24. Omavahel

„Lily,“ sosistas Max. 

Vampiiritar ei liigutanud oimugi. Kell oli juba üle südaöö, aga Lily magas endiselt. Päeval oli ahvitüdruk Piksi mürgeldanud nii, et laest langes krohvi alla ja päevinäinud põrandalauad ähvardasid järgi anda, kuid Lily´t see ei häirinud. Max käis mitu korda kontrollimas, kas naine ikka hingab veel. Nüüd hakkas ta juba tõsiselt muretsema.

„Ma tõin sulle süüa ja suitsu,“ ütles Max natuke valjemini. Plekist kruusis loksus värske veri, mille Max oli oma randmest välja nõristanud, sest noahaavad paranesid tunduvalt kiiremini kui Lily hambajäljed. Ta torkas topsi naisele nina alla ja

ennäe imet – Lily silmalaud hakkasid värelema. Max tõstis kruusi naise huultele ning lasi tal juua.

„Jumal küll, ma vihkan jahtunud verd,“ oigas Lily. „Kus suitsud on?“

Max tõmbas ukse kinni, et sigaretiving teistesse tubadesse ei tungiks, ja andis Lily´le suitsupaki. Pannud sigareti põlema, märkas vampiiritar, et ümberringi on harjumatult vaikne.

„Kas lapsed magavad?“ küsis ta. „Kas me saame tõesti omaette olla?“

Max noogutas. Uskumatu, aga tõsi - saabunud oli naudinguhetk nende kahe jaoks.

Kogu selle aja jooksul, mis paarike teineteise jaoks pühendas, ei tulnud lapsed neid segama ja pimedatest nurkadest ei roomanud välja uusi koletisi. Mitte midagi halba ei juhtunud. Nad jõudsid isegi vannis käia ja vere maha pesta. See, et torudes sooja vett polnud, ei omanud vähimatki tähtsust. 

„Lily,“ ütles Max, kui nad rammestunult diivanil lamasid, puhtaks küüritud kehasid

katmas paks rõskuse järgi haisev vatitekk. „Kus sa nendel öödel viibisid, kui olid meid Krisiga hotelli jätnud?“

Lily ei vastanud ja Max arvas juba, et ta on magama jäänud, kuid viimaks hakkas naine rääkima, hääl vaikne ja tume nagu kellelgi, kes viibib oma mõtetega teises dimensioonis, kui mitte veel kaugemal.

„Ma nägin und,“ alustas ta. „Nägin oma tütart. Ta hüüdis mind. Palus mu abi. Kui ärkasin, olite teie Krisiga ära läinud ja peeglile teate jätnud. Ma polnud kindel, kas tulen tagasi ja jätsin selle pärast hüvasti. Kartsin, et minuga võib midagi juhtuda. Ma ei tea isegi, miks nii arvasin... Igatahes hulkusin sihitult mööda linna nagu kuutõbine ja otsisin oma tütart.

Mul polnud õrna aimugi, kas ta näeb üldse selline välja nagu mu unenäos. Nii palju aaataid on möödunud sellest ajast, kui temaga viimati kohtusin. Ta oli siis alles pisike tüdrukutirts. Lõpuks oli kell liiga palju ning ma pidin päeva mööda saatma katkise aknaga keldris vana madratsi all. Seal olid rotid ja putukad. Ja üks laip. Ta nägi välja täpselt nagu tüdruk mu unenäost. Natuke minu moodi. Käed süstlajälgi täis. Riides nagu mina oma halvimatel aegadel. Tütre isa ütles mulle ükskord vihahoos, et meie lapsest saab kunagi minusugune hoor. Kurat võtaks, tal oli õigus!“ Lily hakkas hüsteeriliselt naerma. „Ma jooksin pimeduse saabudes nii, nagu ma polnud veel kunagi jooksnud. Mu tütar jäigi sinna. Mul ei olnud teda millegagi maha matta ja polnud isegi telefoni, et abi kutsuda. Olles veetnud pikki tunde oma lapse mädaneva laiba kõrval tahtsin ainult põgeneda. Ärgata õudusunenäost. Ma loodan siiani, et see oli vaid unenägu. Läksin esimesse ettejuhtuvasse baari ja pesin vetsus ennast nii puhtaks kui suutsin. Tahtsin karaoket lauldes mõtteid mujale saada. Kas või korraks unustada.“

„Oled sa täiesti kindel, et ta oli sinu tütar?“ küsis Maxi hääl läbi pimeduse.

„Ei ole,“ vastas Lily. „Ma loodan kogu hingest, et see polnud tema. Et ma kujutasin kõike endale ette. Et ta elab kusagil rõõmsat ja muretut elu ning ei tea, kes oli tema ema.“

„Ta kasvas üles koos isaga?“ 

„Jah.“

„Miks?“

„Sest ma olin väärtusetu hoor.“

„Olid sa seda ka oma tütre isaga kohtudes? Või muutusid sa selliseks temaga koos olles?“

„Ma olin noor ja loll. Muidu poleks ma selle inimesega last teinud. See on liiga pikk ja keeruline lugu. Tänavale sattusin pärast lahkuminekut, sest mul polnud raha ega kohta, kuhu minna. Mul polnud midagi peale seljas olnud riiete…“ Lily hääl katkes. Ta ei suutnud enam edasi rääkida.

