229. Mees mehe vastu

Pärast lühikest arvete klaarimist lamas kapten Antonio keset tsirkuselava, käed-jalad laiali nagu meritähel. Ta magas valjusti norsates ning keegi ei teadnud, mida piraatide õhulaeva kapteniga nüüd peale hakata.

Võidu saavutamise muutis lihtsaks asjaolu, et õhupiraadid ei tulnud seekord röövretkele. Antonio tahtis Maxiga suhelda nagu mees mehega ning nõuda tema käest Reginat tagasi, pakkudes vastutasuks võimalust ellu jääda. Samal ajal hoidsid röövlilaeva jäänud meeskonnaliikmed Maxi sihikul.

Kui Max oli Antoniole midagi sosistanud, mida ainult nemad kahekesi kuulsid, vajus kapten järsku pikali nagu tühi kott. Tohutu väsimus niitis ta jalust maha. Kapten sai oma kurnatud seisundist teadlikuks alles siis, kui Max oma veenmisoskust kasutades seda sosinal meelde tuletas.

Õhulaeval viibinud meeskonnaliikmetel hakkas kuidagi palav ning järjest hullemaks läks. Saades aru, et tsirkus on sellega kuidagi seotud, ei hakanud nad kauem ootama ning põgenesid.

"Seome kinni ja viskame jõkke?" pakkus Rotipoiss välja. Ta oli kõike eesriide varjust jälginud, olles valmis sekkuma kohe, kui selleks oleks vajadus tekkinud. Niisama ta ennast märklauale sättima ei hakanud.

"Oota natuke," vastas Max. "Kinni sidumine on hea mõte, aga enne jõkke viskamist võiks teda Jimile näidata. Äkki oskab Antonio vanamehele midagi põnevat pajatada. Krisi kasutame tõlgina." 

Rotipoiss noogutas ning lohistas kulisside tagant välja suure köiepuntra. Mõni minut hiljem magas kapten tiheda takuse kookoni sisse mähituna nagu liblikaks moonduv röövik.

Hommikul andis tasuta etendust valjusti sõimav ja räigelt ropendav kapten, kes lubas Maxi ja teiste tsirkuseliikmetega kõiksugu põnevaid asju korda saata. Laste kõrvade säästmiseks sidus Kris tal üsna kiiresti suu kinni. Osaliselt ka selle pärast, et kapteni märkused Krisi orientatsiooni ja väljanägemise kohta solvasid teda hingepõhjani. Kõik oli teoreetiliselt tõele vastav, aga nende mõtete väljendamiseks leidus palju viisakamaid sõnu. 

"Raudselt on ta kapihomo," lausus Kris vaikselt, kui oli laste kuuldeulatusest välja läinud, et Maxiga paar sõna omavahel juttu ajada. "Sellised lärmavad alati kõige rohkem, sest loodavad, et siis ei hakka keegi neid endid kahtlustama."

"See seletab, miks ta Regina rahule jättis," nõustus Max. "Aga loobuda temast ka ei taha."

"Regina oli midagi elusa koristusmasina taolist," teadis Kris. Tüdruk oli jõudnud lüikese aja jooksul anda põhjaliku ülevaate kõigist laeval elatud aastatest.

"Kui ainult oleks võimalik Antoniot koristama ja pesu pesema sundida," lisas Kris sügavalt ohates. Igapäevarutiin oli ta elavaks laibaks muutnud.

"Enne hakkab karu balleti tantsima," sõnas Max. Tema selja taha ilmunud Ella puhkes valjusti naerma. "Karu tantsib balletti!"

"Ella, kus kaksikud on?" küsis Kris ärevalt ringi vaadates ning jooksis lapsi otsima.

Samal ajal ilmus taevalaotusesse Jimi õhulaev. Krisi näoilme muutus nii rõõmsaks, nagu oleks ta vanajumala endaga kohtunud. Max ja Rotipoiss vahetasid kõiketeadvalt muiates omavahel pilke. Hea, kui teistelgi hästi läks.

Ma ju tean teda, mõtles Jim, kui nägi vangivõetud kaptenit. Seda ma küll ei teadnud, et ta rotitüdrukut enda orjana pidas. Kurat, ma ju ostsin ta käest kunagi... Ah pole oluline. Niina, küsi, kuidas ta Regina endale sai.

Kris kordas kuulekalt küsimust, pühkides samal ajal erkroosa rätiga Maya tatist lõuga. Uus hammas tuli koos rohke ila ja suure valuga. 

Max tõmbas kaptenil tropi suust. Vastuse asemel voolas võimsa piraadi huulte vahelt välja räige sõimuvalang kõigi tsirkuseasukate emade, suguelu ja orientatsiooni teemal.

"Kuidas sa rotitüdruku oma laeva said?" kordas Kris. 

"See pole sinusuguse koerakoonlase mure," vastas Antonio. "Kuskohast sa ise oma lapsed said? Perse kaudu sünnitasid?" 

Vaikne klõpsatus andis märku püstoli vinnastamisest. Jim hoidis kaptenit sihikul. Teades, et see mees ei kõhkle hetkekski inimest tappes, lõpetas Antonio ropendamise ning ütles: "Ostsin."

Jim mõistis öeldut ja noogutas. Ta küsis järgmised küsimused, mis Kris kohe kaptenile edastas: "Kellelt? Millal?"

"Valge Mehe alluvuses olnud kaupmehelt," vastas Antonio. "Umbes viisteist aastat tagasi."

Jimi näost käis korraks üle emotsioonivari, mis kustus sama kiiresti kui oli tekkinud. See pidi olema tema tütar. Ta rööviti kuue aastasena. Vanus klappis, röövimise aeg samuti. Pealegi polnud palju rottideks muutuda oskavaid lapsi, keda Sidil õnnestus oma valdusesse saada. Enamasti suutsid nad ennast hästi varjata ning võtsid üliharva inimese kuju. 

Regina endale saamiseks tulistas Sid tüdruku ema, lapse silme all. Regina oli siis kuue aastane. Kindlasti mäletas ta seda kõike. Jim polnud siiani endale andestanud seda, et naise ja lapse koju jättis ning üksinda välja läks. Ta oleks pidanud...

"Miks sul on tarvis seda teada?" küsis kapten. "Tahad plikat endale? Vanamees tahab noort liha saada. Palju maksad tema eest?"

Ta juba on minu oma. Sünnist saati, mõtles Jim ning vajutas päästikule. Lasust ehmunud kaksikud puhkesid valjusti nutma. Kris haaras lapsed sülle ja jooksis lava taha. Rotipoiss kummardus asjalikult kapteni surnukeha kohale ning hakkas köit tema ümbert lahti harutama. Taskud oli vaja läbi otsida, aga nöör jäi ette. Samal ajal pani Jim püstoli tagasi vööle ning läks tagasi oma õhulaeva. Regina istus rotina kitsal aknaserval. Ta oli kõike toimuvat pealt vaadanud. Jim ei saanud seletada, miks ta nii tegi. Ta lootis, et röövlilaeval karastunud plika on tapmist piisavalt palju näinud, et sellest end mitte heidutada lasta. Kui Jim käe välja sirutas, ronis Regina mööda varrukat üles ning võttis koha sisse mehe õlal. Ta tahtis välja minna ja oma silmaga veenduda, et kapten Antoniot tõepoolest polnud enam.