227. Uue Miraaži ehitamine

Uue Miraaži ehitamine käis täie hooga. Max oli korraldanud üleskutse kõigile, kellel juhtus vanarauda jalus vedelema. Seda oli hädasti vaja, sest korraliku ehitusmaterjali jaoks neil raha ei jätkunud. Vastutasuks pakkus Max tasuta tsirkusepääsmeid. 

Kuigi enamus kasutuskõlblikust prügist läks kohe uuesti taaskasutusse, leidus siiski rikkamaid inimesi, kes ei viitsinud ega osanud oma kätega midagi ehitada ja eelistasid osta asju valmiskujul. Nad olid õnnelikud, kui keegi vana risu tagahoovist minema tassis ning tsirkusepiletid veel pealekauba andis. Maksta nad sellise palagani eest ei tahtnud, aga tasuta vaatama minna võis küll.

Vanast õhulaevast polnud suurt midagi peale katla alles. Laev oli valmistatud puidust ning põles põhjalikult maha. Max ja Kris puistasid ahervaremed läbi, kuid ei leidnud ühtegi tõendit, mis oleks kinnitanud Julia siitilmast lahkumist. Bobi surnukeha polnud samuti. Järelikult võisid nad mõlemad elus olla. Aga kus nad ometi olid ja miks nad tagasi ei tulnud?

"Äkki rööviti Julia ära?" pakkus Kris välja. "Mis siis, kui Miraaž ei süttinudki juhuslikult ja meid ründasid õhupiraadid, kes viisid Julia endaga kaasa." 

Erika ja Max aitasid kinnitada ehitusmaterjaliks sobivaid juppe Jimi õhulaeva külge. Kris oli kaasas rohkem seltskonna kui abi pärast. Tal kulus nagunii põhiosa ajast laste tagaajamisele. 

"Piraadid viisid Julia endaga kaasa ja jätsid sinu siia," ütles Erika. "Milline ebaõnn! Nad ei tahtnudki sind uueks kapteniks." Erika arvates oli õhupiraatide halb kuulsus ülepaisutatud. Tema neid ei kartnud, kuid eelistas mingil põhjusel siiski mööda maapinda liigelda.

"Kui meid oleksid rünnanud piraadid, tulistanuks Jim nad juba poolel teel alla," lisas Max. Kuigi Jim ei kuulnud, et temast räägiti, märkas ta tema poole heidetud pilke ning hakkas taskust suitsupakki otsima. Tundus, et saabunud oli pausi aeg.

Mille eest te mind kiidate? küsis ta Krisilt.

Kris lasi Erikal äsja aset leidnud vestlusest viipekeelse lühikokkuvõtte teha.

Ma polnud oma laevas, aga oleksin piraate siiski märganud, lausus Jim viipekeeles, mõeldes samal ajal piisavalt valjusti, et Kris teda kuuleks. Kui juba jutuks tuli, siis spioonid on viimasel ajal hakanud minu elamise ümber tiirutama. Täna hommikul lasin kolm tükki maha, eile seitse. Kapten Antonio läheb pankrotti niimoodi.

"Antonio peab kirjatuvisid välja õpetama hakkama," sõnas Kris. "Kas sa katkised linnud jätsid ikka alles? Inglisilm kogub neid."

Jimi põues peidus olnud Regina võpatas Antonio nime kuuldes. Tal polnud vähimatki tahtmist piraadilaevale tagasi minna. 

"Näe, mis ma leidsin!" hüüdis Max kummargile laskudes. Seda kuuldes kukkus Krisi süda saapasäärde. Ega ometi Julia...

Maxi sõrmede vahel sätendas midagi punast. Lily kihlasõrmus! Kris oli hinnalist mälestust hoidnud lauasahtli tagumises nurgas, hoolikalt karbi sisse pakituna. Nüüd vedeles see keset söetükke. Ime, et keegi polnud sõrmust veel pihta pannud. Küllap oli Max esimene, kes seda märkas. 

"Aitäh," ütles Kris ja napsas sõrmuse venna käest. Ta harutas kaelas rippuvate keede puntrast ühe lahti, võttis selle küljes rippunud kulina ära ning riputas asemele kihlasõrmuse. Ehte, mida enam vaja ei läinud, sidus Kris Marvini kõrvast välja tõmmatud lapi nurga külge ja andis kaksikutele mängimiseks.

