256. Vaoshoitud sadism ja eksistentsiaalsed küsimused

"Sa ei saa mulle mõtlemist keelata!" hüüdis Jack õnnetult käsi laiutades. Inglisilm oli teistsugusel arvamusel. Ta pööras Jackile selja ja keeldus temaga suhtlemast, sest prussakapoiss oli julgenud mõelda kahetsevaid mõtteid, kuuldes Regina ja Maxi värskest suhtest. 

"Tundub, et me ei saagi kuu aja pärast torti," sõnas täiskasvanute armudraamat jälginud Anita ohates. 

"Tule kohvikusse, seal saad," lohutas Ella. "Robin annab mulle kõike, mida ma soovin."

"Kas Robin on mees või naine?" küsis Anita kulmu kortsutades. "Minu klassis käib üks tüdruk nimega Robin. Aga meil on üks õpetaja sama nimega ja tema on mees."

"Robin on nagu sinu ema, aga vastupidi," lausus Ella. "Ma loodan, et nad issiga uusi lapsi ei saa. Mulle piisab juba Mayast ja Marvinist. Nad on nii tüütud!"

"Agnes on ka tüütu," mõistis Anita sõbranna muret. "Ma ei tohi tal aju õhku lasta, kui ta haugub ja nurka pissib. Ma ei viitsi temaga kogu aeg õues jalutamas käia. Ta ilastab ja ajab karvu!"

"Ma ei tohi kaksikuid põlema panna, kui nad mulle närvidele käivad," kaebas Ella. "Marvin püüab oma kaltsudega Mayat üles puua ja Maya liblikad vahivad mind isegi siis, kui ma vetsu lähen."

Samal ajal, kui tüdrukud ebaõiglase elu üle kurtsid, ajas Kris Reginaga juttu ja Max jätkas Robiniga vestlust, mis oli alles jäänud kaks aastat tagasi.

"Ma ei suuda ühtegi asja unustada, kuigi tahaks," seletas Robin. "Nii et harju sellega, kui ma hakkan rääkima millestki, mida sa enam ammu ei mäleta. Sa oled õnnelik inimene. Sind ei jää piinama see, mis juhtus sinu sünnihetkel või esimesel koolipäeval."

Max noogutas. Unustamine oli tõepoolest õnnistus. Kui Päikesetõus poleks tema mälu värskendanud, elanuks Max palju muretumat elu. Mineviku deemonid poleks kummitanud igal ööl ja vahel ka päeval.

Heitnud pilgu köögiaknast välja, nägi Max Päikesetõusu Lillekese juures seismas ja piipu suitsetamas. Lilleke sai korda koos ajaliinide muutumisega. Sellegi poolest ei lubanud Max oma naisel eluohtliku õhulaevaga sõita. Neil tekkis tüli ja Max tuli venna pulma koos tsirkuserahvaga, kuid ilma Reginata. Regina sõitis talle hiljem järgi. Õhulaevaga, mille Max ära keelanud oli. Rotitüdrukus peitus rohkem jonnakust kui pealtnäha tundus.

Kuigi õhulaevu lendas selles maailmas ringi üliharva, polnud keegi veel lossi juurde uudistama ja pildistama tulnud. Pärast viirust suhtusid kohalikud elanikud ebatavalistesse nähtustesse hoopis teistmoodi. Isegi lendava taldriku maandumine poleks enam kedagi üllatanud. 

"Millest me siis rääkisime?" küsis Max kohvitassi üle laua endale lähemale tõmmates. Oli see Robin, mis oli, aga ta oskas kuradi hästi kohvi teha.

"Sinu erilisusest," vastas Robin. "Või pigem sellest, et sa pole eriline. Sinu organism on palju tugevam kui teistel inimestel ja taastumisvõime on samuti parem, aga kindlasti pole sul sedasorti võimeid nagu minul või Niinal."

Maxis tekkis vastupandamatu soov mõjutada Robini mõistust natuke, et ta "kogemata" endale kuuma kohvi sülle valaks või oma kätt mõnda aega vastu hõõguvat pliidirauda hoiaks. Kahjuks ei saanud ta seda teha, sest Kris poleks seda Maxile iialgi andeks andnud. Mida Kris selles ninatargas tibis ometi nägi? Robin võis ju ennast meheks pidada, aga Maxi silmis jäi ta siiski ainult kõhetuks suurte prillidega naisterahvaks, kes arvas endast liiga palju. Antud hetkel, kandes seljas valget triiksärki ja vesti, mis tema peenikest pihta rõhutas, nägi Robin päris kena välja. Õnneks ei osanud Regina mõtteid lugeda ja teda ei viibinud läheduses. Teine peretüli tänase päeva jooksul jäi tekkimata.

"Ma tahaks sind natuke lähemalt uurida," jätkas Robin. Maxi üllatunud pilku nähes muigas Robin üleolevalt ning lausus: "Sinu geene, mitte sootunnuseid. Need viimased on kõigil meestel üldjoontes sarnased."

"Või kohe kõigil... Enda teada pole ma sinuga voodit jaganud, nii et kõiki mehi sa kohe kindlasti näinud pole," vastas Max. "Mida mu geenide uurimine sulle annab?"

"Teadmisi, andmeid statistika jaoks, võib-olla veel üht-teist vajalikku," loetles Robin. "Viirus jättis ellu ainult eriliste võimetega inimesed. Selles maailmas siin viiruseohtu enam pole. See ei tähenda, et viirus mujal uuesti levima hakata ei võiks."

"Ma jäin ellu," nentis Max. "Järelikult..."

"Oli sul viirusekandjaga lähikontakti?" pareeris Robin osavalt Maxi vastuväite.

Max pööras pilgu kõrvale. Ta istus kõige kriitilisemal perioodil koos Juliaga karantiinis. Järelikult võis Robinil õigus olla.

"Sa tahad öelda, et mentalismis pole midagi erilist?" küsis ta. Olles kogu elu teadnud, et kuulub eksinute hulka, ei tahtnud Max nii lihtsalt alla anda.

"See on õpitav," vastas Robin. "Täpselt nagu mustkunsti trikid."

Naeratus, mis Maxi näole ilmus, ei tõotanud head. Ta oli juba kuuldavale toomas sõnu, mis oleksid Robini mõistuse mõneks ajaks pahupidi pööranud, kuid täpselt samal hetkel astus kööki Kris. 

"Noh, mis te siin kudrutate?" küsis ta. "Leidsite teineteist ja teete juba lahutusplaane?" Öeldud sõnad olid naljana mõeldud. Krisi hääles polnud kübetki armukadedust. Ta usaldas Robinit täielikult. Maxi peale ei saanud nii kindel olla.

"Me arutlesime eksistentsiaalsete küsimuste üle," vastas Robin rahulolevalt püsti tõustes. Ta korjas tassid laualt kokku ning pani Maxil tühjaks joodud kohvitopsi vaikselt kõrvale. See, mida ta vajas, oli nüüd olemas.