223. Rotitüdruk Regina

Tema nimi oli Regina. Ta elas õhupiraatide laeval koos kapteni, umbes kümnekonna röövli ja linnukarjaga, kes hoolimata mehhaanilistest kehadest käitusid nagu tõelised linnud. Nad lendasid mööda laevateki kohal ringi ning lärmasid vahet pidamata. Plussiks mehhaaniliste luureronkade ja -vareste puhul oli mustuse puudumine, kui mitte arvestada paari pisikest õlitilka. Miinuseks oli aga see, et neil tükkis vedru kiiresti maha käima. Polnud kuigi meeldiv pähe kukkuva linnuga pihta saada. Kapten Antonio lasi neil vabalt ringi lennata, et nad pärislinde õhulaevalt eemale peletaksid. Kellelegi ei meeldinud koristada väljaheiteid ja sulgi. 

Elektroonilised, kaamera ja mikrofoniga varustatud luurelinnud olid hoiul mitme luku taga. Neid hinnalisi tehnikaimesid kasutas kapten ainult siis, kui miski talle väga tõsiselt huvi pakkus. Regina teadis, kus hoiukambrit lahti tegevad võtmed asusid.

"Plikanähvits! Kus kuradima täitanud rotiurkas sa jälle looderdad!" Kapteni röögatus oli nii vali, et maa peal viibides pannuks see lehed puudelt langema. Regina oli ainus, kes Antoniot ei kartnud. Selle asemel, et tema nägemisulatusse ilmuda, muutis tüdruk ennast rotikarjaks ning sibas mööda seinaääri laiali. Tühi kleit jäi reetlikult keset trümmi vaatide vahele vedelema.

Aeg-ajalt oli ka õhupiraatidel tarvis maa peal ringi liikuda ja tavaliste inimeste kombel käituda. Nad püüdsid riietuda kohalike moodi ja jääda tähelepandamatuks, sest ilma laeva ja relvadeta olid nad üsna kaitsetud. Reginale meeldis jalutada tsirkuse läheduses. Kirevad värvid ja vilkuvad tuled tekitasid tohutut igatsust. Temagi oleks tahtnud laval rahva ees esineda. Näidata, et ta oli sama eriline kui teised tsirkuseartistid. Proove jälgides taipas Regina kiiresti, et seekord polnud tegemist hästi väljaõpetatud tavainimestega, vaid neil olid tõepoolest imelised anded. 

Kapten rääkis, et vanasti oli erilisi lapsi laatadel müüdud. Temagi ostis Regina laadalt, jäädes uskuma müüja mesimagusat juttu. Väidetavalt pidi tegemist olema lapsega, kes mürgist lima sülitades vaenlasi jalust niidab. Tegelikult sai kapten endale lihtlabase rotitüdruku. Kõige alama liigi eksinute hulgast. Sama väärtusetu parasiidi kui vampiiri või inimprussaka. Nagu oleks rotte piraadilaeva peal vähe olnud.

Märgates, et rotitüdruk suutis dresseerida laeval elavaid närilisi ja kasutada neid oma keha ehitamiseks, kapten leebus. Vähemalt polnud enam tarvis muretseda toiduvarude kontrollimatu hävitamise pärast. Regina tahtis samuti süüa, aga temaga kaasnevad kulud olid üsna väikesed ja neid oli võimalik ette planeerida.

Aastad möödusid ning väikesest rotitüdrukust sai täiskasvanud naine. Ta oleks hea meelega läinud maa peale ja hakanud elama tavalist elu, kuid kapten hoidis teda nagu hinnalist reliikviat. Nii mõnedki meeskonnaliikmed nägid Reginas ihaldusobjekti, kuid tütarlast oli alati aidanud rottideks moondumine. Kui kapten juhtunust teada sai, avanes Reginat kiusanud meeskonnaliikmele enneolematu võimalus lendamise selgeks õppimiseks. 

Vanus ei muutnud Regina unistusi. Lapsena tekkinud kinnismõte muutus aastatega üha kindlamaks sooviks. Selle pärast oligi Rotipoiss näinud teda tsirkusetelgi läheduses seismas ja proove jälgimas.

Regina kasutas omavoliliselt kapteni laeva, samal ajal kui kogu meeskond maa peal ringi jalutas. Ta lendas Miraaži ja Inglisilma õhulaeva juurde, saates hinnalisi droon-linde infot hankima. See jäi viimaseks korraks, kui kapten Regina üksinda laeva jättis. Tüdruku käitumine tekitas kaptenis sügava pettumuse. Ta oli tõesti usaldanud seda kummalist rotiplikat. 

"Regina! Terve meeskond on nälga kõngemas! Vanakuradi hoorast ema nimel, kuhu tänane lõunasöök jääb?" Kapten pidas kinni vanamoodsatest normidest. Kui laevas oli naisolevus, pidi tema süüa tegema, pesu pesema ja koristama. Meestele jäid meeste tööd. Neist kõige mustemad ja ropumad tegi Loll Jack, kes alati õndsalt naeratas. Tal puudus lõhnataju ning suurem osa tervest mõistusest näis samuti puudu olevat. 

Täna Regina mässas. Tüdruk ei kavatsenudki hakata meeskonnale süüa tegema. Eilsest oli veel piisavalt jääke alles, et lõuna üle elada. Toidu soojendamisega sai isegi Loll Jack hakkama.

Mööda õhulaeva väliskülge rippus alla nöörredel. Redeli alla jäi laeva nimi: Kuninganna. Kapten Antonio pidas ennast kogu õhuruumi kuningaks ja laev olevat tema ainus naine. Iga kord, kui ta purjuspäi seda juttu rääkima hakkas, tabas meeskonda hüsteeriline naeruhoog. Naljad laevakeres leiduvate oksaaukude üle jätkusid täpselt nii kaua, kuni kapten kõik ilkujad üle parda heita lubas. 

Rotid sibasid sedamööda alla ja alustasid ohtlikku teekonda linna suunas. Kuna laev oli pargitud inimasustusest eemale, raskesti ligipääsetavasse kohta, tuli olla ettevaatlilik, et mitte enne maapinnani jõudmist surnuks kukkuda. Järgmisena tuli ületada jõgi. Lõpuks, kui linnapiir juba paistma hakkas, seisis Regina äkitselt silmitsi teise rotikarjaga. Ta oli neid juba varem kohanud, tsirkuses. Aga miks nad siin olid? Kas nad jälitasid teda? Tahtmata vastust teada, pöörasid rotid ümber ja jooksid laiali, igaüks isesuunas. 

Kui Regina juhtrott lõpuks väsis, ei olnud tsirkusenärilisi enam kusagil näha. Igaks juhuks ei läinud ta veel laeva juurde tagasi, kartes selle asukohta reeta. Tsirkuserotid polnud vaenulikud, pigem uudishimulikud. Sellegi poolest ei tohtinud kedagi usaldada. Kapten oli alati öelnud, et kõik, kes jäid väljaspoole piraatide õhulaeva, olid nende vaenlased. Korduvad katsed maa peal elavate inimestega kontakti luua olid kapteni sõnu valusalt kinnitanud.