194. Surematuse lõpp

*Peatükis on kasutatud Kaidi Kanguri luuletust "Deemonimana".

*"Tõuse,

deemon!

Kiiska silmad,

heida leegid,

musta kunsti kullaneedid.

Vabane kehast, mis vangis on hoidnud,

vangis on hoidnud ja jõudu tampinud.

Sureta välja see inimmeel,

kägista sõlme ta taltsutav keel.

Silmade seest raiu oma tee.

Tõuse, tõuse, tõuse!

Deemon!"

Viimast sõna kuuldavale tuues lõi Julia täiest jõust pistoda Maxile rindu, vaid paari millimeetri kaugusele südamest. Rohmaka, laudaust meenutava puutahvli külge käsi- ja jalgupidi seotud Max tõmbus korraks üleni kangeks ja vajus siis lõdvaks nagu kaltsunukk. Jääkülm sisetunne andis Juliale märku, et midagi oli teistmoodi. Tavaliselt Max niimoodi ära ei vajunud. Miski läks väga valesti. Julia kummardus Maxi kohale, püüdis leida elumärke, määris käed ja iseenda üleni verega ning taipas õudusega, et Max oli siitilmast lõplikult lahkunud. Tundus, nagu oleks deemon tõepoolest saabunud surematu illusionisti hinge teispoolsusesse viima. 

Sellest, mis edasi sai, jäid alles ainult üksikud mälukatked. Inimesed, sagimine, lõputuna näiv ootus, kiirabi töötajate punased riided silmade ees virvendamas, küsimused, millest Julia midagi aru ei saanud, elektrišokiaparaat, haigla...

Reanimatsioonisaali ei lubatud kedagi peale arstide. Julia ootas intensiivraviosakonna koridoris seina ääres maas istudes, sest toole lihtsalt ei olnud. 

"Ilma maskita ei tohi siin viibida," ütles mööda tõttav sanitar, andis talle ühe helesinise lapi ja läks kilesusside sahinal edasi. Julia tõmbas meditsiinitöötaja valvsa pilgu all ette pandud maski lõua alla ja näitas sanitari seljale keskmist sõrme. Kõik palatite uksed olid suletud ja arstid käisid ringi nagu kosmonaudid. Vaevalt ta kedagi nakatanud oleks ja millega üldse? Kurbuse? Kahetsuse? Süütundega? Tema käe läbi oli Max päriselt surnud. Teda elustati Julia silme all selle sama lava peal, kus alles hiljuti oli tehtud abieluettepanek. Nüüd jätkasid arstid haigaseinte vahel oma tööd, et suure vaevaga sisse puhutud eluvaim kehast uuesti ei lahkuks. 

Julia oli publiku tähelepanu nautinud täpselt selle hetkeni, kuni temast sai avalikkuse silmis külmavereline mõrtsukas. Õhkõrn piir illusiooni ja reaalsuse vahel purunes.Ta oleks ju pidanud taipama. Maxi vigastused paranesid viimaste päevade jooksul üha aeglasemalt. Kurnatud vaimu ja katkise kehaga mees läks lavale üksnes raha pärast, et neid mõlemat toita. Palju ei puudunud sellest, et poleks enam olnud toitjat ega rahateenijat. Ega meest, keda Julia austas ja imetles kui kõikvõimast ja surematut pühakut, kes mingil seletamatul kombel siiski surelikuks muutus.

"Ma armastan sind," kordas Julia sosinal üha uuesti ja uuesti nagu mantrat, teadmata nende sõnade tegelikku tähendust. Lühikese siinilmas elatud elu jooksul polnud illusioonide roosa mull veel lõplikult puruneda jõudnud. 

"Sul pole mõtet praegu tulla," ütles Julia telefonikõnele vastates. "Kedagi ei lasta tema juurde. Teda elustati. Ma tapsin ta."

