257. Pärilikkus

"Kedagi ei huvitanud. Talle ei tehtud isegi lahkamist," lõpetas Robin oma loo. Ta jäi vaikides ootama Krisi hinnangut.

Kris liigutas hääletult huuli, juskui loeks midagi kokku. 

"Viis... või seitse," ütles ta. "Ma pole päris kindel."

"Viis või seitse aastat vangistust?"

"Inimesi, keda ma tapnud olen. Enamasti kogemata. Nii et minuga võrreldes oled sa lausa pühak."

"Sina? Oled inimesi tapnud?" imestas Robin. "Sa ei suudaks kärbestki tappa!"

Kris hüpitas vaikselt ümisedes tulekera enda peopesal. Tuli oli ühtaegu ilus ja surmav. Kindlasti mitte ohutu. Sama kehtis Krisi kohta. Ta võis tunduda ohutuna. Kleiti ja meiki nägi ta tõesti kena välja, aga oht hõõgus endiselt sügaval sisemuses nagu leek turbarabas.

"Olgu, sa suudad tappa," muutis Robin meelt. "Aga sinus pole kurjust. Sa ei soovi kellelegi halba."

"Ja sina soovid?"

"Ma vihkasin teda," ütles Robin. "Oled sa kunagi kedagi vihanud?"

Enne vastamist mõtles Kris põhjalikult järgi. "Olen," ütles ta viimaks. "See inimene, keda ma vihkasin, oli kahjuks minu isa. Sa ju mäletad Sidi?"

Robin noogutas. Muidugi ta mäletas. Sidist räägiti kohutavaid legende ja temaga hirmutati jonnivaid lapsi. "Järelikult oled sa ema moodi," otsustas Robin.

Kris hakkas naerma, kuid tema silmadest peegeldus kurbus. "Mu ema oli õitsev hull, kes päästis viiruse maailma lahti."

"Õitsev hull," kordas Robin. "Jah, sa oled tõesti oma ema moodi."

Ema mainimine kiskus vanad hingehaavad uuesti lahti. Kõigest hoolimata poleks Kris Angie' le sellist lõppu soovinud. Hullude jaoks olid olemas asutused, kus nad tablette täis topiti polsterdatud seintega kambrisse vegeteerima jäeti. Angie polnud sedasorti hull. Ta tundus tõesti püüdvat sellest kõigest välja tulla. See pilk tema silmis ja need mõtted... ta oli täie mõistuse juures, siis kui...

"Mis su emaga juhtus?" küsis Krisi näoilmete vaheldumist pingsalt jälginud Robin. Krisi puhul polnud mõtete lugemise annet vaja. Tema välimusest ja käitumisest paistis kõik välja. Kris ei osanud oma tundeid varjata.

"Maha lasti," vastas Kris. "Teda peeti ühiskonnale ohtlikuks. Põhjusega."

"Sa oled huvitav eksemplar," sõnas Robin mõtlikult. "Hoolimata vanemate poolt kaasa antud kohutavatest geenidest pole sinus avaldunud nende halvad isikuomadused. Hea küll, mõned vaimuhaigusele viitavad sümptomid löövad tõesti aeg-ajalt välja, aga enamasti oled sa üsna adekvaatse käitumisega."

Kris hakkas valjusti ja hullumeelselt naerma. Midagi nii naljakat polnud ta ammu kuulnud. Tema ja adekvaatne! 

Robin jätkas häirimatult: "Kui juba geenidest juttu tuli, siis ma tegin eile õhtul oma laboris paar uurimust."

See ei tõotanud head. Silmis sõge läige, pani Kris kohvikannu tagasi pliidile, jäi Robini ette seisma, käed puusas ja küsis: "Noh, mida sa siis teada said?"

"Midagi üsna haruldast," vastas Robin. "Sinu kaksikute kohta."

"Nad ongi haruldased. Teisi selliseid ei leidu kusagil," vastas Kris. "Räägi juba asjast."

"Maya pole sinu laps," ütles Robin. "Sa aimasid seda ise ka, eks ole?"

Tõtt öelda oli Kris juba ammu kahelnud selles, kas kaksikud ikka on tema omad. Lily titeuudis tuli kahtlaselt kiiresti pärast Maxi juurest väljakolimist. Ta oli uudise väljaütlemisega kuu aega viivitanud, kuid Kris oskas päevi ja kuid kokku lugeda. Ta polnud üldse nii rumal, kui kõik arvasid.

"Marvin on sinu laps," jätkas Robin. 

