259. Üleskeeratavad inimesed

Maailmalõpp polnudki enam oma nime vääriline. Viimaste aastate jooksul oli üles ehitatud päris kena ja toimiv linnake, mille munakividega kaetud kitsaste tänavate ääres seisid väikesed töökojad, poed ja teised elanike jaoks olulised asutused. Autosid polnud ja neil, kellel ei olnud võimalik oma õhulaeva soetada, tuli leppida kondiaurul töötavate sõidukitega. Jalgratastele, vankritele ja kärudele sarnanevaid kummalisi leiutusi võis näha igal pool. Hammasrataste ja vedrude piiramatud võimalused olid meistreid inspireerinud. Kogu idülli rikkusid aga tehis-inimesed. Selliseid sõnu nagu "robot" või "android" sealses ühiskonnas ei tuntud. Üleskeeratavad inimesekujulised orjad pandi tegema raskemaid töid. See tähendas, et päris inimeste jaoks jäi tööd vähemaks ning sissetulekud kahanesid samuti. Roboteid oli lihtsam ülal pidada. Nad ei vajanud süüa ega juua ning suutsid kogu päeva ilma puhkepausideta tööd teha. Ainult õlitamine, üleskeeramine ja rohkem kuluvate osade hooldus olid olulised. Kuna neid asju sageli unustati, sai Doktori ja Inglisilma töökoda kliente juurde, kuni ühel päeval...

"Masin, mis hakkab tegema teisi masinaid?" kordas Inglisilm oma kõrvu uskumata. 

"Nii nad ütlesid," vastas Jack. "Need masinad hakkavad üksteist parandama ka."

Inglisilm püüdis kirjeldatud olukorda endale ette kujutada. "Ja kui kõik korraga katki lähevad?"küsis ta.

Jack kehitas õlgu. "Ma ei tea."

"Maskeerime Miikaeli robotiks ja talle jääb töö alles," sõnas Inglisilm. Kuigi Miikael käis veel koolis, aitas ta vabal ajal töökojas oma ema. Erinevalt tsiviliseeritumast maailmast, kus nad varem elasid, lubati siin lastel töötada.

"Ei tea, kas need tehisinimesed hakkavad puust asju ka tegema?" muretses Jack. Tema elatusallikaks oli tisleriamet. Pärast Jacki laevatulekut ei pidanud enam keegi põrandal magama ega kaubakasti otsas istuma. Lisaks said lapsed endile mänguasjad, mida isegi Agnesel oli keeruline puruks närida. See ei takistanud teda mööblile ja kõigile muule esemetele hambajälgi jätmast, sest alati tasus ju proovida.

"Kindlasti," arvas Inglisilm. "Kui nad juba leiba küpsetada oskavad ja üksteist remontima hakkavad, asi see siis mõni lauake kokku nikerdada."

Jack vajus norgu ja Inglisilmal hakkas temast kahju. Oht tööst ilma jääda ähvardas neid mõlemaid. Samas polnud olukord täiesti lootusetu.

"Me võime alati sinna maailma minna, kus Kris elab," lohutas Inglisilm. "Me ju käisime seal. Polnud nii halb?"

"Mida ma seal tegema hakkan?" küsis Jack. Ta ei kujutanud ennast ette autode ja kõrghoonete vahel ringi seiklemas. See käis talle üle mõistuse.

"Seda, mida siin," vastas Inglisilm. "Või siis midagi muud. Sul on käed-jalad küljes. Küll sa hakkama saad."

Nii lahkeid sõnu polnud Jack oma kihlatult ammu kuulnud. Tavaliselt jagas Inglisilm ainult käske ja keelde. 

"Ja lapsed? Saavad samuti hakkama?"

"Paremini kui varem. Neil pole vaja enam oma erilisust varjata. Pärast viirust elavad selles maailmas ainult friigid."

Tehniliselt poleks kolimine olnud kuigi keeruline. Kogu nende kodu lendas ringi ja võis asuda ükskõik kus. 

"Ma pean mõtlema," lausus Jack. "Vaatame, mis sellest kõigest saab. Ei tasu kiirustada."

"Sulle meeldib siin rohkem?" mõistis Inglisilm.

Jack noogutas. Talle tõepoolest meeldis see aurupungi maailm, koos tossu ja hammasratastega. Pärast aastatepikkust ringirändamist oli lõpuks ometi tekkinud koht, mida ta võis koduks pidada. 

"Aga sellisel juhul..." lausus Inglisilm mõtlikult, "...võiksime kolimist natuke edasi lükata."

"Kuidas?"

"Sa ju tead, kus tehisinimesi toodetakse."

"Sa mõtled..."

"Just nimelt. Nad ei märkaks iialgi mõne prussaka lisandumist juba olemasolevatele."