190. Rotid, jänes ja kaisukaru

Rotipoiss märkas jänese surnukeha tõstes midagi kummalist: looma silmadest ja kõrvadest voolasid välja tumepruunid nired. Hüübinud veri. See jänku küll vanadusse ei surnud. Mähkinud loomakese tema pesa vooderduseks olnud teki sisse, õigemini sellesse, mis teravatest hammastest veel puutumata oli jäänud, läks Rotipoiss õue Anitat otsima. Tüdruk mängis liivakastis ning mattis omaette lauldes maha väikest kaisukaru. Kuna teisi lapsi õues polnud, sai Rotipoiss võimaluse tüdrukuga omavahel vestlemiseks. 

"Anita, kas sa olid oma jänese peale pahane?" küsis ta.

Tüdruk ei vastanud ja põrnitses liiva sisse kaevatud auku, nagu näeks seal midagi eriti põnevat. Rotipoiss võttis kaisukaru liivahauast välja ning vaatas selle nägu. Täiesti ära näritud. Karust oli saanud ilma nina ja silmadeta peletis. Seda mänguasja hoidis tüdruk igal ööl enda kaisus juba titepõlvest saati. Kuidagi õnnestus jänesel ikkagi karu kätte saada ja pooleldi nahka pista.

"Anita, ma saan aru, et sul oli halb tuju, aga..." Rotipoiss tegi pausi ning asetas lelu tagasi liiva sisse. "Kujutle nüüd, et sa saad emme peale pahaseks. Sa paned tema aju plahvatama. Siis ei ole sul ega su õdedel ja vennal enam emmet. Läheb samamoodi auku nagu jänes ja kaisukaru."

Anita nägu tõmbus virilaks ja pisarad hakkasid mööda põski alla voolama. "Ma ei tahtnud... Kogemata..." nuuksus ta.

"Jah, aga palun jäta endale meelde, et sa enam rohkem nii ei teeks," luges Rotipoiss moraali edasi ning kallistas Anitat, sest ta ei suutnud enam kauem nutmist vaadata. Kahju hakkas. "Lähme nüüd ja matame jänku ilusti maha," kutsus ta. "Ütle teistele ka, et nad õue tuleksid."

Anita luristas nina, pühkis tati varrukaga mööda nägu laiali ja läks tuppa. Rotipoiss lükkas katkisele kaisukarule varbaga liiva peale. Külmast ilmast hoolimata käis ta õues paljajalu ja oleks hea meelega üleni paljas olnud, aga moraalinormid ei lubanud. Inglisilm ka ei lubanud. Laste pärast. Justkui ei tohiks nad kunagi oma elu jooksul alasti inimesi näha. Loomad võisid ilma riieteta ringi käia, inimesed mitte. Karjuv ebaõiglus!

Õhtuks oli jänes maha maetud, lapsed toidetud ja riietatud ning Rotipoiss surmväsinud. Kui Inglisilm viimaks koju jõudis, oli Agnes juba magama läinud ning suuremad lapsed kaklesid vannitoas hambapesu järjekorra pärast. 

"Valmis sain!" hõiskas Inglisilm. "Sain selle neetud Audi valmis, millele homme hommikul järgi tullakse! Ma praktiliselt ehitasin vanade velgede peale uue auto."

"Tubli oled," ütles Rotipoiss ilma ühegi emotsioonita. Tunded olid otsa saanud juba pärastlõunal. Isegi vihastamiseks ei jätkunud enam jõudu. Inglisilma eufooria lahtus Rotipoisi näoilmet nähes. 

"Nii hull kohe?" küsis ta. 

"Lihtsalt väsinud," tunnistas Rotipoiss. "Õnneks on homme laupäev. Sa jääd ju koju, eks ole?"

"Jah," vastas Inglisilm. "Käin ainult korraks autot üle andmas ja tulen kohe tagasi. "Kas sina siis ei jäägi koju?"

"Ma tahaks vahepeal natuke üksi olla," tunnistas Rotipoiss, tundes ennast natuke halvasti selle pärast, et tal olid ka oma tunded ja vajadused. "Tahaksin ainult iseenda mõtteid kuulda. Saad aru küll."

Inglisilm noogutas, aga miski jäi hinges kripeldama. "Sa tuled ikka koju tagasi, eks ole?"

"Kuhu mul minna..." sõnas Rotipoiss. "Sul on ju lapsehoidjat vaja." Viimane lause kõlas teravamalt, kui Rotipoiss oleks tahtnud. Inglisilm ei küsinud enam midagi ja sulges oma mõtted riivi taha, et Rotipoiss neid ei loeks. Ta saatis suuremad lapsed magama, toppis külmikust kiiresti midagi suhu ning läks seejärel õue suitsetama. Õhtune rahuaeg oli lõpuks saabunud.

Inglisilm ei saanud kaua üksi olla. Rotipoiss tuli järgi ning sättis ennast ettevaatlikult pingiservale istuma. Inglisilm heitis silmanurgast tema poole kõõrdpilgu, kuid ei lausunud sõnagi. 

