197. Kõik läksid ära

Kuigi Lily oli korraldanud Julia külaskäigu pärast suure draama, ei andnud Krisi südametunnistus rahu ning ta hiilis õhtuse katlakütmise ajal Julia ukse taha. Koputamise peale ei vastanud keegi. Kris koputas uuesti. Ikka ei mingit vastust. Ust katsudes selgus, et see polnudki lukus. Tuba oli tühi ja segamini pööratud, nagu oleks keegi midagi paaniliselt otsitud. Kris käis läbi kõik teisedki ruumid, aga ei leidnud Juliat kusagilt. Kuhu ta küll minna võis? Ega ometi enda hinge saatanale ohverdama?

Kris läks tagasi koju, tõmmates välisuksest sisse astudes pea õlgade vahele nagu peksasaanud koer. Ta kartis Lily käest pahandada saada. Õnneks oli naine vist juba magama jäänud. Lapseootus väsitas teda kohutavalt, muutis tigedaks nagu herilase ja emotsionaalsemaks kui seebiooperi kangelanna. Mitte, et Kris neid kunagi vabatahtlikult vaadanud oleks, aga Inglisilm vaatas ja Kris sattus tema juures elades paratamatult mõnda episoodi nägema. Ta esitas küsimusi, kommenteeris, saamata vähemalgi määral aru, mis sarjas toimus ning kui Kris lõpuks vait jäi, karjusid tema mõtted endiselt teleri häälest üle. Lõpuks ajas Inglisilm Krisi teleri eest minema ning kõik kordus juba järgmisel õhtul.

Lily ei vaadanud telesarju, vaid luges pehmekaanelisi kriminaalromaane ning ei seganud raamatukogu riiulite vahel istudes kedagi. Pigem segasid teda teised pereliikmed, kes Lily alati kõige põnevama koha lugemise ajal üles leidsid.

Ella magamistoa uks oli praokil. Esikuvaibale immitses kollane valgustriip. Tüdruk ei maganud veel, vaid ajas oma nukuga juttu, mille Kris oli talle hiljuti sünnipäevaks kinkinud. Kris ei külvanud kunagi oma last kingitustega üle, pigem vastupidi. Ta tahtis, et uue mänguasja saamine oleks eriline sündmus, sest nägi peaaegu iga päev lapsi, kes ei osanud enda sünnipäevast rõõmu tunda. Nende jaoks oli see nagu iga teine päev. Ei midagi erakordset. Seda oli kurb vaadata.

"Ta on Julia moodi," ütles Ella nukku üles tõstes. Kris polnudki seda enne märganud. Pikad musta värvi juuksed ja tumedad silmad meenutasid tõesti Juliat. Gooti stiilis nukud olid laste hulgas ülipopulaarsed. Igaüks soovis päris oma nõida, vampiiri, teadmata, et need olendid liikusid iga päev teiste inimeste hulgas ringi ja nägid välja väga tavalised, et massi sulanduses ellu jääda. 

"Mida te Juliaga hommikul köögis rääkisite?" küsis Kris. "Kas ta leidis endale sobiva plaastri?"

"Jaa," vastas Ella. "Ma tahtsin talle külla minna, aga ta läks väga närvi, kui ma ütlesin, et kummitus koos onu Maxiga ära läks ja siis ütles tädi Julia, et ma pean emmelt küsima, kas tohin külla minna ja ta mõtles, et tahab teise kummituse käest küsida, kuhu see köiega vaimutädi läks ja nüüd pole enam kumbagi siin ning ma pean üksi nukkudega mängima, sest emme on kogu aeg väsinud ja sinu peale pahane."

Kris tundis, kuidas tema aju roostetanud hammasrattad kriginal kokku kiilusid. Kummitused, Max, Julia -  kõik olid ära läinud. Kuhu nad läksid?

"Kullake, jää nüüd ilusti magama," ütles Kris. "Issi läheb õue ja jalutab natuke. Pea hakkas hirmsasti valutama."

"Sa alles käisid õues," vastas Ella. "Emme ootab sind. Ja mu väike vend emme kõhus ootab ka."

"Ma tulen kohe tagasi," lubas Kris. "Kui sa üles ärkad, olen jälle siin."