"Sina pole süüdi. Sa ju ei teadnud, et ta polegi nii surematu, kui kõigile räägib," vastas Kris. "Max teadis, et nii võib juhtuda, aga läks ikkagi lavale. Ma hoiatasin teda, aga ta ei kuulanud. Ta ei kuula mind kunagi..." Pärast lühikest mõttepausi kogus Kris ennast piisavalt, et lisada: "Helista mulle kohe, kui midagi muutub." Kõne katkes ja telefon pudenes Julia sõrmede vahelt. Sulgenud silmad, hakkas tüdruk mõttes Maxiga rääkima. Ta ei teadnud, kas teda kuuldakse, aga võis ju vähemalt üritada. 

Samal ajal lamas Päikesetõus haigla ees pargipingil ja lasi oma teadvusel ringi rännata. Bob valvas peremehe füüsilist keha ja oli valmis kõri läbi närima igaühel, kes neid kahte tülitanuks. Päikesetõusu hingekeha seisis reanimatsiooniosakonnas Maxi voodi kõrval. Maxi hing oli sealsamas. Raskelt vigastatud inimene ei tohtinud lasta oma teadvusel kaugele minna. Side iseenda lihast ja luust eksemplariga võis kergesti katkeda. See tähendanuks surma. 

"Ta ei oska hetkekski vait jääda," ahastas Max. Kõik, mida Julia mõttes edastas, jõudis kenasti kohale. Selgelt ja valjusti. Päikesetõus tõstis käe, viipas korra ning tema ja Maxi enda ümber tekkis midagi nähtamatu kupli sarnast. See summutas Julia mõtted ning lasi neil omavahel vestelda. 

"Ma tahan ära minna," ütles Max. "Mitte surra, vaid... Puhata. On see õige sõna?"

Päikesetõus noogutas mõistvalt. Julia oli Maxi elujõust tühjaks imenud. Just nii, nagu Angie ütles. Selle jaoks ei pidanud olema deemon, et kedagi sidruni kombel kuivaks pigistada. Piisas vaid tahtejõust ja pealetükkivusest.

"Ma tulen koos sinuga," ütles Päikesetõus. "Sa oled veel liiga nõrk. Ma saan aidata sul kiiremini paraneda."

"Ma tahan seekord üksi minna," lausus Max. "See ei kestaks kaua. Paar päeva või nädala, mitte rohkem."

"Sa oled liiga nõrk," kordas Päikesetõus. Ta puudutas Maxi keha, lastes läbipaistval käel osaliselt läbi rindkere vajuda. Max tundis, kuidas miski tema sees ringi kobas, justkui kontrollides hetkeolukorda. 

"Sa paraned kiiremini kui tavalised inimesed, aga mitte pooltki nii kiiresti kui surematu. Sa pole enam surematu, Max. On tõeline ime, et sa kõiki neid etendusi andes siiani vastu pidasid."

"Lõpeta," vastas Max. Ta keeldus uskumast, et oli nüüd lihtsurelik. Ellujäämine oli olnud tema ainus elatusvahend nii kaua, kuni ta mäletas. Isegi siis, kui Max maailmalõpus voodoo nukkudega nõidus, oli ta jäänud ellu üksnes tänu oma eripärale. Enne Päikesetõusuga kohtumist ja jumala asemiku staatusesse tõusmist käis Max läbi maapealsest põrgust, millest keegi peale surematu poleks suutnud elusana välja tulla.

"Oota homse õhtuni," palus Päikesetõus. "Ma tulen tagasi ja siis tee oma lõplik otsus. Praegu ei lase ma sind kuhugi."

Täpselt nelikümmend kaheksa tundi pärast avalikku suremist avas Max silmad. Oli öö ning haiglas viibisid lisaks haigetele vaid valvearst ja paar turvameest. Kõik teised olid telefonikõne kaugusel, sest tavaliselt juhtunud öisel ajal haiglas midagi erilist peale selle, et mõni eriti raskelt vigastatud patsient lihtsalt ei pidanud hommikuni vastu. 

Samas ruumis, kus Maxi voodi asus, lamasid veel kaks haiget. Mõlemad üleni sidemetesse mähitud, kangete valuvaigistite mõju all ja sügavas unes.

