235. Nagu elavate surnute öö

See polnudki uni. Pärast kõiki kaotusi saabus viimaks ometi põhjus rõõmustamiseks. Julia oli tagasi. Elus, terve ja märgatavalt ümaram kui varem. Päikesetõus polnudki surnud ning Bob samuti mitte. Ainus, kes ei rõõmustanud, oli kass. Ta ajas küüru selga ja tervitas koera valju sisinaga.

"Kus te ometi olite nii kaua?" küsis Kris Julia ümbert kinni haarates, sest ta teadis, et Päikesetõus polnud kuigi suur kallistaja. 

"Vahepeal on palju asju juhtunud..." hakkas Kris jutustama ning märkas alles siis kasutütre paisunud kõhtu. Ta oli selle asjaolu juba unustada jõudnud. "Julia, kas sul tulevad kaksikud? Päikesetõus, sa tead paremini. Kas me saame tsirkusesse kümme last kokku?"

"Püha taevas, Kris, jää ometi vait," oigas Max. Ta astus kaitvalt Julia ette, et keegi rohkem  teda tüüdata ei saaks. Julia nägi üsna väsinud välja. Väsinud, aga õnnelik Maxiga taaskohtumise üle. Max vähemalt arvas, et Julia oli õnnelik, sest miski tundus olevat valesti ja kuidagi võõras. Võib-olla muutis teda lapseootus. Võib-olla oli Max jõudnud lahusoldud aja jooksul unustada Julia tõelise olemuse. Peagi pidi selguma kõik. Tuli kannatlik olla ja oodata hetke, millal nad lõpuks omavahele jäeti.

"Elavate surnute öö," kommenteeris Erika viipekeeles ning jõi oma viskiklaasi tühjaks. Ta valas selle kohe uuesti pooltäis. Tänane õhtu vääris tähistamist. "Ma ju ütlesin, et Krisi suguvõsa on hävimatu."

Kui Sid järgmisena surnuist üles tõuseb, tapan ta oma kätega, lubas Jim samuti viibeldes. Hetk hiljem jõuds Erika öeldud sõnade mõte talle täielikult kohale.  Mismoodi Päikesetõus Niina suguvõssa kuulub?

"Pole tähtis," vastas Erika. Ta kummutas napsu kiiresti endale kurku ning tõusis laua tagant. "Stella, hakkame liikuma. Siin kisub kitsaks juba."

"Ma ei surnud," täpsustas vestlust pealt kuulanud Julia. "Päikesetõus päästis mu ära."

Inglisilm vandus omaette, haaras laualt pudeli allesjäänud viskitilgaga ning kallas selle endale kurku. Erika oli juba niigi lõviosa endale saanud.

"Miikael juhib õhulaeva," ütles Inglisilm, kui leidis ennast kaaslaste etteheitvate pilkude keskelt. Ta kamandas enda järglased õhulaeva ja lendas minema. Korraks oli Inglisilm juba lootnud, et Päikesetõus Rotipoisi surnust üles äratab. Nii palju siis sellest...

Ülejäänud seltskond hakkas vaikselt laiali vajuma. Jim pomises mõttes midagi sellest, et öö on magamise jaoks loodud ning Regina oli tema põues juba ammu uinunud. Taaskohtumine omas tähtsust ainult Maxi ja Krisi jaoks. Teistel oli Julia ja Päikesetõusu "elluärkamisest" üsna ükskõik. Rotipoiss lahkus äsja siitilmast. Rõõmustada kellegi tagasituleku üle tundus väga kohatuna. 

Kris pani tähele üht vastuolu ning pidi selle kohta küsima: "Julia, kas sul on rohkem kui kolmas raseduskuu või ootad sa viisikuid?"

"Aeg möödus teistmoodi seal, kus me viibisime," vastas Päikesetõus Julia eest. 

Max ei tundunud olevat kuigi rõõmus selle üle. Ta piidles Julia kõhtu ja jäi kuidagi mõtlikuks.

"Ma jätan teid omavahele, noored," ütles Kris. Ta võttis väsinud kaksikud sülle ja läks magama. Ella oli juba ise voodisse minna jõudnud. Päikesetõus viskas seljakoti üle õla, haaras koera jalutusrihmast kinni ning asutas end samuti minekule. Tema töö oli selleks korraks tehtud.

Max ja Julia jäid kahekesi. 

"Nüüd jutusta mulle kõigest," ütles Max. Tema silmades peegeldusid korraga kõik vallapääsemist ootavad emotsioonid. See, mis aset leidis, tekitas tema hirmu ja kahtlusi. Küsimused vajasid vastuseid.

"Kus kuradi kohas sa olid?" küsis Max ja võttis Julia kätest kinni, justkui kartes teda kohe uuesti kaotada. "Miks sa endast märku ei andnud? Miks sa lasid meil arvata, et sa hukkusid tulekahjus?"