100. Ettevalmistused

"Kustkohast nad kõik tulevad? Need lapsed?" Emma vaatas mõtlikult kaugusesse, hõljudes samal ajal Lillekese katuse kohal nagu kummitus. Eemal harjutasid lapsed ees ootavaks etenduseks. Kris polnud kunagi nii suurt lastehulka korraga õpetanud ja tundis ennast ebakindlalt, kuid häda sundis teda hakkama saama. 

"Nad ei tule, nad tuuakse," vastas Rotipoiss. Ta kössitas Emma selja taga, seljas laiguline munder ja paljad jalad vastu külma metalli surutud. Saabastega harjumine läks tal raskelt pärast kõiki neid aastaid paljasjalgse rotina. 

"Aga kuskohast nad tuuakse? Miks nende vanemad lapsi otsima ei tule?" täpsustas Emma oma küsimust. "Kui keegi mind rööviks, siis tuleks issi mind kindlasti otsima." 

Rotipoiss ohkas sügavalt ja sulges silmad. Kuigi ta oli Emmaga kogu elu koos veetnud, hämmastasid tüdruku lapsikud küsimused teda jätkuvalt. Miks oli nii, et teised Emma vanused mõtlesid peaaegu nagu täiskasvanud, aga Emma jäi vaimselt ikka veel seitsmeaastase lapse tasemele? 

"Kas nende laste vanemad on surnud?" küsis Emma ning jätkas vastust ootamata. "Minu päris emme on surnud, aga võib-olla ärkab ta ellu nagu Liblik-Emme ja tuleb mind otsima? Äkki on ta nähtamatu ja jälgib mind salaja?"

"Kõik võib olla," nõustus Rotipoiss. 

Lapsed kisasid eemal platsi peal ja tsirkusest oli saanud kaos. Igaüks tegi, mida ise tahtis. Koostööst polnud juttugi, sest laste võimed olid väga erinevad ning ei sobinud kuidagi omavahel kokku. Kris suutis suurte raskustega ära hoida tõsiste vigastuste tekitamise. Tundus, et etendusest ei tule midagi välja. 

Tekkinud segaduses ei märganud keegi Lily kadumist.

Samal ajal ärkas mäe sisse peidetud lastekodus Inglisilm viimaks ometi üles. Ta surus pihu kõvasti kokku, et mitte kaotada hinnalist eset, mille ta oli unenäost kaasa toonud. Uks paugatas. Keegi astus ruumi. Inglisilm ei avanud silmi ja püsis liikumatuna. Toasolija vaatas teda pingsalt, kuulas hingamist ja pööras siis riiete sahinal ümber. Sammud kaugenesid ja uks paugatas veelkord. Rutiinne kontroll, mis toimus kindlatel kellaaegadel. Jah, Inglisilm oli veel siin. Vaguralt voodis pikali nagu kuulekas patsient. Mitte enam kauaks, sest sügavas unes viibides jõudis ta sõlmida ühe tähtsa kokkuleppe.