„Sa pole väärtusetu,“ ütles Max ja pigistas julgustavalt naise kätt. "Minu jaoks oled sa kõige kallim."

„Pole väärtusetu, lihtsalt hoor,“ sõnas Lily. „Ära ütle midagi. Olnut ei saa olematuks teha.“

„Lily, ma pole sulle ka kõigest rääkinud,“ lausus Max. „Mul oli... Oleks olnud samuti laps. Poeg. Mu naine oli viimast kuud rase, kui ta kadunuks jäi. Ta läks ühel hommikul poodi ja ei tulnud enam tagasi. Tema keha leiti hiljem metsaäärsest võsast. Ilma peata.“

„Issand!“ sosistas Lily. „Kui õudne!“

„Ma arvan, et tean, kes selles süüdi oli, aga mul polnud tõendeid,“ jätkas Max. „Oli vaid mu õe ja venna viha selle naise vastu, sest ta polnud eksinu. Nende arvates ei tohtinud tavainimesed eksinute ellu sekkuda, veel vähem nendega suhteid luua. Ma korraldasin ise rongis juhtunud asjad, et sind samast saatusest säästa.“

„Aga ma olen ju eksinu,“ ütles Lily. „Miks nad oleksid pidanud mind vihkama?“

„Sa oled vampiir. Seda on keeruline seletada, aga Angie ja Sidi meelest on vampiirid eksinute väärastunud alamliik.“ Max jäi vait ning jõllitas pimedusse, silmavalged läikimas.

„Miks sa siis nendega koos elasid?“ küsis Lily. „Pärast kõike, mida nad su naise ja lapsega tegid.“

„Angie ei söönud ilma minuta,“ vastas Max. „Tõenäoliselt oli see lihtsalt trikk minu

kinnihoidmiseks. Aga ma olin teda väiksest peale toitnud ja kohusetunne ei lasknud mul lõpetada. Ma jätkasin edasi elamist nagu autopiloodil. Etendused, rändamised, Angie eest hoolitsemine, Sidi targutuste kuulamine ja Krisi lohutamine. Väikevennal tükkis mõnikord katus sõitma. Ta ei saanud aru, kus viibib ja kes ta on. Ma teadsin, et neil on mind vaja. Ilma minuta see süsteem ei toiminud. Angie tegi pidevalt vihjeid, et ma olin tegelikult ise süüdi. Ta ei öelnud seda otse, aga ma lugesin ridade vahelt.“

Lily põimis oma käed lohutavalt ümber Maxi õlgade. „Mis sind mõistusele tulema sundis?“

„Sina,“ vastas Max. „Sinuga kohtudes mõistsin, et pean midagi muutma. Et ma pean ennast kokku võtma ja iseenda eest seisma hakkama. Olin kogu elu olnud Angie ja Sidi marionett. Kris samuti.“

„Kris on sinust väga sisse võetud,“ ütles Lily. „Ta on nagu su vari, peegelpilt.“

„Ma tean,“ vastas Max. „Kas see häirib sind?“

„Kas teil oli kunagi suhe?“ küsis Lily.

„Ei, miks sa seda arvad?“ imestas Max.

„Lihtsalt jäi selline mulje...“ ütles Lily õlgu kehitades.

„Et ta on gei? Jah, on küll,“ tunnistas Max. „Aga meil pole kunagi suhet olnud.“

„Kris on gei?“ Millegi pärast tundus see vampiiritari üllatavat.

„Sa ei märganudki?“ küsis Max. "Selle jaoks, et mehel oleks suhe teise mehega, peab olema gei."

Lily mõtles natuke. „Noh, ta käitub küll naiselikult, on selline tujukas ja riietub

edevalt, aga ma arvasin, et see on osa tema imidžist. Ma pidasin teda kellekski drag-queeni taoliseks. Kõigi nende litrite ja sulgede pärast.“

„Ja mind biseksuaalseks?“ noris Max pooleldi naljatades.

„Sa pole seda,“ naeris Lily. 

„Aga sa arvasid äsja, et mul oli kunagi Krisiga suhe,“ tuletas Max talle meelde.

„Noh, sa oled kogu aeg selline sädelev ja üleslöödud. Just nagu Kris, aga palju stiilsem,“ püüdis Lily end välja vabandada.

„Ma ei paistaks muidu lavalt välja,“ vastas Max. „Kaoksin dekoratsioonide vahele ära.“

„Sinu jaoks on igal pool lava. Isegi prügi välja viies paned ennast riidesse, nagu läheksid esinema kujuteldavale publikule.“

„Ma ei jäta kunagi prügikastile kummardust tegemata,“ nõustus Max. „Mine tea, kes selle seest mind salaja jälgida võib.“

Saabus vaikus. Lily ei naernud Maxi nalja peale, vaid mõtles omi mõtteid.

„Kas sa armastad mind?“ küsis ta äkki.

„Jah,“ vastas Max hetkegi mõtlemata.

„Siis on kõik hästi,“ ütles Lily ning sulges silmad.