113. Õhtusöök Neljapäevaga

Natuke enne koidiku saabumist tundis Lily, et ei suuda enam kauem nälga välja kannatada. Ta jättis magava Kristoferi akvaariumisse luku taha, kirjutas uksekoodi numbrit sisaldava kirja ning ütles tüdrukule, kes hõõguvail silmil läbi akna välja vahtis, et tuleb varsti tagasi ning arvutis on teade Krisi jaoks, kui ta peaks vahepeal saabuma. 

"Ah jaa, arvuti parool on tema sünnipäev," lisas Lily enne teele asumist.

"Sünnipäev," kordas tüdruk sosinal. Ta ei mäletanud ühegi oma sünnipäeva tähistamist. Tegelikult ei mäletanud ta midagi, mis juhtus enne lastekodusse sattumist. Aga sünnipäeva nimetamine kõlas maagiliselt. See pidi olema midagi väga erilist. Päev, mis erines teistest päevadest. Ta lubas endale, et küsib Krisi käest kindlasti, millal on tema sünnipäev.

Lily tõmbas selga pika mantli, kapuutsi silmini ja kõndis mööda maantee serva nagu viimsepäeva ratsanik, kes on hobuse ära kaotanud. Vere hankimiseks oli ainult üks võimalus, nii et ta selleks kedagi tapma ei pidanud. Kuigi Lily polnud päris kindel, kas ta õiges suunas läheb, jätkas ta kõndimist ja sai vihma käes üleni märjaks. Lõpuks nägi Lily telgi tuttavat kolmnurka. Ta oli kohale jõudnud. 

Kuigi sellisel kellaajal pidid kõik normaalsed inimesed veel magama, seisis Neljapäev telgi ees, käes suur must vihmavari. Sulekuue asemel oli tal seljas veinipunane sametjakk, mille avatud hõlmad rinna paljaks jätsid. Neljapäev teadis Lily tulekust ja ootas teda. 

"Mis sa külmetad siin," ütles Lily tervituse asemel ning tõmbas Neljapäeva hõlmad koomale. "Miks sa ei maga?"

"Tule," kutsus Neljapäev. Nad läksid telgist kaugemale, et Päikesetõusu mitte äratada. Kuigi Lily tundis ennast nagu kurjategija sedasi salaja söömas käies, oli nälg südametunnistusest tugevam. Vahepealsete aastatate jooksul oli ta jõudnud tõelise vere maitse täiesti ära unustada. Kuum veri ja soe keha Lily märgade riiete vastas peletasid külmatunde. Mälestused tulvasid kosena teadvusesse ning Lily lasi Maxist väga vastumeelselt lahti. Ainult veri, ei midagi enamat. Ta ei tulnud siia intriige tekitama. Pealegi ootas Kristofer teda ja Lily ei teadnud, kas Kris oli ikka tagasi laste juurde jõudnud.

"Ta on seal, kõik on korras," sosistas Max. Sellel hetkel polnud ta voodoo preestrist Neljapäev. Aeg pöördus korraks tagasi nende mõlema jaoks  

"Sa näed siis samuti mu mõtteid," nentis Lily. Sellise kõiketeadjaga koos viibida tundus ühtaegu hirmutav ja turvaline. 

"Kui oma silmad ei näe, siis tuleb teisi meeli kasutada," vastas Max. "Sa pead minema. Aga võid alati tagasi tulla."

Lily muigas mõrult. Nii suuri sõnu lausus see mees, endal elukaaslane telgis magamas. "Öösel, salaja?"

Kui Maxil oleksid olnud nägevad silmad, saanuks öelda, et ta langetas pilgu. 

"Ma räägin Päikesetõusuga," lubas Max. "Ta saab aru. Me aitame ju iga päev inimesi."

"Ma pole suvaline abivajaja ega tavaline inimene," vastas Lily. "Vabandan, et..."

"Ära vabanda, ma ise kutsusin sind," vastas Max. Ta astus Lily'le lähemale, kuid vampiiritar lükkas mehe eemale ja jooksis tagasi kodu poole. Lily kahetses seda, et oli üldse tulnud. Ennem oleks võinud mõne hulkuva looma piinad lõpetada. Ta tundis ennast nagu hüpiknukk. Max tõmbas nöörist ja tema läks. Lily tardus poole sammu pealt paigale. Neljapäev, voodoo preester. Kuidas ta juba varem ei taibanud? Voodoo nõiad juhtisid inimesi nukkude abil. Küllap kasutas Max samuti nukku, mille abil Lily'ga mängida. Ta ju ise tunnistas, et oli teda kutsunud. Aitas inimesi, aga sügaval sisimas oli endiselt egoistlik tõbras.

Imelik tuulehoog pani Lily ümber pöörama. Sammud kaugenesid, kuigi näha polnud kedagi. 

"Emma?" küsis Lily uitmõtte ajel. Sammude kaja lõppes. Samas ei ilmunud kedagi nähtavale. Järelikult lendas minema. Miks Emma Krisiga koos polnud ja üksi ringi hulkus? See polnud hea märk. Vampiiritar kiirendas sammu, süda suurest ärevusest rinnakorvis tagumas. Poleks tohtinud Kristoferit üksi jätta. Peaasi, et kõik elus oleksid. Elus ja loodetavasti terved.

Neljapäev sulges vihmavarju ja puges tagasi telki. Kass tervitas teda kareda kräunatusega, mis kõlas kui süüdistus selle eest, ta oli sunnitud koeraga telki jagama. Päikesetõus lamas kõva telgipõranda peal, silmad pärani ja koer jalgade juures norskamas. Ta oli kõike pealt kuulanud ja kindlasti ka näinud. Palju aastaid tagasi oli Päikesetõus õpetanud Maxile vaimusilmade kasutamist. 

"Meil on vaja rääkida," ütles Päikesetõus kõige hullema lause, mis üldse olemas olla sai. Neljapäev tardus paigale ja neelatas. Kuna Päikesetõus oskas tema eest oma teadvust peita, võis ees oodata ükskõik mis. Seejärel Neljapäev noogutas. Tulgu, mis tuleb.