191. Ouija

Enne Erikale kaebuste edastamist oli mõistlik küsida, mida Max lossi põliselanikest arvas. Kris marssis julgelt venna valduses olevasse majapoolde, eeldades, et noorpaar on õhtuks juba üles ärganud. Magamistoa ukse taga ta siiski peatus, et viisakalt koputada. Krisile oli viimasel hetkel meelde tulnud, et väga ammusel ajal, kui nad veel Lily ja Maxiga pead-jalad koos elasid, lubas vend ta oma kätega surnuks kägistada, kui Kris peaks veel kord ette hoiatamata magamistuppa tormama. 

Toast oli kuulda vandumist ja lohisevaid samme. Ukseavasse ilmus Maxi unine nägu. Kuna täna oli vaba õhtu, otsustas ta magada nii kaua kui vähegi võimalik. Kahjuks ei lasknud tüütu väikevend seda teha. 

"Tere, kas teil ka kummitab?" küsis Kris ilma kutset ootamata tuppa trügides. Julia istus keset põrandale laotud küünlaid, ouija laud laiali laotatud. Peegli peal rippus voodilina ning kassi polnud kusagil näha. 

"Ma panin kassi vetsu kinni. Vaimudega suhtlemise ajal ei tohi koduloomad toas olla," ütles Julia, justkui oleks Krisi mõtteid lugenud. Kris tegi kiire katse, esitades mõttes ainult Juliale suunatud küsimuse. Vastust ei tulnud. Järelikult oli tegemist kokkusattumusega. Või siis oli Julia targem kui Kris eeldas.

"Ära pane tähele, ta teeb seda iga päev," lõi Max käega. "Väidab, et näeb vaime ja räägib nendega selle tähestiku abil."

"Ouija laud, mitte tähestik!" hüüdis Julia ning tõstis südamekujulise osuti üles, nagu tahaks sellega Maxile virutada. "Ma olen nende kohta juba nii palju teada saanud," jätkas ta ning pani osuti laua peale tagasi. "Praktiliselt kogu elulugu on olemas. Kirjuta või raamat."

"Oh kui tore, räägi mulle ka!" rõõmustas Kris ning istus voodi servale kuulama. Max põrnitses neid kahte, nohises tigedalt ja hakkas riietuma. Magamisest ei tulnud enam midagi välja. Tema rindkerel punetas inetu haav. Kuna voodil ega kusagil mujal nägemisulatuses polnud ühtegi verejälge, võis vigastus tekkida möödunud ööl antud etenduse ajal. Selle aja peale oleks haav pidanud juba paranema. Midagi oli väga valesti. Krisi pilku nähes tõmbas Max pluusihõlmad kinni.

"Mõlemad vaimud on lossi juures hukatud mõrtsukate hinged," jutustas Julia. "Üks neist varastas teekäijaid paljaks. Tal oli terve röövsalk, aga nad reetsid ta ja pääsesid ise põgenema. See vaene tüüp pidi üksinda kandma karistust kõigi kaaslaste eest. Teine tappis oma mehe, lükates ta keldris asuvasse ahju. Siis oli seal katla asemel tohutusuur leivaküpsetusahi. Ta poodi üles ja nüüd püüab see naine kõigile lossis viibivatele meestele kätte maksta ebaõigluse eest, mis temaga korda saadeti."

"Mille eest ta oma mehe ahju lükkas?" küsis Kris. Ta kaalus tõsiselt, kas julgeb ikka uuesti keldrisse minna. Loss, kus leiba küpsetati ja inimesi üles poodi... See koht omas tõesti väga ebatavalist ajalugu. Võib-olla asus kusagil spetsiaalne ruum sünnituste vastu võtmiseks või näiteks kingsepa töökoda. Multifunktsionaalne loss. Peaaegu nagu moodne kaubanduskeskus.

"Ma ei taha sellest rääkida," vastas Julia endasse tõmbudes, kuid lisas siiski: "Õige asja eest läks ahju, noh. Tõbras oli."

