204. Muutumine

Maxi kiire paranemine tekitas arstides tohutut hämmeldust. Inimene, kelle rindkeresse, vaid paari millimeetri kaugusele südamest, oli virutatud pistoda, ei pidanuks juba kaks päeva hiljem haiglast minema jalutama, et veel hullemas seisus tagasi tulla. Sellegi poolest suutis Max juba kakskümmend neli tundi hiljem pärast haiglasse naasemist mööda palatit ja koridore ringi kõndida, nagu polekski vahepeal midagi juhtunud. Ta polnud küll enam surematu, aga kindlasti oli Max palju vastupidavama tervisega kui tavalised inimesed. 

Julia sai ainult mõned kriimustused ja sinikad, sest kõik kaitsesid teda Maxi ja deemonite eest. Päikesetõus tegi seda lausa oma elu hinnaga. Max ei mäletanud juhtunust eriti midagi. Julia rääkis talle kõigest. Mõte Päikesetõusu lõplikust lahkumisest ei tahtnud kuidagi pähe mahtuda. Inimene, keda Max oli kõige rohkem austanud ja usaldanud, teda polnud enam. See ei saanud ometi võimalik olla. Miks ta ennast ohverdas? Miks ta pidi surema ühe idioodi pärast, kes ei osanud oma minevikutaaka üksi kanda ning enda lähedased ilmsi aset leidnud õudusunenäkku kaasa tõmbas? Kris ja Julia elu oli samuti ohus. Nad tulid sinna Maxi pärast, teda päästma. Nagu ta oleks vähimalgi määral seda väärt olnud...

Mõlgutades süngeid mõtteid, seisis Max haiglakoridoris kohviautomaadi juures ja nuputas, mismoodi see konkreetne aparaat töötama peaks. Kõik kohvimasinad vajasid isemoodi lähenemist. 

Julia oli koju magama läinud. Üldse mitte vabatahtlikult. Max sundis teda, sest haiglavoodi polnud piisavalt lai, et kaht inimest ära mahutada. Intensiivravi osakonnas perepalateid ei pakutud.

Nähes Lily't koridori lõpust lähenemas, pidi Max kohvimasinale toetuma, sest tundis, kuidas jalad all nõrgaks muutusid. Seda tehes vajutas ta kogemata õiget nuppu ja kuum kohv hakkas aeglaselt topsi nirisema. 

Olles peaaegu terve minuti teineteist sõnatult silmitsenud, ütles Lily lõpuks: "Tere." 

"Tere jah," vastas Max. Kohvijanu oli järsku kadunud. Mitte kuidagi ei osanud olla ning Max ei teadnud, kuhupoole vaadata. Lily, siin, temaga kahekesi. Miks ometi? Pärast kõike seda, mis oli juhtunud. 

"Sa vist tunned ennast juba paremini," ütles Lily ja toetus ennast samuti vastu kohviautomaati. Ta väsis rasedana palju kiiremini kui varem. Tööpäev oli olnud kurnav ning enne Maxi juurde tulekut jõudis ta veel arsti juurest läbi käia, ultraheliuuringul. 

"Tule palatisse, kui rääkida tahad," kutsus Max. Tal oli kahju vaadata lapseootel naist püstijalu seismas koridoris, kus kuskile istuda polnud. 

"Olgu," nõustus Lily ja järgnes Maxile. "Kus siis Julia on?" küsis ta tühjas palatis ringi vaadates. 

"Magab kodus," vastas Max ja istus voodi servale. Kohv jäigi automaati. Mis seal ikka. Ega kahju ka polnud. 

"Kuidas sul siis vahepeal läinud on?" küsis ta. Millestki pidi ju vestlust alustama.

"Tegelikult peaksin mina seda küsima," vastas Lily ning sättis ennast teisele voodile, millel lamanud patsient varahommikul surnukambrisse viidi. Max ei pidanud selle mainimist oluliseks. Tõenäoliselt oli igas haiglavoodis surnud kümneid inimesi. Kõiki polnud võimalik päästa. Mis parata.

