231. Emaks olemise "rõõmud"

Inglisilm arvas juba, et röövlid ründavad. Ta haaras relva järele, kuid nähes, et tegemist oli kõigest Jimi õhulaevaga, Inglisilm rahunes. Huvitav, mis vanamehel siia asja oli?

Pärast lühikest tervitust vaatas Jim laevatekil otsivalt ringi ning küsis oma mõttes viisakalt, kas Inglisilmal on aega teda kuulata. Inglisilm noogutas. Mida ta muud ikka teha sai kui kuulata. Vanamees teda ju ei kuulnud. 

Kus su lapsed siis on? küsis Jim enne tuleku põhjuseni jõudmist.

Inglisilm osutas kajutite poole. Ta oli käskinud lastel varjuda kohe, kui kuulis saabuva õhusõiduki mootori müra. 

Tubli, ütles Jim. Räägime siin. Neil polegi vaja kuulda.

Inglisilm andis kärsitult käega märku, et Jim lõpuks oma jutuga alustaks. 

Kui Jim oli kogu öise juhtumi üksikasjalikult ette kandnud, vajus Inglisilm näost väga ära. Oli raske kuulda, et tema laps jälle mingi pahateoga hakkama sai. Ühtpidi tekkis viha ja teistpidi hakkas kahju. Ikkagi oma laps. Ta tahtis minna ning Kuu üles tekile tirida, et ta Jimi ees vabandaks, kuid Jim tõstis tõrjuvalt käe ja ütles: Ära mine praegu. Rahune ja mõtle.

Inglisilm pööritas silmi. Mida siin enam mõelda. Kris oli juba ammu kaevelnud, et Kuu tal magada ei lase. Jimi tülitamine tähendas midagi palju tõsisemat. See mees suutis terve õhulaeva ainult ühe jalahoobiga purustada. 

Kuidas sa hakkama oled saanud vahepeal? küsis Jim. On sul midagi tarvis?

Inglisilm raputas pead, saades aru, millele Jim vihjas. Ilma Rotipoisita oli tõesti palju raskem hakkama saada, kuid tal polnud kavaski hakata seda vinguvat inimrotti tagasi kutsuma. Olgu siis tsirkuses õnnelik ilma prussakate ja lapsehoidmiskohustuseta. Olgu siis õnnelik koos oma rotitüdrukuga.

Rotipoiss on sinu ja laste pärast mures, jätkas Jim. Ta aimas, millised mõttes Inglisilma peas mõlkuda võisid.

"Mingu..." Inglisilm lõpetas lause räige roppusega. Sõnu huultelt lugenud Jim vangutas naerdes pead. 

Su sõnavara on hullem kui õhupiraadilaeva kaptenil, kelle ma eile maha lasin.

See kõlas huvitavalt. Inglisilm otsis suitsupaki taskust välja ning pakkus Jimile ka. "Räägi," ütles ta sigaretti süüdates.

Jim edastas nii mälupiltide kui mõttes jutustamisega eilsete sündmuste kokkuvõtte. Ta tundus olevat uhke ja õnnelik selle üle, et sai viimaks kapteniga asjad klaaritud. Max ja Niina tegid muidugi kõige suurema töö, ei unustanud Jim lisada. 

Inglisilm muutus kuidagi mõtlikuks. Piraatide õhulaev jäi ilma kaptenita. Seda võimalust ei tohtinud käest lasta. 

Kohe, kui Jim oli läinud, kutsus Inglisilm lapsed kokku ning ütles: "Täna lähete tsirkusesse ja olete seal, kuni tagasi tulen. Mul on vaja üks asi korda ajada."

"Aga miks meie kaasa tulla ei tohi?" küsis Anita.

"Liiga ohtlik," vastas Inglisilm. Mälestuspildid laste jõhkrast tapmisest kerkisid mälusügavusest uuesti üles. Ta ei saanud enam rohkem riskida. Piraadilaeva vallutamise pidi ta läbi viima üksi. 

"Sina, Kuu, kuula nüüd hoolega," jätkas ta. "Kui ma veel kuulen, et sa kedagi meie omadest unes kummitad, hakkan ma igal ööl sul silma peal hoidma. Igal ööl, mõistad? Sa hakkad mul käest kinni hoidma nagu Agnes. Ja mitte ainult öösel. Päeval ka. Ma tulen sinuga kooli kaasa."

"Ma lähen kooli?" imestas Kuu. "Aga ma pole veel nii vana."

"Varsti oled," vastas Inglisilm, mõeldes õudusega ees ootavale kaksikute sünnipäevale. "Sügisel lähevad päris mitmed teist kooli. Õnneks on natuke veel aega. Kas sa said aru, Kuu, mis ma sulle rääkisin?"

Kuu noogutas noruspäi. "Kui ma inimesi unes kummitan, hakkad sina mind kummitama." 

"Täpselt," vastas Inglisilm. "Oma inimesi. Võõrastega tee, mida iganes soovid. Aga jäta ellu. Muidu tuleb jama."