Max kiskus andurid ja juhtmed enda keha küljest lahti, eemaldas masinad vooluvõrgust, et keegi piiksumise ja undamise peale kohale ei tormaks ning hakkas paaniliselt oma riideid otsima. Aeg tiksus halastamatu kiirusega. Iga hetk võis keegi uksest sisse astuda. Maxi riideid polnud. Oli ainult haigla poolt kaditamiseks antud pleekinud hõlst. Max tõmbas selga koleda ruudulise hommikumantli, mis meenutas talle vanadekodu hoovis surma ootavaid pensionäre ning hiilis koridori. Õnneks polnud Julia enam seal. Küllap sai ta lõpuks aru, et palati ukse taga ootamisel polnud mingit mõtet. Mööda seinaääri hääletult edasi libisedes jõudis ta välja, kus Päikesetõus teda juba autoga ootas.

"Oled sa kindel?" küsis Päikesetõus.

"Jah," vastas Max. "Nad saavad mõnda aega ilma minuta hakkama."

Jahe käsi libises uuesti üle Maxi rinna. Kuigi see ei tunginud enam nahast läbi, tundis Max, kuidas sõrmed tema roiete vahele libisesid ja õrnalt südant riivasid. 

"Sa oled hästi paranenud, aga kindlasti mitte terve," lausus Päikesetõus murelikult. "Kuhu sa minna tahad?"

"Sinna," vastas Max ja näitas Päikesetõusule oma mõtteid. Mälupildil seisis vana, hädasti remonti vajav puumaja surnuaia läheduses. "Ma pole seal kordagi käinud pärast seda, kui..." Edasi rääkida ta enam ei suutnud. Mõistus tõrkus ikka veel uskumast ja süda süüd tunnistamast.

"Nad on endiselt seal, surnuaias," ütles Päikesetõus. "Hinged jäid sellesse maailma kinni. Võib-olla aitab sinuga kohtumine neil lõpuks edasi liikuda."

"Või siis võtab ta mul pea maha," vastas Max õõnsalt naerma hakates. "Olles lossis nende kehatute hulludega voodit jaganud ei karda ma enam midagi."

Nähes Päikesetõusu imestunud pilku lisas ta: "Mitte selles mõttes! Nad lihtsalt olid seal. Ma lasin Julial nad minema ajada."

"Seal, kuhu sa minna soovid, ei ole Juliat," tuletas Päikesetõus talle meelde."

"Ma tean," vastas Max ja lasi oma peal vastu seljatuge langeda. Väsimus andis tunda. "Lase mul minna, palun. Isegi, kui see peaks jääma minu viimaseks minekuks."

"Ma panen sulle pärja ja hauakivi kaasa," sõnas Päikesetõus ohates. "Julia ja Kris löövad mu maha. Selle eest, et ma sul minna lasin."

Teoreetiliselt oleks Max pidanud nüüd lausuma armastusest nõretavad sõnu, paludes need oma lähedastele edastada, aga ta ei teinud seda. Max lihtsalt silmitses läbi autoakna tähistaevast ning lasi minevikul silme eest läbi libiseda. Üks põhjus, miks ta pidi tagasi minema, oli hirm ajaloo kordumise ees. Elades koos endast rohkem kui poole noorema naisega oli vaid aja küsimus, millal Julia oleks Maxile samamoodi haiget teinud nagu naine, kelle elu lõppes peast ilma jäämisega. Kaotas Maxi pärast pea... Milline irooniline sõnamäng! Tal oli vaja oma mineviku ja iseendaga rahu teha. Leppida mõttega, et mõned asjad lihtsalt pidid juhtuma. Astuda vastu oma hirmudele.

"Ütle Krisile minu poolt edasi, et ta on sitapeast jobu," lausus Max. "Ja seda ütle ka, et ma lähen igal juhul tema pulma, kas või surnuna. Aga Juliale mõtle ise mingi sobiv tekst välja. Näiteks selline, et Saatan isiklikult kutsus mind põrgusse ekskursioonile ja ma ei saanud nii ahvatlevast pakkumisest kuidagi keelduda. Tegelikult ta ei tapnud mind. Mul oli kohtumine kuradiga juba ammu kokku lepitud."

"Ütlen edasi," lubas Päikesetõus ja vajutas pidurit. "Olemegi kohal."