15. Lennujaam

Hotelli juurde jõudes ootas Maxi ja Lily't ees ebameeldiv üllatus. Maja akendest paiskusid välja leegid ja suitsupilved. Päike oli iga hetk tõusmas ning Lily'l polnud kusagile varju minna. Omaette tulist kurja vandudes trügis Max telefoniga pilte klõpsivate ja tulekahju filmivate uudishimulike vahelt maja ees seisva betoonist valatud lillepoti juurde. Lapsepõlves olid nad Krisiga peitnud sellistesse kohtadesse toavõtit, kui ühel oli tarvis teise äraoleku ajal kusagile minna. Sobranud natuke aega lömastatud lillede ja vesise mulla sees, leidis ta võtme asemel minigrip kilekoti, millest paistis valge sedelike. Paberile oli kõverate ja pisut nurgeliste tähtedega kirjutatud: LENNUJAAM. 

Lily kössitas tuletõrjeauto veepaagi varjus,  mantel üle pea tõmmatud. Kui Max tagasi tuli, lahkusid nad jooksujalu ja jõudsid silmist kaduda vahetult enne ajakirjanike saabumist. 

Lily'l ja Maxil polnud õrna aimugi, kus lennujaam asus. Õnneks teadis taksojuht väga hästi, kuhu äraeksinud hulkureid viia. Makstes sõidu eest kehtetu loteriipiletiga, suutis Max unist sohvrit veenda, et suurest "rahatähest" peab veel tagasigi andma. 

Lennujaama ootesaalil olid maast laeni ulatuvad aknad, kuid otsest päikesevalgust nii varasel hommikutunnil sisse ei paistnud ja Lily sai kauaoodatud võimaluse mantli alt välja pugemiseks. Krisi polnud kusagil. Max hakkas juba paanikasse sattuma, kui märkas äkki midagi tuttavat. Kellelgi teisel peale Krisi polnud kirsipunaseid rohkete rihmade ja pannaldega kaunistatud nöörsaapaid, mille ninades särasid kuldsed ogad. Ta oli pingi peale magama jäänud, seljakott pea all pehmenduseks ja roosa mängujänes kaisus. 

„Kris,“ sosistas Max. Kõnetatu hüppas hetkega istuli, silmis kuutõbise sõge pilk. Krisil kulus natuke aega reaalsusega kohanemiseks, kuid peagi täitus tema nägu laia naeratusega ja laiad kulmud kerkisid linnutiibadena peaaegu juustepiirini.

„Max, sa leidsid mu kirja!“ hüüdis Kris nii valjusti, et möödujad teda vaatama pöördusid.

„Vaiki, sa sõge sigitis!“ keelas Max. Peatuma jäänud inimesed läksid rahulikult edasi, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. 

„Miks sa hotellile tule otsa panid?“ küsis Max nii vaikselt, et ainult Kris teda kuulis.

„Kõigepealt käsid mu vait olla ja siis hakkad avalikus kohas selliseid asju küsima,“ torises Kris ärevalt ringi vaadates. „Otsime mõne rahulikuma koha, siis räägin.“

„Minu riided,“ sekkus Lily. Ta oli kogu komejanti natuke kaugemalt jälginud. „Kas sa võtsid mu riided hotellist kaasa?“

„Siin,“ vastas Kris ja andis Lily'le supermarketi kilekotti mähitud kompsu. Napid kehakatteid ei võtnud kuigi palju ruumi ja see tegi reisimise tema puhul eriti lihtsaks.

„Ole sa tänatud!“ ohkas naine õnnelikult ning haaras riidepambu hellalt embusesse nagu sülelapse. 

"Aga minu riided?" küsis Max.

"Need ei mahtunud seljakotti," vastas Kris täiesti süüdimatult. "Ma võtsin hotellist kaasa natuke maiustusi, kas soovid?"

Läbi maast laeni ulatuvate akende paistvad hiiglaslikele teraslindudele sarnanevaid lennukid heitsid põrandaplaatidele kummalisi varje. Reisiootel inimesed istusid pinkidel ja mängisid telefonidega või lugesid ajakirju. Teistest eemal, saali tagumises nurgas, kössitas põrandal kaltsudesse riietatud eakas naine. Ta pomises midagi arusaamatut ja tegi kätega keerulisi märke. Möödakäijad hoidsid temast ohutusse kaugusesse. 

„Veel üks eksinu,“ sõnas Kris. Max tõstis sõrme huultele ja osutas pilguga Lily poole. Kris noogutas mõistvalt. Selliste asjade seletamine vajas õiget aega, kohta ja kannatlikkust. Polnud kahtlustki, et Lily 

kuulus samuti eksinute hulka. Neile kehtisid teistsugused reeglid ja mõnikord ka teised aegruumi mõõtmed. Asjad olid tunduvalt keerulisemad, kui esmapilgul paistis.

„Kas sul on lennukipiletid ostetud?“ küsis Max. Tal polnud vähimatki aimu reisi sihtkohast, aga äramineku plaan oli kindel. Kris vaatas väljuvate lendude tablood, sulges silmad ja osutas pimesi ühe reisi suunas. „Jah! Just sinna me lendamegi!“ hüüdis ta ning sprintis teiste nõusolekut ootamata piletikassa suunas. Max vaatas riigi nime, mille Kris oli välja valinud, kehitas õlgu ja jäi venna tagasitulekut ootama.