109. Maasikaseep
Neljapäev ei maganud, kuigi aeg oli juba hiline. Ta istus väljas telgi ees ja ladus rohu peale laotatud rätikule linnuluid. Telgi taha puuokste küljes laperdas märg pesu. Lõuna ajal oli üks abivajaja tasuks toonud seebitüki. Nüüd lõhnasid kõik pestud riided nagu värsked metsmaasikad. Neljapäev lohutas ennast sellega, et küll lõhn tuule käes aegamööda hajub. Vähemalt oli see vaheldus telgis valitsevale kuivatatud ravimtaimede spetsiifilisele aroomile.
Tundus, et Neljapäev püüdis teha midagi plaani või kaardi taolist. Omaette pomisedes asetas ta ühte punkti musta sule ning ütles otsustavalt: "Saagu nii!"
"Mida sa nõiud siin?" Päikesetõus jalutas hoovi, pambud käes, kitarr seljas ja koer mõne sammu võrra temast tagapool. Neljapäeva kõrval istunud kass ajas selja küüru, kähises ja jooksis kiiresti telki peitu. Pärast mitut ebaõnnestunud katset oli Lily taibanud, et Bobiga ei tasu tüli norida. Koer lihtsalt vajus oma suure kerega kiitsakale kassile peale ja Bobi paksust karvast ei läinud läbi küüned ega hambad.
"Lõpuks ometi!" hüüdis Neljapäev varjamatu rõõmuga. "Arvasin juba, et sa ei tulegi."
"Oleks hea meelega kauem olnud, aga vares hakkas ära tüütama," tunnistas Päikesetõus. Ta pani asjad seljast maha ja vajus Neljapäeva kõrvale puhkama.
"Ajas tasakaalu paigast ära?" tögas Neljapäev. "Ja mina lootsin juba, et sa mu järgi igatsema hakkasid."
"Mida sa veel välja ei mõtle," vastas Päikesetõus põlastaval toonil, kuid suunurka tekkinud muie reetis, et ta ei mõelnud neid sõnu tõsiselt. Ta silmitses maapinnale laotatud joonist ja püüdis mõista, mis Neljapäeval mõttes mõlkus.
"Said ellujäänud lapsed korda?" küsis Neljapäev. Päikesetõusu kohalolek tekitas hea ja turvalise tunde. Asjad olid jälle tasakaalus. Vähemalt siin, nende kodus. Mujal valitsev kaos jäi kaugemale ning oli küll tähtis, aga mitte mitte praegusel hetkel.
"Väiksema poisi sain, suurema jätsin praegu rahule," vastas Päikesetõus. "Temaga on asjad keerulised."
"Oo jaa," nõustus Neljapäev. "Mis saab siis? Laseme plaani käiku?"
"Sinu plaan pole tasakaalus," sõnas Päikesetõus karedat lõuga mõtlikult põlvedele toetades. "Teen lõkke, mul on vaja natuke mõelda." Püsti tõustes lisas ta: "Koiliblikas pääses vabaks. Kas sa tegid midagi?"
"Nad saavad hakkama," vastas Neljapäev.
"Ma poleks selles nii kindel," kahtles Päikesetõus. "Sa valmistasid surmarelva ja lased klounil sellega žongleerida. Sid vähemalt teadis, kuidas temataolistega ümber käia."
"Mina tema valmistamises ei osalenud," surus Neljapäev läbi hammaste. Teema puudutamine tegi talle ikka veel haiget.
"Sina tegid ta selliseks, nagu ta praegu on," lausus Päikesetõus. "Sa saad kõike veel muuta. Las nad lähevad oma elu elama. Võta Sidi impeeriumi juhtimine üle. Sa saaksid palju kuulsamaks kui praegu ja ei peaks enam telgis elama."
"Aga sina?" küsis Neljapäev.
"Mina jään iseendaks," vastas Päikesetõus. "Ära minu pärast muretse."
Kujutlus endast elamas mäe sisse ehitatud villas, oli tõesti ahvatlev. Aga Päikesetõus poleks temaga kaasa tulnud. Tema tahtis elada vaba looduse keskel, magada lageda taeva all. Neljapäevast oleks saanud üksildane kuningas uhkes lossis. Küllap selle pärast oligi Sid võtnud Lily enda juurde elama. Et mitte vanaduspõlve üksinduses veeta.
"Tee lõke valmis," ütles Neljapäev. Hetkeks tundis ta ennast jälle Maxi, mitte voodoo preestrina. Inimesena, kes pidi langetama raskeid otsuseid ja tegema pealesunnitud valikuid. Nõidusest ja nägemustest polnud taolises olukorras vähimatki abi.
Kommentaarid
Postita kommentaar