101. Punane tuluke

Kris hingeldas nagu auruvedur, sest laste dresseerimine oli teda tõsiselt väsitanud. Alles natuke enne südaööd, kui lapsed lõpuks kurnatuna baasi magama vajusid, märkas Kris, et Lily oli kadunud. Emma ei teadnud midagi. Tema oli istunud pimeduse saabumiseni koos Rotipoisiga Lillekese katusel ja rääkinud ei tea millest. Niimoodi neid kahte koos nähes tekkisid Krisi pähe mõtted, mida ta sugugi mõelda ei tahtnud. Kuigi Emma käitus nagu laps, polnud tema keha enam lapse oma. Rotipoiss oli nüüd täiskasvanud mees. Kõike võis juhtuda. Kris raputas pead, püüdes rumalaid mõtteid minema tõrjuda. Isana muretses ta selgelt liiga palju. Aga see oligi ju isade põhiline kohustus, tunda muret oma laste heaolu pärast. 

Kus oli Lily? Kris ei tahtnud hüüdma hakata, sest lapsed magasid. Ta tekitas pihku tulekera ja otsis selle valgel kõik nurgatagused läbi. Ei midagi. 

Äkitselt seisis Lily tema ees, näost valge nagu kummitus. Kris astus võpatades sammu tagasi ja hingas siis sügavalt välja. Närvid olid pingul nagu pillikeeled ning iga väiksemgi ootamatus ehmatas. 

"Ma kartsin juba, et sa läksid ära," ütles Kris hüsteeriliselt naerma puhkedes. "Ära pane tähele, mul oli täna hull päev."

"Ma ei leidnud koduteed," vastas Lily kumedalt. "Ta ei tulnudki mind otsima. Max ütles, et ta tuleb. Aga ei tulnud."

"Sid?" Nii et Lily tahtis endiselt tema juurde tagasi minna. 

"Kris, ma ei igatse Sidi järgi. Mul on teine põhjus, miks pean tagasi minema," ütles vampiiritar väsinult baasi ukse ees olevale trepiastmele istuma vajudes. "Tegelikult kaks põhjust. Üks on see, et ma pole siiani midagi söönud." 

Kris tõmbas särgikrae alla ja paljastas oma kaelaveenid. 

"Ja teine põhjus, miks ma minema pean," jätkas Lily, nagu poleks Krisi poolset vihjet märganudki, "on see, et... Mind ootab keegi."

Punane moodustis vampiiritari teadvuses hakkas uuesti kuju võtma. Kris lasi särgikaelusel oma kohale tagasi vajuda ning jäi tõsiselt Lily nägu põrnitsema. Ta tundis, kuidas sisemus kokku tõmbub. Kõik need mõtted ja hirmud, mis vahepealsete aastate jooksul olid ennast ainult unes ilmutanud, võtsid nüüd selge kuju. Lily oli tema eest midagi varjanud juba enne plahvatust, kuusteist aastat tagasi. Kas võis olla, et ta teadis juba siis, kuigi möödunud oli ainult paar nädalat või isegi vähem.

"Lily, enne seda plahvatust, kui ma sind viimati nägin... kui sa tunnistasid üles selle asja Maxi surma kohta..." Kris otsis õigeid sõnu. "Sul oli mulle veel midagi öelda, eks ole?"

Vampiiritar ei vastanud, ainult noogutas. Väljaütlemata sõnad pääsesid Lily alateadvuses punase ohutule tagant lõpuks ometi valla. Kris sulges silmad ning surus tahtejõuga alla soovi täiest kõrist karjuma hakata. Kõik need aastad! Kõik need kuradi aastad, kui ta oli Lily't surnuks pidanud! Kui ta oleks vaid teadnud. 

Kris hingas sügavalt välja, avas silmad ja küsis: "Lily, kui sa lõpuks kodutee üles leiad... Kas sa lubad mul temaga kohtuda?"