõrval istudes ja Maxi oodates. Ta tundis verega määrdunud sidemeid vaadates tohutut nälga, aga praegu polnud sobiv aeg Maxi käest doonorlust paluda. Oli vaja veel natuke kannatada ja oodata võimalust kahekesi jäämiseks.

Max tõi Redi magamistoast linu ning koos moodustati midagi kanderaami taolist, millega nad said Krisi enam-vähem ohutult voodile tõsta. Haige ärkas vaid selleks, et juua paluda. Olles janu täis joonud, vajus ta jälle pehmesse poolteadvusetusse.

„Aitäh, ma valvan nüüd ise edasi,“ tänas Max Esmet ja tahtis voodi servale istuda, kuid naine tõrjus teda pahura käeviipega.

„Mine söö ja toida oma naist. Küll me saame hakkama,“ vastas ta. „Tee seda ruttu, enne kui ta laste kallale läheb.“

Lily ei söö lapsi, mõtles Max solvunult, nagu oleks teda ennast milleski nii koletus süüdistatud. Samas polnud ta päris kindel, milleks näljased vampiirid suutelised olid, ning pidas paremaks Esme soovitust kuulda võtta.