Robini ja tema kolme kasulapse elu veeres edasi vana rada pidi. Nädala sees läksid Marvin ja Maya hommikul lasteaeda ning Ella läks kooli. Õhtul üritasid lapsed üksteisest üle karjudes Robini kannatust proovile panna. Ei midagi erilist. Ainult Krisi polnud.
Mõnes mõttes oli nii isegi lihtsam. Robin ei pidanud lisaks lastele maha rahustama Krisi, kes tõepoolest vajas puhkust ja vaheldust argielurutiinile. Kui väga tsirkuses esinemist nüüd puhkuseks nimetada sai, aga vaheldus oli see kindlasti.
Samas tundus kuidagi võõras minna õhtuti üksinda magama. Robin oli juba harjunud öiste võitlustega teki pärast, mis justkui võluväel kahanes magamise ajal poole väiksemaks. Imelik oli magada nii, et kellegi juukseid polnud näos ega küünarnukke ribide vahel. Kõige kummalisem oli ärgata hommikul palju puhanumana kui varem.
Kellegagi vestelda polnud samuti. Lapsed rääkisid küll kogu aeg, aga nendega ei saanud arutleda asjade üle, millest pisikesed arenemisjärgus ajud veel aru ei saanud. Tegelikult tekkis Krisil tihtilugu probleeme Robini mõistmisega, aga... Kris oli ikkagi täiskasvanud inimene ja kõigest hoolimata igatses Robin tema järgi päris palju.
Helistada ei saanud ja võib-olla oligi nii parem, sest see oleks lahusoleku piina ainult hullemaks muutnud.
Lilli kastes märkas Robin, et üks õis pilgutas talle silma. Lilleõitega ühte värvi liblikas jälgis tähelepanelikult iga tema liigitust. Teeseldes ükskõiksust, läks Robin teise taime juurde, mille õied olid palju tumedamat tooni. Liblikas järgnes talle ning võttis koha sisse tumepunasel õiel. Peagi värvusid tema roosad tiivad sama punasteks kui lilleõis.
"Kameeleon oled," sõnas Robin. "Sinust saaks suurepärane salaluuraja."
Liblikas pilgutas vastuseks tiibadel olevaid silmi. Ta polnud päris kindel, kes oli kameeleon või salaluuraja.
Rättidest kokku seotud lasso niitis varre otsast kõik õied ja liblikas suutis vaevu eluga pääseda. "Ma olen kauboi!" hüüdis Marvin läbi saali kapates, kuid libastus põrandale tekkinud kiilasjääl ja kukkus ninuli. Hõiskamisest sai hädakisa, sest ninast voolas ohtralt verd.
"Ma räägin kõik issile ära!" ähvardas Marvin läbi nutu.
"Lase käia," vastas Robin rahulikult. "Mul on samuti paljust rääkida."
"Ma ei lõhkunud su tobedat lille meelega!" protestis Marvin.
"Ja mina ei lõhkunud su nina meelega," vastas Robin, surudes jääkülma kaltsu vastu Marvini punetavat nina. "Kui me mõlemad teineteiselt andeks palume, siis poleks tarvis issile millestki rääkida."
Kuigi vabandamine oli Marvinile vastumeelne, jäi ta siiski nõusse, sest ta kartis teisele vanemale ärakaebamist sama palju kui kõik lapsed. Tüli lahenes ning punane nina hakkas tasapisi oma loomulikku värvi taastama.
See oli ainult üks pisike vahejuhtum. Mõni päev kulges rahulikumalt, mõni hullemini. Kõige rohkem jätkus tegevust nädalavahetustel, kui kõik lapsed olid kogu päeva kodus. Tööasjadega tegelemisest ei võinud unistadagi. Kaksikud jaurasid varahommikust õhtuni välja ning keeldusid lõunaunest. Ella karjus pisemate peale, paugutas uksi ja lubas kodust välja kolida. Põlema ta õnneks midagi ei pannud, aga nähtamatuks muutus üsna sageli. Lõpuks rahunesid kõik maha ja mängisid koos. Enamasti tüdines Ella üsna kiiresti väiksematega tegelemisest ja hakkas oma toas voodil istudes joonistama. Tal oli samasugune kunstianne nagu ta isal. Ella pildid nägid välja natuke süngemad. Tumedades toonides ja ohtralt varjutatud piltidel sirutasid tiibu deemonlikud olevused. Robin ei pidanud seda millekski veidraks, sest saabuv teismeiga tõi paratamatult endaga kaasa mõõnaperioode. Tähtis oli silma peal hoida ja alati olemas olla.
"Kuidas sa mürkidest nii palju tead?" küsis Ella ükskord, kui kaksikud olid veel lasteaias ja Robin kodus, sest tal oli vaja kohviku raamatupidamine rahus üle vaadata.
"Ülikoolis õppisin," vastas Robin. Arvuti monitoril värelev tabel pani silmad vett jooksma. Tundus, et tuli teha väike paus.
"Kas ülikoolis õpetati, kuidas kedagi ära mürgitada?" uuris Ella edasi.
"Seal õpetati, kuidas aidata kedagi, kes on mürgitatud või ise kogemata mürki sisse söönud."
"Aga sina ei aidanud enda eelmist elukaaslast," jätkas Ella. "Sa teadsid küll, kuidas teda aidata. Sa ei tahtnud seda teha."
Robin noogutas. Just nii see oligi.
"Mis mürki sa talle andsid?" küsis Ella.
"Sul pole vaja seda teada," vastas Robin. "Kui sa kellelegi sellest räägid, siis ma ütlen, et sa valetad."
Ella mõtles natuke ja lausus siis: "Kui sa Erika ära mürgitad, kas sa saad siis lossi endale?"
"Ei," vastas Robin. "Ma ei mürgita teda, sest ta on mulle kallis inimene ja kui Erika kunagi vanadusse sureb, saab lossi endale tema poeg."
"Erika naine tõmbas uttu koos titega!"
Robini kulmud kerkisid kõrgele prilliraamide kohale. "Neiu! Teie sõnavara jätab paljuski soovida."
"No Erika ise ütles nii," pomises Ella punastades. Teades Erika sõnavara, võis tüdrukul õigus olla.
"Targad inimesed ei tee rumalusi järgi," lausus Robin ja pööras pilgu uuesti arvutiekraanile. Numbrite jada vaadates tundis ta ennast lollina. Kuigi Robinil oli perfektne mälu, ei suutnud ta kuidagi meelde tuletada, mismoodi sellised arvud küll tekkida võisid. Kuskil pidi olema viga sees.
"Ella, mul on vaja tööd teha," ütles Robin. "Mine joonista pilt Erikast eeslikõrvadega. Ta kindlasti rõõmustaks seda nähes."
Omaette itsitades läkski Ella teise tuppa joonistama. Robin vaatas kella. Kaksikute kohutoomiseni oli jäänud üks tund. Numbrid irvitasid tabelis nagu kari hullumeelseid kloune ja näitasid Robinile keelt. Muidugi mitte päriselt. Pealtnäha tõsise ja mõistliku välimuse taga peitus jabur kujutlusvõime, mis mõnikord ületas oma värvikusega kõik tsirkusetrikid.
Kommentaarid
Postita kommentaar