258.Kristallkuul, kadunud kingad ja tsirkuselaev

Tavaliselt ei näinud Päikesetõus unenägusid. Ta lihtsalt heitis pikali ja lülitas teadvuse mõneks tunniks välja. 
Seekord nii ei läinud. Päikesetõus leidis ennast seismas keset mahajäetud lõbustusparki. Roostetavad atraktsioonid moodustasid sakilise silmapiiri, just nagu rida katkiseid hambaid. Sama koledad ja kurbusttekitavad. Mustade ja pooleldi sulanud istmetega vaateratas liikus iseenesest, vedades endaga kaasa nähtamatuid sõitjaid. Kusagilt kostus vaikne leierkastimuusika. Punaselt hõõguv taevas kõrgus selle kõige kohal nagu viimsepäeva tulekahju.
Mustlasvankrit meenutav suurte ratastega telk seisis keset kaost ning ukseava ees rippuvate kardinate vahelt kumas valgust. Päikesetõus astus mööda krigisevat puittreppi üles ja kummardus, et madalasse telki mahtuda. Seal ootas teda väiksese ümmarguse laua taga istuv mustajuukseline kaunitar, kes hoidis käte vahel kristallkuuli. 
"Siin sa siis oledki," ütles Päikesetõus tervituse asemel ja võttis teisel pool lauda seisval toolil istet. Ennustajanna naeratas kõiketeadvalt. Tema seljal helkisid mustad tiivad, just nagu tükike tähistaevast.

Juba samal õhtul oli Kris Päikesetõusu ukse taga ning küsis Julia kohta. 
"Ma ei saa seda sulle öelda," vastas Päikesetõus õnnetult ohates. "Mõned asjad, mida ma teen, peavad jääma minu teada."
"Ma kasvatasin teda seitseteist aastat nagu oma last," vastas Kris. "Juhul, kui Julia on surnud, tahaksin ma vähemalt teada, kuhu lilli viia."
"Ta pole surnud," sõnas Päikesetõus. Ma nägin teda hiljuti väga elusana. "Lilli ja küünlaid vii parem Lily hauale. Seal pole sa enam ammu käinud."
Tõepoolest, kiire elutempo juures ei olnud Krisil jätkunud aega maailmalõppu tagasipöördumiseks. Nüüd viibis ta seal uuesti, üle mitme aasta pikkuse vaheaja. Kris rändas koos tsirkusega ringi ja Robin hoolitses nii kaua laste eest. Kool ja lasteaed ei rännanud koos tsirkusega kaasa. Kuu aega. Just nii kaua tuli Robinil kolme hullukesega hakkama saada. Krisil polnud kahtlustki, et Robin poleks toime tulnud. Pigem kartis ta, et ei pea ise vastu ja läheb poole tuuri pealt koju tagasi. 
"Kus ta siis on?" ei jäänud Kris rahule. "On ta endiselt segane? Kas Juliat ootab sama saatus, mis Angie't?"
Mööda munakivisillutist veeres kolisedes pealt lahtine vanker ja sellel istuv mees, kes kauples üleskeeratavate androididega , kiitis valjul häälel oma kauba väärtust. Vankrit vedav ori oli näidiseks. Kuigi ta polnud päris inimene, võis tema näkku vaadates näha ülimat tüdimust.
"Näe, Inglisilma ja Doktori konkurendid," juhtis Päikesetõus jutu mujale. "Ma pean nüüd minema. Vaata, et sa oma laevast maha ei jää."
Päikesetõus tõmbas ukse Krisi nina ees kinni. 
Nii palju siis sellest, mõtles Kris nukralt minema hakates. Ta tundis ennast jälle nagu noorusajal, kui "sellele lollakale" midagi ei räägitud ja teda igalt poolt minema aeti. 

"Kas juhtus midagi?" küsis Max viimasel minutil õhulaevale jooksnud Krisi näoilmet nähes. "Sa tundud kuidagi imelik." 
"Hiljem räägin," vastas Kris käega lüües ning peitis ennast rekvisiidilao kõige pimedamasse nurka. Koduigatsus tegi haiget, kuigi ta oli alles teist päeva kodust ära. Telefonil polnud levi ning Robinile helistamine polnud võimalik. Mida Robin oleks praeguses olukorras talle vastanud? Rääkinud mõne naljaka fakti kadunud inimestest või surnuaiast?
Robini jutustatud lugu kellukesega varustatud kirstudest oli Krisi kummitanud peaaegu nädal aega. Mõte sellest, et inimesi kunagi kogemata elusalt maeti, oli õõvastav. Selle vältimiseks lisati kirstudele enne maha matmist mehhanism, mille abil ellu ärganud lahkunu sai kääpa peale kinnitatud kellukese nööri tõmmates abi kutsuda. Mis siis, kui Lily polnudki maha matmise hetkel surnud? Vampiirid pidid ju surematud olema. 
Pimedas ruumis elusalt matmisest mõtlemine muutis tuju veel halvemaks. Ukse tagant kostus jutukatkeid ja naerupahvakuid. Neil oli kõik hästi. Max käitus, nagu polekski Juliat kunagi olemas olnud. Temal oli nüüd roti Regina. Enamusel ülejäänud tsirkuseartistidest polnudki perekonda. Nad elasid ainult oma töö jaoks. Erandi moodustasid Ida ja Lõuna, kes olid õde ja vend. Kummalgi neist oli oma pere, kelle juurde nad üsna harva jõudsid. Kuna Lõuna oskas osava kondiväänajana ennast pisikeseks kokku voltida, sai Ida temaga koos reisides venna kohvrisse pakituna kaasa võtta.
Keegi tuli lattu, kolistas midagi otsides ringi ja suunas taskulambi valgusvihu otse Krisile silma. Kloun karjatas heledalt ja hakkas siis jutustama, nagu polekski midagi juhtunud: "Kuule, mul kadusid kingad ära. Sellised suured, üks oli sinine ja teine kollane. Oled näinud?" 
"Ei ole," vastas Kris. "Kui sa neid enne etendust üles ei leia, võin sul aidata tavalised kingad kiiresti sobivaks muuta. Selle jaoks on vaja natuke värve ja juukselakki. Kui sa kingi suuremaks teha tahad, siis oleks vaja pisut liimi ja paberit. Kas sa teadsid, et kui vetsupaber märjaks teha, kuivab see kõvaks nagu kips?"
Kloun, kellel polnudki päris nime, kuulas õpetusi suure vaimustusega. Tema oli alles oma karjääri alguses ja vajas hädasti kogenud kolleegi juhendamist. 
"Aitüma, semu!" vastas ta ning jätkas kolahunnikus tuhnimist. "Vaata, mis ma leidsin! Nii tore torukübar! Ilma põhjata küll, aga siiski..." 
"Tubli, jätka samas vaimus," kiitis Kris nurgast püsti tõustes. Nooremana oleks ta jaganud Klouni vaimustust ja koos temaga asjades tuhninud, kuid praeguseks olid Krisi prioriteedid mujale nihkunud. Enam ei piisanud rõõmu toomiseks suleboast ja litritest. 
Max jalutas üksinda mööda kajutitevahelist koridori. Vist ootas Reginat, kes trümmi ehitatud spetsiaalses ruumis laskmist harjutas. Kuigi rotitüdruk oskas seda perfektselt, ei tohtinud lasta andel rooste minna. Pühkinud tolmurullid juustest, läks Kris venna juurde ning jutustas kõigest, mis päeval oli juhtunud.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

1.Imeline Max

12. Ciao!