264. Kes oleks võinud arvata, et kõik just nii lõpeb?

Nähes Maxi üksinda lossi juurde tulemas, sai Robin kohe aru, et midagi oli valesti. 

"Kus Niina on?" küsis Robin enne, kui Max midagi öelda jõudis. Nad seisid hoovis keset lumesadu. Kaksikud ootasid autos. Max neelatas ja otsis õigeid sõnu, kuigi ta oli selle kohtumise kümneid kordi eelnevalt peas läbi mänginud. 

"Krisiga juhtus õnnetus..." alustas ta ning jäi vait. Sõnad said otsa.

"Ta on surnud?" küsis Robin vaikselt, nii et lapsed ei kuuleks. Max noogutas. 

"Mine tuppa. Ma tulen varsti tagasi," ütles Robin ja jättis Maxi lossi ukse ette seisma.

Max saatis pilguga Robini auto tagatulesid. Elu läks edasi. Kaksikud oli vaja lasteaeda viia ja Ella oli vist juba poolel teel kooli, mis asus kodule üsna lähedal. Endamisi ohates katsus Max välisust. See oli lukustamata jäänud. Muidugi, Robin lubas ju varsti tagasi tulla. Nii imelik oli lossi astuda teades, et Krisi polnud enam. Suure saali maleruudline põrand ootas kannatamatult, et keegi sellel saltosid viskaks. Kõrged laed ja vanu maale täis riputatud seinad igatsesid Krisi valju, hullumeelset naeru. Kris sobis siia, sest avaras lossis jagus piisavalt ruumi tema lõppematutele energiavarudele. Lõpuks said need ikkagi otsa.

Max oli Robini pealtnäha rahulikku reaktsiooni jälgides märganud midagi, millest Kris vist veel teadlik ei olnud. Küllap oli Robin oodanud rääkimiseks õiget aega. See, kuidas tema käed instinktiivselt kõhule liikusid... 

Lossi sisemus oli puhas ja korras, hoolimata laste pidevast laastustööst. Kas Robinil töö jaoks üldse aega jätkus või veetis ta kogu oma aja kraamides? Varem oli kodu eest hoolitsemine olnud Krisi ülesanne, aga nüüd rabas Robin üksinda nende mõlema eest. Maxi arvamus Robinist muutus sada kaheksakümmend kraadi. Varem polnud Robin tema jaoks eriti sümpaatne. Nüüd seda enam öelda ei saanud. Mitte ainult koristamise pärast, vaid ka selle pärast, et Robin oli Krisi nii kauaks eemale lubanud ning kodu koos lastekarjaga enda õlule võtnud. Varasem mulje igal vabal hetkel raamatukogu nurgas logelevast ürgmehelikust naisolendist, kes pidas enda kohustuseks ainult tööl käimist ja raha teenimist, oli olnud väga petlik. Võib-olla Kris lihtsalt ei lasknud tal midagi enamat teha, tormates mööda lossi ringi, tolmulapp ühes ja supikulp teises käes.

Heitnud pilgu seinakellale, ohkas Max uuesti. Robinil läks rohkem aega, kui ta oli arvanud. Kuhupoole see köök jäigi ja kas seal kohvi ka leidus?

Samal ajal sumpas läbi paksu lume värvikirevatesse riietesse mässitud kogu, kellel oli kaasas umbes viieaastane laps. Sama värviline ja külmast punase ninaga, just nagu päkapikk jõulukaardil. Nad jõudsid lossi ette. Pärast lühikest arupidamist suundusid ema ja laps lossi vasakpoolse tiiva peaukse juurde. Seal elas Erika. Stellal polnud õrna aimugi, kas nad olid kodus. Ta lihtsalt koputas. 

Erika oli kodus ja avas ukse. 

 Kui Robin viimaks tagasi jõudis ja tuppa astus, muutusid prilliklaasid uduseks. Ta pidi prillid puhastamiseks eest võtma. Robini silmad olid paistes ja punased. 

Max lösutas pooleldi tukkudes elutoa diivanil. Madalal laual seisis pooleldi tühjaks joodud kohvitass. Viimaste päevade askeldused polnud puhkehetki võimaldanud. Sisemist kellavärki tuli õlitada palju sagedamini kui tavaliselt, et see koormusele vastu peaks. 

Püüdes varjata enda sees möllavat emotsioonide keerist, istus Robin Maxi jalgade juurde ja küsis: "Kas sa kohvi tahad?"

"Hiljem, mul on seegi veel lõpuni joomata," vastas Max ning tõusis istukile.

"Mitmes kuu sul on?" küsis ta ilma pikema sissejuhatuseta.

Robin vakatas nii ootamatu küsimuse peale. Ta polnud veel kellelegi rääkida jõudnud. Kuidas Max ometi aru sai?

"Kas on juba näha või?"

"Su kehahoiak ja käte asend näitasid," seletas Max. "Kogemused. Kuigi mul endal lapsi pole, olen päris mitmeid rasedaid naisi näinud."

