262. Kodutu rott ja tapjarobotid

Terav küünarnukihoop ribide vahele sundis Maxi ärkama. 

"Mis on? Kas ma norskasin?" pomises Max silmi avamata. Ta tundis ennast süüdi, teadmata isegi, mille pärast. Viimasel ajal oli Max nii sageli Regina käest pahandada saanud, et ta ei julgenud enam valjusti hingatagi, kartes oma naist ärritada.

"Sa sonisid jälle temast," vastas Regina. 

"No anna andeks," lausus Max ennast külili keerates, et kaasat kaissu võtta, kuid Regina tõmbus temast eemale ja jätkas: "Miks sa teda üles ei otsi, kui nii väga igatsed? Mina olen su jaoks kõigest aseaine, lohutusauhind." 

Selline jutt oli midagi uut. "Mida sa ajad?" torises Max kulmu kortsutades. "Jää magama! Homme on pikk päev."

"Käsutada sa oskad..." vastas Regina. Tundus, et Maxi vastus lisas ainult õli tulle.

"Kallis, palun rahune," üritas Max uuesti. "Ma armastan sind. Päriselt, väga palju. Eriti siis, kui sa magad. Sa oled magades väga ilus."

"Ah mine sa ka..." vastas Regina ning jäi vait. Vihane nohin reetis, et ta ei maganud. Rahutu rott jooksis tema sees ringi ja ratas lõgises jooksu taktis. Nende häältega oli Max juba harjunud. Ta ei vaevunud rohkem enda närve kulutama ja uinus peagi. 

Hommikul ärkas Max selle peale, et rott üle tema näo ronis ja enda pisikese vurrudega koonu Maxi ninasõõrmetesse toppida üritas. 

Kas Regina vahetusrott oli puurist välja pääsenud? Ei, tema askeldas endiselt oma pesas. Aimates halba, pööras Max ennast ümber ja leidis enda kõrvalt Regina elutu keha. Ta lamas kõhuli, et rinnakorvi roti eest sulgeda. Kui Max naise selili keeras, kukkus rotirattast välja kiri. 

Lugemata ainsatki rida, kägardas Max paberi rusikasse ja lükkas roti ratta sisse tagasi.

"Jookse," sosistas ta. Rott jooksis, aga Regina ei hakanud hingama. Ükski elustamisvõte ei aidanud. Tema nahk oli tuhkhall ja jäsemed hakkasid kangeks muutuma. Järelikult lahkus hing tema kehast juba mõni tund tagasi. Max ei andnud alla. Ta riietus nii kiiresti kui suutis, haaras naise sülle ja jooksis laevast välja. Doktori maja asus siinsamas. Pidi leiduma mingi võimalus Regina elluäratamiseks. 

"Ma oleks pidanud märkama, et temaga polnud kõik korras. Oleksin pidanud märkama..." Neid sõnu kordas Max üha uuesti ja uuesti, samal ajal kui Doktor valge lina üle Regina näo tõmbas. Ta suutis teha imelisi asju, kuid mitte elustada koolnuid. Inglisilm silitas kaastundlikult Maxi selga ning lausus mõttetuid lohutamiseks mõeldud sõnu. Ta oli Reginaga viimasel ajal üsna harva kohtunud, kuid märkas sellegi poolest, et endisest rõõmsameelsest rotipiigast oli alles jäänud ainult hale vari. Inglisilmale tundus, et Max suutis kõigil oma naistel hinge seest süüa. Kindlasti ei teinud ta seda tahtlikult. Asjad lihtsalt kulgesid nii. Enda ego toites imes Max oma kallimad elujõust tühjaks. Juliast jagu saamiseks kulus päris palju aega, aga lõpp oli seda kohutavam. Lily pääses ainult tänu Krisile. Vähemalt sai ta enne elu lõppu natuke aega rõõmu tunda. Erinevalt Maxist oskas Kris elukaaslasi hoida ja armastada. 

Mõtted, mis Maxi peas keerlesid, olid üldjoontes samasugused. Ta mõistis tehtud vigu, kuid kahjuks liiga hilja.

Väljast hakkas äkitselt kostuma hädakisa. Doktor ja Inglisilm tormasid akna juurde. Vaatepilt, mida nad nägid, oli õõvastav. Terve vankritäis uhiuusi tehisinimesi kiskus tükkideks kaupmeest, kelle karjed muutusid peagi surmakorinaks ja hääbusid. Tundus, nagu oleksid masinad üritanud tundma õppida inimolendi siseehitust. Nad tõmbasid soolikaid ükshaaval välja ja imetlesid vastu valgust. Leidmata midagi põnevat, viskasid nad soolikad käest ja sirutasid raudsed küünised uute organite järele. Toimuvat jälginud pealtvaatajad hoidsid ohutusse kaugusesse. Nad ei tahtnud olla järgmised ohvrid.

Etenduse lõpetas kõrvulukustav püssitärin. Automaadiga sõelapõhjaks lastud tehisinimesed kukkusid kolinal kokku ning vajusid vere, liha ja kondipudru sisse. Laskjaks oli linna kuulsaim ärimees - ainult tema käest sai osta apokalüpsisele eelnenud ajastust pärinevaid relvi ja laskemoona. Ühtlasi oli ta tapjarobotote omanik. Mees pühkis varrukaga püssitoru ja sülitas vihaselt. 

"Tehniline rike, praak," seletas ta hirmunud rahvale. Inimesed hakkasid omavahel ärevalt vesteldes laiali valguma ning lahkus ka ärimees, jättes vere- ja rauahunniku keset tänavat vedelema. 

Tehniline rike või mitte, aga rahva usaldus tehisinimeste vastu oli kadunud. Nüüd vaadati isegi leivaküpsetumasinat kui võimalikku mõrtsukat.

Max oli kogu selle aja, mil' tapatöö aset leidis, jälginud Inglisilma näoilmet. Ta teadis Inglisilma suhtumist tehisinimestesse. Rahulolev muie, mis Inglisilma palgele akna taga toimuvat kaost vaadates tekkis, kinnitas Maxi kahtlusi.

Uksest sisse tormav Kris hakkas jutustama, mida ta oli just väljas näinud.  Valge linaga kaetud kogu nähes jäi ta vait. 

"Mis juhtus?" küsis Kris. "Mulle öeldi, et sa jooksid Reginaga siia ja..."

Max ulatas Krisile pihku kägardatud kirja ning võttis lina sisse mähitud Regina uuesti sülle. Mahamatmisega tuli oodata järgmise etenduse lõpuni. Enam ei saanud seda ära jätta. Liiga palju oli panustatud ja piletite tagasiostmine tähendanuks kaost kogu trupi jaoks. Nii kaua tuli Reginal viibida laevas. 

Kris järgnes Maxile, kuulmata Inglisilma lausutud sõnu. Ta tundis ennast nagu unes. Kõik oli nii ebareaalne. Enne uksest välja astumist vaatas ta veel korra üle õla tagasi ning hetkeks tundus, nagu oleks Inglisilm mattunud punase udu sisse.