261. Punane kristallkuul

Lõbustuspark oli samasugune kui eelmistes unenägudes. Põlenud vaateratas keerles tühjalt ringi ja karissellide tuled särasid silmipimestavalt. Midagi oli siiski teistmoodi. Seda mustlasvankrile sarnanevat ennustustelki polnud varem. Kris seadis sammud sinnapoole ja ronis mööda nagisevat treppi üles. Ta kummardus sisse astudes ja tundis, kuidas uksekardina narmad tema juukseid riivasid. Keset ruumi seisva ümmarguse laua taga istus mustajuukseline ennustajanna, nägu varjamas must poolläbipaistev loor. Kris tundis ta siiski ära. 

"Julia, sa oled elus!"

"Istu," vastas Julia. Kris istuski kuulekalt teisele poole lauda ning jäi silmitsema kristallkuuli, mida Julia oma käte vahel hoidis. Kuuli sisemus helkis ja sähvis, pannes särama Julia sõrmi ehtivad arvukad sõrmused. Äkitselt hakkasid kristallkuulist läbi voolama pildid Krisi elust. Lapsepõlvest kuni tänapäevani, täiesti juhuslikus järjekorras. Pildijada lõppes ning klaas värvus aeglaselt tumepunaseks, nagu oleks keegi kuuli sisemuses tindipudeli avanud. 

Kris tõstis pilgu ja vaatas Juliale sügavalt silma. Sõnu polnudki vaja mõistmaks, mida ennustajanna öelda tahtis. 

"Ma olen elus!" sosistas Kris pilkases pimeduses silmi avades. Ta oli tõepoolest elus, kuid liiga realistlikuna tundunud unenägu püsis endiselt silmade ees. Kris oleks tahtnud sellest Robinile rääkida ja kuulata põhjalikku psühholoogilist analüüsi unes nähtule, mis muutnuks kõik tema hirmud naeruväärseks. Robini arvates polnud endelisi unenägusid olemas. Olid vaid iseenda hirmude ja ihade kummalised peegeldused. 

Aga see siin polnud lihtsalt uni. Kris tundis iga oma keharakuga, et kohtumine kadunud tütrega leidis aset päriselt. 

Julia ei viibinud enam selles maailmas. Ta polnud elus ega surnud, vaid midagi vahepealset. See, mida tema kristallkuul näitas, sai tähendada ainult üht.

Teel tualetti põrkas Kris kokku Klouniga, kes just tuli sealt, ise pooleldi magades. Kloun oli juba varem Krisile kuidagi tuttav tundunud. Nüüd, ilma meigita, oli asi selge. Stella kuulus nende tsirkusetruppi. 

Esitamata ühtegi küsimust, kallistas Kris Stellat kõvasti. Ta vajas inimlikku lähedust. Lohutust. Tunnet, et kõik on hästi. 

Jättes Stella ehmunud näoga keset kitsast koridori seisma, jätkas Kris oma teekonda.

Hommikuni oli jäänud kaks tundi. Ees ootava etenduseni viiskümmend kolm tundi. 

Viiskümmend kolm tundi ja kolmkümmend üks minutit kristallkuuli punaseks muutumiseni.