Max seisis Julia selja taga ning tegi käemärkide abil Krisile selgeks, et ta seda teemat rohkem ei puudutaks. Kris noogutas. Ta oli Julia mõtetest juba piisavalt palju välja lugenud ning ei tahtnudki enam midagi täpsustavat küsida. Ime, et Julia ise polnud veel mehi üles pooma hakanud. Ta lihtsalt elas ennast välja oma elukaaslast rahva ees tükeldades.

"Kas sa suudaksid sellele surnud naisele selgeks teha, et ma ei soovi talle halba?" küsis Kris. "Natuke hirmus on elada kohas, kus keegi sulle pidevalt nööri kaela panna üritab. Max, kas ta kiusab sind samuti?"

"No kuna ma olen mees, siis järelikult jah," vastas Max. "Sa, Kris, tõmba uuesti kleit selga, siis äkki halastatakse sinu peale."

"Te lugesite ka eilehommikust uudist, eks ole?" küsis Kris hasarti sattudes. "Nii äge, ma pole kunagi kuulus olnud!"

Julia ja Max hoidsid naeru tagasi. Kuulsaks võis saada mitmel erineval moel ning kumbki neist poleks valinud sellist viisi. Lily'st oli natuke kahju, sest tema pidi koos Krisiga seda kuulsust jagama. 

"Kuna siis pidu toimub?" küsis Max. "Meid ka ikka pulma kutsud või naine ei luba?" 

"Me pole veel kuupäeva paika pannud," vastas Kris. "Homme tegeleme sellega. Lily tegi täna pikka päeva. Kurnab end ära sedasi..."

"Mine ise tema eest tööle," soovitas Julia. "Sa ju oskad lastega väga hästi läbi saada. Max ütles, et sul oli kunagi terve lastearmee."

"Paned ennast naise moodi riidesse, blondi paruka pähe ja keegi ei tee vahet," lisas Max. "Kumb teist pulmas pruudiks hakkab?"

Ouija lauale vedelema jäänud osuti hakkas iseenesest liikuma. Liikudes tähelt tähele, moodustasid need sõna: "Vale."

"Mis asi on vale?" küsis Kris, püüdes lolli juttu ajades varjata hirmutunnet, mis ta kõhu seespoolt kokku kiskus. "See kummitus on väga kõrgelt kukkunud või? Ta ise on vale, mitte meie."

Osuti sööstis laualt minema ja peatus Krisi jalgade ees, näidates teravikuga tema suunas. Selle peale ei osanud keegi enam midagi kosta.

Rohkem sõnumeid teispoolsusest ei tulnud. Kris tõusis püsti, naeratas vapralt ning teatas: "Aitäh külalislahkuse eest, ma hakkan nüüd minema. Vastates Maxi küsimusele pulmas pruudiks olemise kohta: ma soovin, et ta endale lehvi pähe seoks ja minu pruutneitsiks hakkaks. Kleit on soovituslik, aga mitte kohustuslik. Oli tore teiega vestelda."

Ta kallistas Maxi, kes püüdis kiiresti taganedes eest ära põgeneda, aga kahjuks jäi sein ette. Kris sosistas talle: "Hoia ennast, vennas." See hoiatus oli vihje paranemata haava kohta. Kris oli varemgi venda sarnases olukorras näinud ja teadis, et see ei tähenda midagi head. Keha oli liiga kurnatud ning ei jõudnud enam nii kiiresti taastuda kui varem.

Kui Kris toast läinud oli, puhkesid Julia ja Max üheaegselt naerma. Osaliselt rõõmust selle üle, et nad jälle kahekesi jäid ning suuremas jaos selle pärast, et Krisi etteaste oli tõepoolest koomiline. 

"Max, sa oleksid lehvi ja pruutneitsi kleidiga nii nunnu," ütles Julia. "Ma punuks sulle patsid ka."

"Kiilaks ajan ennast," lubas Max ning vaatas otsiva pilguga ringi. Keegi oli justkui puudu. Kadunud isik andis endast märku summutatud kräunumise ja valju kraapimisega. 

"Julia, kui sa oled oma nõidumise lõpetanud, äkki laseks lõpuks kassi vetsust välja?"