"Sa oled nüüd siis tavaline?" küsis Lily. "Jutud käivad..."

Max kehitas õlgu. "Peaaegu tavaline," vastas ta. "Mentalismiga on asjad õnneks veel korras. Vigastuste paranemine pidi ka kiire olema. Aga etenduste andmine jääb vist ära jah."

"Kui sul on abi vaja või midagi," alustas Lily, kuid Max tõstis tõrjuvalt käe. "Lõpeta! Mul on käed ja jalad alles ning pea jagab veel lihtsamaid asju küll. Ma saan hakkama. Meie saame hakkama. Ma pean ühe neiu kiiremas korras tööle sundima. Vanust juba piisavalt. Las näeb, kuskohast raha tuleb. Ma pole tema isa või hooldaja."

Lily ainult noogutas ja ei lausunud enam sõnagi. Tundus, et tal oli samuti mingi mure hingel.

"Ja sa ise?" küsis Max. "Jääd varsti dekreeti?"

"Vara veel," ütles Lily naerma hakates. "Kui väga ära väsin, saan haiguslehe võtta, aga tead ju isegi, et kodus istumise eest ei taheta eriti maksta."

"Hoia ennast," sõnas Max. "Päriselt ka. Sina peaksid praegu puhkama. Las Kris otsib endale päris töö või midagi. Kaua ta ikka kohvikus lastele lolli mängib."

"Kris..." Lily kahtles, kas sellest ikka tasuks Maxile rääkida. Samas oleks ta varem või hiljem näinud uue välimusega venda trepil suitsetamas, nii et vahet polnud. 

"Mis temaga on?" kohkus Max. "Ega ta ometi sind maha jätnud?" 

"Ei ja jah," vastas Lily. Nähes Maxi reaktsiooni hakkas Lily valjusti naerma. "Max, palun. Oleks Julia sind praegu näinud. Ta löönuks sind uuesti maha. Suurema noaga."

Omaette midagi pomisedes püüdis Max ennast tagasi rahulikuks sundida. Mitte kallistada, mitte lohutada. Nad polnud enam koos. See kõik oli minevik. Aga siiski - Lily isiklikus elus oli midagi toimumas ja iroonilisel kombel polnud tal kurta kellelegi peale Maxi. 

"Mis teil juhtus?" küsis Max. Palun räägi ometi!"

"Kris muutub," ütles Lily. "Tegelikult on Kris eluaeg teistsugune olnud, aga nüüd ta vist tegi lõpuks otsuse "

Max ei saanud aru, millele Lily vihjata üritas. "Kas Kris leidis endale mehe või?"

Lily raputas pead ja vastas: "Kris leidis iseenda."

"Ah?" Maxi mõistus jooksis särinal lühisesse.

Lily naeratas kurvalt ning lausus: "Ta on päris kena tütarlaps, kui temavanust isikut niimoodi nimetada tohib."

Ah nii... "No see on juba ammu teada," lõi Max käega. "Ma arvasin, et sul on mingi tõsisem mure."

"Varem tegi ta seda harva. Nüüd juba iga päev ja üha kauem," jutustas Lily edasi.

"Püüab ära hoida seda, et teil veel rohkem tittesid tuleks," muigas Max. "Mis sind täpsemalt häirib? Kas sa tõesti pidasid teda meheks? Ta on sünnist saati kesksooline olnud ja printsessiks saamisest unistanud. Kas läksite kleitide pärast kaklema?"

"Ta on nüüd Niina," ütles Lily.

Max kehitas õlgu. "No ja siis?"

Lily liigutas hääletult huuli, otsis sõnu ja pahvatas lõpuks kõik korraga välja: "Aga mis siis, kui ta otsustabki päriselt naiseks saada, leiab endale mehe, laseb ennast ümber lõigata ja alustab uut elu? Jätab mu koos tittedega kurat teab kuhu ja kihutab oma lillelise bussiga päikesetõusu suunas."

Max selekteeris pikast monoloogist välja ühe sõna. "Tittedega?"