"Aina paremaks läheb," mühatas Erika omaette. Krisi küsiva pilgu peale osutas Erika Jimi poole. Tõepoolest, Jimil rippus samuti sõrmus kaelas, läikides särgikaeluse lahtiste nööpide vahel kuldselt. Regina oli seda ehet juba ammu vaikselt imetlenud, aga ei julgenud puutuda, sest muidu oleks Jim talle kiire ja põhjaliku lennukoolituse teinud.

"No ja siis?" kehitas Kris õlgu ning peitis punase kivikesega ehte endale põue. 

"Ei midagi," vastas Erika ja süütas järgmise sigareti. Max ei suitsetanud ning jälgis toimuvat omaette muiates. Ta tegi asjadest oma järeldused, kuid jättis need enda teada.

Õhtupoolikul sai kõigi tööind otsa ja seltskond kogunes tsirkusetelki ümmarguse laua äärde kaarte mängima. Jim leidis oma varudest viskipudeli, mille olemasolu ta juba unustada oli jõudnud. Klaase ei jätkunud kõigile ning Erika kasutas isiklikku plekktopsi, mis tal varustusevöö küljes rippus. Erikaga koos võis ükskõik millise hädaolukorra üle elada. Kogu eluspüsimiseks vajalik varustus oli olemas ja alati temaga kaasas.

Taevasse ilmunud Inglisilma õhulaev varjas õhtupäikese. Seekord ei hakanud see maanduma. Nöörredel visati üle serva alla. Seda mööda ronis Ella, väledalt nagu orav, tagasi koju oma pere juurde. Kuid mööda redelit tuli veel keegi - Rotipoiss, seljas täis topitud maktakott. Ta kukutas ennast enne redeli lõppu jõudmist maapinnale. Siuh! Redel oli üles tõmmatud ning õhulaev kadus vaateulatusest sama kiiresti, kui oli tulnud. Sõnagi lausumata haaras Rotipoiss Krisi jaoks lauale pandud viskiklaasi ja kummutas selle sisu endale kurku. Marvini märgi pükse vahetav Kris tahtis juba protestima hakata, kuid ta jäi vait, kui oli Rotipoisi näoilmet märganud.

"Rotipoiss hakkab nüüd meie juures elama!" hüüdis Ella rõõmsalt. "Nii tore! Meil on Rotipoiss ja rotitüdruk Regina. Mis sinu nimi on, Rotipoiss?"

"Luuser," pomises Rotipoiss ning vajus Maxi kõrvale istuma. Jim lükkas ammu kustunud sigaretikoni suunurka ja pani kaardid lauale, näoga allapoole. Mäng tuli pooleli jätta. 

"Seekord siis lõplikult?" küsis Max hoolikalt sõnu valides. Rotipoiss noogutas. Jim valas Rotipoisi klaasi uuesti pooltäis. Tal polnud vaja sõnu kuulda selleks, et aru saada, mis juhtus.

"Ma peangi minema hakkama," ütles Erika ja lükkas tooli lauast eemale. "Stella kindlasti ootab juba kodus praepanniga."

"Sul nii tubli naine, muudkui küpsetab," irvitas Max laialt. Viski oli talle pähe hakanud. 

"Hoia teda," sõnas Rotipoiss. Erika sasis möödaminnes Rotipoisi pead ning hakkas pika sõdurisammuga kodu poole astuma. 

Laua ümber istujad jäid vaikides üksteisele otsa vaatama. 

"Kas lapsed..." alustas Kris lõpuks.

"Võivad ikka siin edasi käia," vastas Rotipoiss. "Etendused ei kannata."

Kris mõtles õudusega, et nüüd, kui Inglisilmal enam isklikku orja lapsi hoidmas polnud, hakkab ta kindlasti jälle Krisi abi paluma. Millest Inglisilm üldse edaspidi ära elada kavatses? Vaevalt ta nüüd enam tsirkuseetendustest osa võtta tahtis, kui Rotipoiss siin elas. 

Max pani käe Rotipoisi õlale ning küsis: "Noh, hakkad minu uueks assistendiks?"

"Käi perse," vastas Rotipoiss ning kummutas viskiklaasi tühjaks. 

Regina puges Jimi põuest välja ning hüppas keset lauda. Lõpuks ometi oli saabunud tema tähetund. 

"Regina tahab su assistendiks saada," tõlkis Rotipoiss Maxile rotikeelset piiksumist ja valas oma klaasi uuesti pooltäis.