"Üks on," vastas Robin. "Sul on üks laps."

"Sa mõtled surnud lapsi?" küsis Max. "Neid on kaks."

"Kolmas on elus," sõnas Robin. Max tahtis juba midagi ütlema hakata, kuid Robin tõstis tõrjuvalt käe. "Ma seletan sulle kohe. Räägi enne, mis Niinaga juhtus."

"Ta kukkus. Etenduse ajal. Libises trapetsil..." lausus Max ja sulges silmad. Kohutavad pildid juhtunust kerkisid uuesti silmade ette. Ohutusvõrku üleval hoidnud metallpost läbistas Krisi keha nagu vai vampiiri. Verega määrdunud ja üle kogu näo laiali valgunud grimm... Suunurgast voolav verenire... Avatud silmade klaasistunud pilk...

Surm oli peaaegu silmapilkne. Ta vist ei jõudnud arugi saada, mis juhtus. Mitte, et see kuidagi lohutanud oleks. 

Kaks surma kolme päeva jooksul. Max oli arvanud, et ta kaotas kõik enda lähedased. Tal polnud enam abikaasat, venda ega lapsi. Aga Robin väitis midagi muud.

"Kas sa võtsid ta kaasa?" küsis Robin.

Max noogutas. Muidugi võttis ta Krisi kaasa. Robin oli Krisi seaduslik abikaasa ja tema õigus oli otsustada, mida oma mehe maiste jäänustega edasi teha. Jahedal laevatekil ajutiseks kirstuks kohandatud kastides polnud vaja laiba roiskumist karta. Max oli kohendanud venna keha nii vaatamiskõlbulikuks kui vähegi võimalik, et Robinit mitte ära ehmatada. 

"Tegelikult on mu õhulaevas lausa kaks laipa," jätkas Max. "Teine on Regina."

Näis, et Robini tunded olid otsa saanud. Ta ei kergitanud teist surmauudist kuuldes enam kulmugi. "Mis Reginaga juhtus?" küsis Robin. "Kas tema kukkus ka kusagilt alla? Äkki peaksite oma tsirkuse atraktsioonid välja vahetama, turvalisemate vastu."

"Ei kukkunud. Tema ise juhtus," vastas Max. "Meil oli väike tüli ja... Hommikul ärgates leidsin enda kõrvalt surnud naise. Ta oli roti rattast välja võtnud. Mootor ei hakanudki enam uuesti tööle. Ma proovisin. Käisime Doktori juures ja puha."

Robin vangutas pead. See jutt ei kõlanud usutavalt. "Väikese tüli pärast suitsiidi ei sooritata."

"No tegelikult olid meil asjad juba pikemat aega käärinud," tunnistas Max. "Mina olin süüdi. Oleksin pidanud teda kuulama, mitte edasi magama. Tal oli peas natuke rohkem probleeme kui arvasin."

 "Sa ei ole vastutav teise inimese valikute eest," lausus Robin. "Isegi, kui sa oleksid märganud tema vaimset seisundit varem, pidanuks abi otsima ikkagi tema ise. Ainus, mida sa oleksid teha saanud, olnuks pidev valvamine. Aga see juhtus öösel, kui sa magasid, eks ole? Sa oled inimene ja vajad und. Järelikult polnud sina juhtunus süüdi."

Max naeratas kramplikult ning surus vägisi alla sõnad, mis vägisi keelele kippusid. Robini kaine ja külmavereline targutamine ajas närvi. Kuigi see oli mõeldud lohutamisena, ei vajanud Max praegu mingit psühhoanalüüsi. Miks Robin nii rahulikuks jäi, kuigi oli just oma abikaasa ja lapse isa kaotanud? Kas temas puudus igasugune inimlikkus? 

"Mida sa sellega öelda tahtsid, et mul on üks laps?" vahetas Max teemat. "Kuskohas? Kuidas? Miks mina temast ei tea?"

"Maya on sinu laps," vastas Robin. "Ma tegin geenitesti."

Nii et mu kahtlus oli õige, mõtles Max. "Kaksikud on siis minu omad."

"Ainult Maya. Marvinil isa on... Oli... Niina," vastas Robin ja parandas kohe: "See tähendab Kristofer. Kris oli Marvini isa ja Maya on sinu tütar."

"Aga nad on ju kaksikud," vaidles Max vastu. "Nad tekkisid samal ajal. Me ei teinud seda kolmekesi, ausõna!"

Robin üritas peast välja tõrjuda Maxi viimasest lausest inspireerituna vaimusilma ette kerkinud kujutluspildi ning seletas lühidalt, kuidas Marvin ja Maya tõenäoliselt alguse said. 

Kui ta jutu lõpetas, pomises Max omaette: "Kuradi lits." Robini pilku märgates ruttas Max seletama: "Lily töötas kunagi ammu prostituudina. Loomulikult polnud tema jaoks probleem ühe ööpäeva jooksul kahe mehega järjest voodit jagada."