"Mul on kaks last kõhus kasvamas," ütles Lily väga vaikselt. "Kris ei tea veel. Sain ise ka just äsja teada. Enne sinu juurde tulekut."

"Püha taevas," ohkas Max. Ta tundis Lily'le tõesti kogu südamest kaasa. Kanda kaht last korraga, samal ajal, kui su mees otsustab naiseks saada, see polnud lihtne.

"Kallis..." alustas Max vanast harjumusest, kuid parandas end kiiresti: "Lily, sa mõtled üle. Midagi pole ju veel juhtunud. Ma ei tea, rääkige omavahel või midagi. Tehke neid asju, mida mina ja sina omal ajal ei teinud. Te ju teate teineteist terve igaviku. Küll saate kuidagi hakkama. Ta poleks sind endale naiseks palunud, kui kavatseks ilma sinuta päikeseloojangusse sõita."

Lily polnud nii optimistlik. "Äkki oli see eitamise viimane hetk? Äkki püüdis ta abieluettepanekut tehes viimast korda tõestada enda mehelikkust?"

Max ainult muigas Lily kahtlusi kuulates omaette ning küsis: "Püüdis kleiti kandes oma mehelikkust tõestada? Pigem tõestas Kris seda laste tegemise ajal, aga muidu on ta küll alati naine olnud."

"Max, ma kardan!" hüüdis Lily enesevalitsust kaotades.

"Ma tean, ma tunnen, ma ei saa midagi teha," vastas Max. Kogu see jutuajamine ja Lily seest välha paiskuvad emotsioonid mõjutasid tedagi päris tugevalt. "Kogu meie elu on pea peale pööratud ja ma ei oskaks maailmale uuesti taaskäivitust teha, sest Päikesetõusu pole enam."

"Sina?" küsis Lily, tahtmata Maxi uskuda. "Sina põhjustasid selle?"

"Jah," tunnistas Max ning lisas sosinal: "Sinu pärast. Ma tahtsin sind enda juurde tagasi. Korraks saingi..."

Pisaraid kiskuva hetke rikkus ära õhtusööki palatisse toov sanitar. Ukse avanemise peale võpatanud Max hingas sügavalt sisse ja välja. Alles teda elustati ning nüüd üritati juba surnuks ehmatada. Kui sanitar käru kolisedes tagasi korodori läks, lastes uksel enda järel valju mürtsuga kinni langeda, ütles Max: 

"Ma mõtlesin juba, et Julia. Kurat, hirmutavad inimesi niimoodi."

Lily tõusis voodilt püsti ja masseeris valutavat selga. Kuigi kõht oli veel väike ning poleks tohtinud oma raskusega keha koormata, arvas selg, et võiks juba varakult endast märku anda.

"Kuule, ma hakkan liikuma," ütles Lily. "Palun anna mulle andeks kogu selle hala eest. Ma ei tulnud tegelikult kurtma. Tulin vaatama veel üht võimetest ilma jäänud eksinut."

"Kes veel peale minu võimetest ilma jäi?" küsis Max. "Ega ometi Kris?"

"Mina," ütles Lily. "Võime liblikateks muutuda on alles, aga seda kasutada ei tohi."

Max noogutas mõistvalt. Ta tõusis samuti püsti ja oleks hirmsasti tahtnud Lily't emmata, aga ei julgenud. Vaimne tasakaal oli juba niigi paigast ära. 

"Tervita siis Krisi ja Nadjat... Nellit... seda naisolevust, kelleks ta saada tahab," ütles Max. "Ütle Krisile, et ta on üks suur... Ei, tegelikult ära ütle. Naiste kuuldes pole ilus ropendada."

Lily noogutas, püüdes Maxi nalja peale pingutatult naerda, ütles hüvastijätusõnad ja lahkus. 

Max vajus voodi peale pikali ning jäi süngelt lage põrnitsema. Ta soovis kogu hingest universumilt veel üht võimalust alustada elu otsast peale ja seekord, tõesti viimast korda, teha kõike õigesti.