"Kuule, seda et... Jänes ei surnud vanadusse," ütles Rotipoiss vaikselt. 

"Ma tean," vastas Inglisilm. "Ma nägin hommikul Anita mõtteid. Aga ta saab homme mu käest. Ma olen talle mitu korda öelnud, et ei tohi ajusid õhku lasta!"

"Tegelikult ma juba rääkisin Anitaga," lausus Rotipoiss. "Ta sai aru. Kahetses ja hakkas nutma."

"Kuni järgmise korrani," pomises Inglisilm. Ta nihkus vaikselt Rotipoisile lähemale ja sosistas, nagu kardaks, et keegi neid pealt kuulab: "Aitäh sulle. Et sa Anitaga  rääkisid, jänese maha matsid ja... Kõige eest. Ma vist ei ole seda sulle varem öelnud?"

"Harva," vastas Rotipoiss. "Enamasti sa jagad käske ja keelde."

Inglisilm hakkas naerma ning noogutas. "Sul on õigus. Muide ma kuulsin hommikul su mõtteid. Mis sa punastad nüüd?"

"Palav hakkas," vastas Rotipoiss vaevumärgatava muigega. Tagasi tõsiseks muutudes küsis ta: "Kes ma ikkagi sinu jaoks olen? Sõber või ori?"

Inglisilm viipas tõrjuvalt käega, milles hoidis hõõguvat sigaretti: "Ära ütle nii, sa pole ori." Rotipoiss tõmbus instinktiivselt eemale, et mitte suitsuotsaga kõrvetatud saada.

"Sõber siis," noogutas ta ohutus kauguses viibides. Seda Rotipoiss oligi kartnud. Eelmises maailmas olnut ei õnnestunud enam kuidagi taastada. Inglisilma tunded olid vahepeal muutunud.

"Las ma toibun kogu sellest jamast," sõnas Inglisilm. "Sa ju tead, et naised on muutliku meelega. Äkki kunagi..."

Rotipoisi põlglik turtsatus ei lasknud Inglisilmal lauset lõpetada. "Annad ainult asjatuid lootusi."

"Ma ei saa ju lasta oma lapsehoidjal ära minna," vastas Inglisilm. "Orja läheb samuti tarvis."

"Aga kui su orjast lapsehoidja endale päris töö leiab?" küsis Rotipoiss.

Inglisilma kulmud kadusid imestusest üles kerkides heleda juuksetuka alla. "Ilma dokumentideta? Tööle?"

"Mul on juba plaan valmis," lausus Rotipoiss, kuid tema mõtetest oli näha, et ta valetas.

"Nojah," ohkas Inglisilm ning hõõrus kustunud sigareti saapaninaga mulla sisse. "Siis peame kuidagi hakkama saama. Nii nagu kõik lapsevanemad."

"Huvitav evolutsioon," tõdes Rotipoiss. Sinu... Mis ma sulle eelmises maailmas olin?"

"Poiss-sõber," vastas Inglisilm ning jäi mõtlikult kaugusesse vahtima. "See kõlab nagu algklassilaste omavaheline vestlus. Mul on oma poiss, kas sul polegi vä? Aga ma ei tea paremat nimetust. Kavaler? Nagu keskajal. Peigmees on pulmas, seisab pruudi kõrval. Sina... No olid keegi jah. Rohkem kui sõber olid, tead ju ise ka. Mäluga on sul kõik korras."

Rotipoiss jätkas, nagu poleks Inglisilma arutlust üldse kuulanud: "Sellest muutusin sinu lapseks, kui siia maailma saabusime. Siis sai minust täiskasvanud sitakeeraja, seejärel sinu lapsehoidja, et sitakeeramise eest andeks saada ja nüüd oleme äkki koos lapsevanemad. Nii põnev!"

"Põnev jah," nõustus Inglisilm. "Tahad veel millelegi silti külge kleepida? Äkki leiaksime sellele pingile siin ka evolutsioonilise nimetuse. Pargipingist suitsupingiks. Kes selle küll siia lohistas? Kui mina sellesse majja kolisin, oli pink juba maja ees."

"Aitab küll," arvas Rotipoiss. "Kell on palju."

"Lähme tuppa?" küsis Inglisilm.Ta oleks veel meeleldi edasi jutustanud, aga kui Rotipoiss enam ei viitsinud, siis üksinda rääkimisel polnud erilist mõtet.

"Ma vist vaatan natuke väljas ringi," lausus Rotipoiss. "Vii mu riided sisse."

"Hommikul näeme siis," ütles Inglisilm mööda õue laiali valguvale rotikarjale lehvitades ja korjas tühjaks jäänud rõivad endale sülle. Need vajasid hädasti pesemist. Inimlik higihais ja rottidele iseloomulik lõhn moodustasid kohutava kombinatsiooni. Nii et hommikul võis oodata hädist Rotipoissi, kes käterätti oluliste kohtade ees hoides mööda tube oma riideid taga otsis, taipamata kapist uusi ja puhtaid võtta. Mõnes mõttes olid kõik mehed etteaimatavalt ühesugused, olenemata sellest, kas nad suutsid rottideks moonduda või tuld süüdata.