"Oota nüüd!" hüüdis Kris. Ta tuletas meelde kõiki oma nappe teadmisi laste eostamise protsessi kohta. "Nad on ju kaksikud. Nad tekkisid üheaegselt. Kuidas siis üks saab olla minu oma ja teine mitte? Me olime laste tegemise ajal ainult kahekesi!"

"Tegelikult ei tekkinud nad üheaegselt," vaidles Robin vastu. "On täiesti võimalik, et erinevate munarakkude kaksikud eostuvad mitmepäevase vahega."

"Ee..." Kris ei saanud enam millestki aru. Koolihariduse puudujäägid andsid valusalt tunda.

"See tähendab, et su venna panus ootas Lily sees sinupoolse kingituse saabumist ja siis läksid nad koos rünnakule. Mõlemad võitsid," seletas Robin. 

Kris vajus toolile istuma ning jäi aknast välja vaatama. Infot oli korraga liiga palju. Alustuseks tunnistas Robin, et ta mürgitas oma eksabikaasa, just nagu vanas kriminaalromaanis. Tegelikult oli Kris juba varem Robini mõtetest mõne vihje välja lugenud, kuid mitte detaile. Seejärel sai ta teada, et Lily kandis nende ühise lapsega samaaegselt Maxi last. Mis järgmiseks?

"Mida sa veel välja oled uurinud?" küsis Kris väsinult. "Lao kõik lagedale, kui juba alustasid."

"Oled väga pahane?" küsis Robin temale mitteomase alandlikkusega. Ta ei tahtnud liigse entusiasmi pärast ilma jääda abikaasast, kellega oli alles üleeile abiellunud.

"Sa oleksid võinud mind ette hoiatada," sõnas Kris. "Praegu ei muudaks mu pahandamine enam midagi. Maxile pead sina seda seletama. Ma ei oska."

"On see vajalik?" kahtles Robin. "Mida see teadmine talle annaks?"

"Võib-olla lohutaks Maxi teadmine, et keegi tema suurushullustuse ja muud toredad omadused endas edasi kannab ning kunagi oma lastele pärandab," vastas Kris ja jätkas mõtisklust: "Marvin on meil see kuulsusejanus mustkunstnik oma rättide ja trikkidega. Ma oleks teda rohkem Maxi lapseks pidanud, aga Maya... Ta on nii Lily moodi. Liblikad ja puha. Maxi moodi pole küll mitte midagi." 

"Mõne aasta pärast saab Maya veel suuremaks staariks kui tema mõlemad isad," arvas Robin.

Kris ajad silmad suureks ja raputas pead. "Parem mitte. Nii hea on olla kuulsusetu. Usu, ma poleks seda umbes kakskümmend aastat tagasi öelnud. Tahtsin nii väga lavale rahva ette pääseda. Enam ei taha."

"Aga lähed ikka," ei saanud Robin mainimata jätta.

"Ma ju lubasin Maxile," vastas Kris käsi laiutades. "Tal on mind vaja. Ainult nii kauaks, kuni uue tuletrikkide tegija leiab." Üks ajusopist esile kerkinud mälestus jõudis kohe Krisi keele peale: "Seoses sinu avastusega meenus mulle ajakirjast loetud teooria, et naises niiöelda "salvestuvad" kõik mehed, kellega ta on olnud. See tähendab, et eelmiste meeste omadused lähevad edasi palju hiljem sündivale lapsele. Arvestades Lily minevikku, peaks Marvinil ja Mayal olema päris rikkalik geenivaramu. Sellesse varamusse kuulub ka Sid. Jah, Lily oli temaga terve igaviku abielus. Päriselt. Kuna Sid oli mu isa, siis andsin mina oma geenidega samuti midagi edasi ja Marvin..."

Monoloogile pani punkti tuppa kõndiv Marvin, kes keerutas sõrmede vahel nööpnõela otsa torgatud liblikat ja kakkus sama ajal ta jalgu küljest. Marvin oli Krisi jabura teooria šokeeriv tõestus. See laps kandis tõepoolest enda sees suurt hunnikut Sidi kohutavaid geene. 

"Lõpeta, su õde jääb niimoodi pimedaks!" karjatas Kris teise tuppa joostes, et vaadata, kas Maya ülejäänud liblikad on veel alles.

"Edaspidi püüa putukaid õuest," soovitas Robin. "Ma võin sulle õpetada, kuidas neid laboris uurida. Tahad?"

Marvini silmad lõid särama. "Jaa!" hüüdis ta. 

"Siis anna see liblikas siia," ütles Robin ja otsis taskust välja läbipaistva karbi, kuhu ta putukalaiba ettevaatlikult sisse asetas. "Tema jääb mulle. Ma tahan teda ise uurida."