"Olgu," vastas Ella ja pani silmad kinni. Ta surus nuku tihedalt vastu rinda. Kollases valguses, mis juustele kuldse läike andis, sarnanes nukk teismelisele Emmale ja Juliale üheaegselt. Julia tundus juba varem Krisile kuidagi tuttav. Mis siis, kui Julia oli teise maailma versioon Emmast, just nagu Inglisilm oli Lily? See seletanuks nii mõndagi Julia ja Krisi omavahelise hea läbisaamise kohta. Kris oli samasugust hullu seitseteist aastat taltsutanud.

Taas õues jaheda tuule käes lõdisedes kiskus Kris ühe käega jope kapuutsi pähe ja hoidis teises käes telefoni. Ta helistas Päikesetõusule ning kandis ette kõik päeva jooksul aset leidnud sündmused.

"Ma olen lähedal," vastas Päikesetõus. "Julia pole veel siia jõudnud."

"Kus sa oled?" küsis Kris. "Palun ütle."

"Ma ei saa," vastas Päikesetõus. "Andsin Maxile lubaduse, et ei reeda tema asukohta."

"Olgu, aga mängime siis üht mängu," lähenes Kris probleemile teise nurga alt. "Kui ma ütlen vale koha, siis sa ütled ei. Kui ma arvan ära, siis ära ütle midagi."

"Kris, palun..." oigas Päikesetõus meeleheites. Ta tõesti ei soovinud praegu mingeid tobedaid mänge mängida.

"Kas Max läks sinna karuperses asuvasse sarasse, kus ta väga ammu koos oma esimese naisega elas?" küsis Kris uitmõtte ajel. Kõne katkes. Järelikult oli ta õigesti arvanud. 

Käivitanud mootori, vaatas Kris murelikult kütusemõõdikut. Tankida oli vaja. Tankimine vajas raha. Tänapäeval polnud enam võimalik kusagilt maksmata minema sõita. Mis siis ikka - viimane raha läks kütuse peale. Kuni järgmise tööpäevani tuli ellujäämiseks kasutada väga loomingulist mõtlemist. 

Polnud sugugi lihtne jõuda pimedas kohta, kus viimati sai käidud kakskümmend aastat tagasi. Kris kartis juba, et oli telefoni GPS-i vale aadressi sisestanud, kui nägi äkki Maxi autot pimedusest välja kerkimas. Palju ei puudunud, et ta oleks suure ehmatusega sellele sisse sõitnud. Saanud bussi viimasel hetkel pidama, läks ta autot lähemalt uurima. Päikesetõus lamas allalastud seljatoega esiistmel, müts silmadele tõmmatud ja kass rinna peal. Koer kössitas tagaistmel. Kuigi seal oli kitsas, ei soovinud ta kassile liiga lähedal viibida.

"Buu!" 

Hirmsat häält teinud Päikesetõus vahtis päranisilmi läbi autoakna Krisile otsa, nii et kohkunud vennike oleks tagasi hüpates peaaegu kraavi kukkunud. 

"Sind on nii lihtne ehmatada," ütles Päikesetõus naerdes. "Kuidas sa ikka veel elus oled?"

"Tänu reaktsioonikiirusele," vastas Kris hingeldades. "Rooli taga tükivad pedaalid segi minema, aga jalgsi lähen ikka ohuallikast kaugemale. Ma arvasin, et see vaim... Et ta on su keha üle võtnud. Nagu Sid."

Sidi nime kuuldes tõmbus Päikesetõusu nägu süngeks. Tal oli vaja Krisile rääkida, mis tema vanematega kirikus toimus, aga seda oli väga raske sõnadesse panna.

"Hiljem räägid," lausus Kris. "Praegu me peame Julia üles leidma ja vaatama, kas Maxiga on kõik korras."

"Veel on," vastas Päikesetõus. "Ma tean, millal saabub õige aeg sekkumiseks," lisas ta ilma osutite ja numbriteta kella vaadates.

Kris niheles närviliselt, justkui häbeneks midagi küsida.

"Ütle välja," sõnas Päikesetõus.

"Kas on võimalik, et Julia on selle maailma versioon Emmast?" küsis Kris ja täpsustas igaks juhuks: "Eelmise maailma Emmast."

"Jah, on küll," noogutas Päikesetõus. "Ta on sama inimene, kuid kasvas üles teistsugustes elutingimustes."

Päikesetõus vaatas uuesti kella ja lukustas loomad autosse. "Lähme," ütles ta. "On aeg."