"Ma nimetaks seda pigem asjaolude õnnetuks kokkulangevuseks," sõnas Robin. "Selliseid asju juhtub üliharva."

Saabus mõtlik vaikus. Maxi pluusikaelusest ilmusid nähtavale kahe roti ninad. Nad olid kogu selle aja tema põues põõnanud. Viimased elusolevad osakesed Reginast.

"Nii et mul on tütar," lausus Max rotte enda käsivartele turnima lastes. "Kas ma pean ta nüüd enda juurde võtma?"

"Ametlikult ei pea," vastas Robin. "Ma olen Krisi abikaasa ja laste kasuvanem. Sinu nime pole ühelgi paberil kirjas."

"Aga ma tahan," vastas Max. "Ma ei võtaks teda teie juurest ära, aga ma tahan teda tundma õppida. Teada saada, milline mu laps on."

"Kavatsed talle tõtt rääkida?" küsis Robin. 

"Ei, ta ei saaks sellest veel aru," lausus Max. "Las ta arvab edasi, et olen ta onu. Ma käiks natuke rohkem siin. Sul läheb nagunii varsti abi vaja."

"Ei lähe," vastas Robin resoluutselt. "Mitte, et ma tahaks sul keelata lapsega kohtumist. Tule ja ole. Me mahume kõik siia ära. Loss on suur. Aga minul pole abi tarvis. Ma olen alati ise hakkama saanud."

Max ainult muigas Robini jutu peale. "Sul pole õrna aimugi, mis tite sünniga kaasneb."

"No varsti saan teada," sõnas Robin õlgu kehitades.

"Oli see teil planeeritud?" küsis Max.

Robin ajas silmad suureks ja karjatas: "Ei! Jumala pärast, ma arvasin kogu senise elu, et ei saa lapsi. Kahjuks arstid eksisid..."

"Kris oleks suutnud harjavarre ka ära rasestada," ütles Max. "Ma ei imestaks üldse, kui tal veel mõni laps kuskil ringi hulgub ja inimesi elusalt grillib. Need maailmalõpu ja hipitanki aastad olid hullumeelsed."

"Ma ise eelistaksin siiski ennast inimese, mitte harjavarrena defineerida. Kuigi ma tahaks seda õnnetut harjavart näha," lausus Robin nukralt naeratades. Tema nägu muutus uuesti tõsiseks, kui ta lausus: "Tegelikult pidin ma täna aborti tegema."

Max võpatas. "Tegid ära või?" 

"Ei," vastas Robin pead raputades. "Laps jääb alles. Mälestuseks."

"Neid mälestusi jookseb tal siin veel kaks tükki ringi, aga ma mõistan sind."

"Elu on kummaline," ohkas Robin. "Mõtle, kui Niina oleks elus ja me peaksime lapsele seletama, miks ema näeb välja nagu teistel lastel näevad välja isad ja vastupidi."

"Kui ta oleks elus, siis oleksid sa abordi teinud," tõi Max Robini maa peale tagasi.

Robin krimpsutas valuliselt nägu. Maxil oli õigus. Kris poleks ealeski teada saanud, et Robini kehas keegi kasvama hakkas. Olles Krisiga pikalt koos elanud, oskas Robin tema eest oma mõtteid varjata. Oli, oskas, varjas... See kõik jäi nüüd minevikku.

"Peame vist Erikale ka rääkima," ütles Robin. "Halbu uudiseid esialgu. Las lapse teema jääb praegu ainult meie teada. Natuke vara veel avalikustada."

"Hiljem," vastas Max. "Erikal on praegu üks oluline hetk elus aset leidmas."

Veripunane kristallkuul hakkas tasapisi selgemaks tõmbuma. Julia kattis kuuli musta rätikuga ning jäi Päikesetõusule otsa vaatama. 

"Kas sa teadsid, et kõik nii läheb?" küsis ta.

"Ei ja jah," vastas Päikesetõus. "Max on alati asju omal moel lahendanud. Ükskõik, mida ma ka ei teeks."

"Sa tahad öelda, et..."

"Miks mitte? Nad on tegelikult väga sarnased. Äkki läheb seekord kõik hästi."

Julia jäi kurvalt rätikut põrnitsema ja ohkas. "Varsti on jõulud. Ma saan vist aasta vanemaks. Või ei ole siin maailmas sünnipäevi olemas?"

"On, kui sa soovid. Aeg ei ole sirgjooneline. Kõik, mis juhtub, on kusagil veel juhtumata. Need, kes surevad, on samal ajal veel sündimata. Mõistad?"

"Mina olen kusagil ikka veel Emma, kes elas hipisoomukis?"

Päikesetõus noogutas. "Just nimelt."

"Ma tahan teda veelkord näha. Just sellisena." Julia tõmbas rätiku kristallkuulilt ning sellest paistis pisike tantsiv inimsiluett, keksimas suure ja lillelise masina katusel. 

"Aga lähme ja vaatame," ütles Päikesetõus ning ulatas Juliale käe.