98. Nukud

Päikesetõus oli läinud. Tema puhul polnud see sugugi erakordne, sest Päikesetõusul oli tavaks vähemalt kord aastas rändama minna, kaasas ainult eluks hädavajalikud asjad ja koer. Ta magas lageda taeva all või otsis vihma korral endale põõsa alla kuivema koha. Päikesetõus oli looduslaps. Tema käest õppis Max kõike, mida üks nõid teadma pidi. Voodoo kunstid olid kokku segatud kristluse, budismi ja teiste uskumustega, moodustades võimsa segu kõigist neist. 

Olles surnuteilmas viibinud, teadis Max, et surma pole vaja karta ja lahkunute hinged ei ole elavatele ohtlikud. Päikesetõus oli seal samuti käinud. Tegelikult kohtusidki nad esimest korda teisel pool. Siis, kui Päikesetõus oli tegemas teistsugust rännakut. Mitte keha, vaid vaimuga. Nad mõistsid teineteist ilma sõnadeta. Nad olid nii sarnased ja samas väga erinevad. Max tundis, et oli lõpuks leidnud kellegi, kes temast tõeliselt hoolis. Kellegi, kes lasi tal olla tema ise ilma igasuguse hukkamõistuta. Max proovis Päikesetõusule samaga vastata, kuid minevik kriipis jätkuvalt hingesügavuses ka siis, kui nad juba koos elasid. Mida rohkem Max mälestusi alla surus, seda rohkem need tagasi tulid. Alguses ainult unes, kuid nägemist kaotama hakates kerkisid mälupildid silmade ette ka päevasel ajal. 

Ühel ööl leidis Max telgi juurest karvutu kassipoja. Loom värises üleni ja kräunus haledalt. Kui Max teda silitada püüdis, lõi kass hambad tema käsivarde ja hakkas ahnelt verd jooma, ise samal ajal rahulolevalt nurrudes. Nii sai verejanuline loomake endale nimeks Lily. Max püüdis uskuda, et osake Lily hingest tuli kassina tema juurde. Et vampiiritar oli sama palju Maxi järgi igatsenud kui tema Lily järgi. Samas kinnitas vähene alles jäänud kaine mõistus, et kass oli lihtsalt üks loom, kes sai nime lihtsalt ühe naise järgi. 

Sügavale riidehunniku alla peidetud karbi sees lamasid reas voodoo nukud. Igaühel neist nimi ja sees osake inimesest, kelle järgi nukk oli nime saanud. Lily'l oli samuti nukk, südame asemel vampiiritarile kuulunud kõrvarõngas, mida Max kõvasti pihus hoidis ka siis, kui ta maha maeti ja ellu äratati. Lily nuku kõrval oli kaks pisikest tolmurulli meenutavat moodustist. Max võttis need ettevaatlikult pihku ja mähkis kookonite ümber keritud punased niidid tugevamalt kinni. Ta pobises arusaamatute sõnadega loitsu, mis kandis endas valu, pettumust, reetmist ja kättemaksu. Viha, mis oli kogunema hakanud juba siis, kui Emma oli veel beebi ja Lily muutus iga päevaga üha võõramaks. Veetis kogu oma aja koos lapse ja Krisiga. Max oli nagu mööblitükk, vana ja üleliigne. 

Loits lõppes sõnadega: "Vanemate patud saagu nuheldud laste kaela."

Huulil värelemas rahulolev naeratus, süütas Neljapäev musta küünla ja asus ümisedes Päikesetõusu ootama. Tema jaoks polnud nukku tarvis. Punane niit, mis Maxi Päikesetõusuga ühendas, oli seotud nende mõlema hinge ümber. Just nagu abielusõrmus. Nii heas kui halvas, mures ja rõõmus. Igavesti, aamen.