200. Lillede ema

Angie oli krüpti üles seadnud valge linaga kaetud pika laua, justkui hakkaks pidulikuks sündmuseks ette valmistuma. Laua keskele sättis ta Sidi kokkukuivanud keha. Aukuvajunud silmade ja teravate näojoontega hall inimesekujuline moodustis sarnanes iidvanale muumiale. Kogu selle aja jooksul, mis laip krüptis ilma maha matmata oli vedelenud, ei ilmutanud see ühtegi roiskumise märki. 

Omaette lauldes sättis Angie kadunukese keha kõrvale ritta kõik noad, mis tal köögist leida õnnestus. Mõni neist pidi ometi seda vintsket liha lõikama. Väga ettevaatlikult nüsis Angie laiba käsivarre küljest pisikese nahariba. Haavast ei voolanud tilkagi verd. Sidi keha oli täiesti kuiv nagu vahakuju, kuid erinevalt vahast oli seda palju raskem lõigata.

*"Sind huultel ihkan mekkida,

katki rebida,

sind vihkan.

Su naha alla ihkan,

tükkeks rebida

armastan..."

Neid sõnu lauldes väreles Angie huulil õnnis naeratus. Eraldanud kehast järjekordse tükikese, võttis ta selle sõrmede vahele ja tõstis imetlevalt silmade ette. Ta avas suu ning kurgusügavusest sirutus ussina välja pikk roheline keel. Keele otsa ilmus veel üks suu. Väike, aga teravate hammastega. Toit kadus hetkega ja uss tõmbus tagasi Angie kehasse. 

"Aitab sulle praegu, kullake," ütles Angie ja jätkas oma tööd, lauldes samal ajal:

*"Vinnan su, 

ülalt alla.

Nülin su, 

rebin alla.

Vinnan su,
ülalt alla.

Nülin su,
rebin alla."

Aknaid paksude kardinatena katvate taimede lehed sahisesid ja tundusid sosistavat: "Ihkan, vihkan, ihkan, vihkan..."

Angie vihkas Sidi üle kõige maailmas. Isegi surnuna. Ta mäletas nüüd kõike, mida see mees temaga oli teinud. Piinamist, manipuleerimist, lõputuid valesid. Sid ütles, et hoolib temast. Et armu nimel on vaja kannatada. Hirmu all, armu nimel...

Valjusti naerma hakates kordas Angie neid sõnu, mis isegi surnuna olid teda saatnud, sest Sid korrutas tema klaaskirstu juures pidevalt: "Armu nimel."

Aga printsess ei ärganudki ellu. Ükski suudlus ei toonud teda tagasi. Ei armu ega armutuse nimel. Sest ta ei tahtnud ärgata. Ei soovinud tagasi tulla.

Maailma taaskäivitus paiskas ta siia. Kiriku rõskesse krüpti, valge sadisti ja rottide juurde. Elusana, kuid südames surnuna. 

*Vinnan su

(armu nimel)

Ülalt alla

(armu nimel)

Nülin su

(armu nimel)

Rebin alla

(armu nimel)

Ainsad elusolendid, kellest Angie hoolis, olid veripunaste õitega näljased lilled. Ta hoolitses nende eest ja toitis nagu oma lapsi. Vihatud inimest lilledele sisse söötes tuli olla väga ettevaatlik. Liiga palju korraga süües võis toit olla mürgine. Sid oli nagu mürkmadu, ääreni õelust täis. 

Tasa ja targu. Aega jätkus, kuhugi polnud kiiret. Angie lõikus pisikesi tükke Sidi kehast. Küünlavalgel, suure kööginoaga, aeglaselt ja järjekindlalt. Taimed ootasid kannatlikult. Nad ei rünnanud Angiet, sest ta oli nende ema. Toitja, kaitsja  kõige püham olend selles kirikus.

Päevad möödusid märkamatult. Samal ajal, kui Angie lauldes lilli toitis, varisesid kiriku seinad alla, müürides Angie elusana maa-alusesse hauda. Ta ei kuulnud kivide kõrvulukustavat kolinat. Tema peas kõlas ainult lauluviis, millele ta oma sõnadega kaasa laulis.

*"Mu isu iial ei täitu,

sinust.

Sisikonnas tunned sama,

sina."

Koos Angie'ga jäid krüpti kõik laboris leiutatud ained. Ka viirus ja vastumürk, mis olid kogu aeg seal olnud, Angie poolt hoolikalt ära peidetuna. Ta hoidis kiriku reliikviatel silma peal ega lasknud neil võõrastesse kätesse sattuda. 

Nii kaua, kuni ta elus püsis.

Taimed ei lasknud tal surra.

Nad hoolitsesid oma ema eest.

* Peatükis kasutatud laulusõnad on Kaidi Kanguri tõlge laulust "Katherine Knight". Laulu originaalesitaja on SKYND.

SKYND - Katherine Knight