111. Labidas

Baasi juurde tagasi jõudes ootas Krisi ees üllatus. Lilleke seisis keset hoovi ning Rotipoiss ja Emma askeldasid kilekottidesse mähitud kompsude kallal.

"Mida te vahepeal korda saatsite?" küsis Kris. "Kas ma ei saa teid hetkekski omapead jätta?" 

"Selline on siis tänu Lillekese tagasitoomise eest?" küsis Emma. "Me riskisime oma eluga, et sinu armsat rauakolakat päästa."

"Tegelikult oli osa minust Lillekes. Tahtsin seda tagasi," pomises Rotipoiss endamisi. "Laibad oli ka vaja ära tuua ja Inglisilma eest kätte maksta."

"Kus Inglisilm on?" küsis Kris otsivalt ringi vaadates. "Kas ta oli koos teiega?"

"Baasis, valvab Miikaeli. Magades," vastas Emma. "Issi, kas sa oled väga vihane?"

"Et ma oleks sinust peaaegu ilma jäänud?" Kris naeratas kramplikult. "Tead, plika. Ma aheldan su enda külge ja ei lase enam kunagi lahti. Mind ei huvita, et sa vanatüdrukuks jääd. Ja kui ma suren, siis pead sa minu laipa ketiga kaasas lohistama, sest ma viskan võtme minema."

Rotipoiss puhkes seda juttu kuuldes valjusti naerma. Ta kujutas elavalt ette, kuidas Emma vanas eas üht luukere enda järel veab, karistuseks noorpõlve tempude eest. 

"Mida kuradit sa hirnud, kas sul pole vähimatki austust surnute vastu?" sõimas Inglisilm baasist välja astudes ja jäi imestunult laipu vaatama. "Need suuremad on... kes?"

"Mis sa ise arvad?" küsis Rotipoiss. "Me käisime Emmaga koos õiglust jalule seadmas."

Äsjane sõjakus kadus Inglisilmast kui võluväel. Ta kallistas Rotipoissi kõvasti, teenides Emmalt tigeda kõõrdpilgu. 

"Tegelikult tahtsin ma teile öelda..." Kris köhatas hääle puhtaks, "...et meil on võimalik ümber kolida lastekodu hoonesse. Seal on veel mõni eksinust laps, nii et saaksite endale uued sõbrad. 

"Käi perse, mina ei lähe kuskile," vastas Inglisilm. "Minu kodu on siin."

"Issi, ma tulen sinuga," ütles Emma. "Rotipoiss, kas sina ka?"

"Me ei saa Inglisilma ja Miikaeli siia kahekesi maha jätta," arvas Kris. "Nad jääksid nälga."

"Küll me leiame," jäi Inglisilm endale kindlaks. "Kas sa tead, kus labidas on? Alles hiljuti nägin kusagil. Lapsed on vaja maha matta."

"Pärast kõike, mis juhtus, ei saa ma sul lubada enam röövretkedel käia. Sa pead selles maailmas hakkama saama," lausus Kris ettevaatlikult, kartes Inglisilma reaktsiooni. "Kas põletusmatus sobiks? Juhul, kui sa labidat ei leia."

Kasutades kõike, mis põletamiseks vähegi sobis, kuhjati kokku päris korralik tuleriit, kuigi asjatundmatule vaatajale võis see rohkem meenutada prügihunnikut. Kris püüdis teha nii, et kadunukesed nähtavale ei jääks, sest ta poleks muidu suutnud tuld süüdata. Pisikeste laipade vaatamine tundus halva unenäona, see ei tohtinud tõsi olla. Neid oleks pidanud ees ootama pikk elu koos oma laste, lastelaste ja väärika  vananemisega. Nad ei väärinud oma elule sellist lõppu. 

"Vähemalt ei paista päike," lausus Kris, meenutades Maxi matuseid.

"Kui vihm tuleriida poole pealt ära kustutab, peame ikkagi labida üles otsima," vastas Inglisilm murelikult pilvi vaadates. 

"Mis asja sa sellest labidast kogu aeg jahud, kas sul lastest üldse kahju pole?" nähvas Emma. Talle ei mahtunud pähe, kuidas Inglisilm võis nii südametu olla. 

"Tasa," keelas Kris. "Igaüks leinab omamoodi. Sa ei näe tema sisse."

Inglisilm mühatas midagi ja läks baasi. Ta lükkas varustuselao ukse kinni, surus näo sügavale magamiskottide vahele ning oli niimoodi paar minutit järjest. Lõpuks hakkas õhk otsa saama ning Inglisilm tõstis pea. Nägu oli üleni märg ning heledad juuksed põskedele kleepunud. Inglisilm pühkis näo varrukaga kuivaks, nuuskas nina tühjaks ja läks magamisruumi. Kriiksuvad ja logisevad metalltorudest narid olid nüüd tühjad, kui välja arvata üks, millel Miikael valjusti hingeldas, nähes järjekordset luupainajat. Ta oli harva retkedel kaasas, jäädes enamasti baasi valvama. Seekord, kui Inglisilm ta kaasa võttis, juhtusid nõrganärvilise poisi silmad nägema kõige hullemat. Inglisilm kummardus Miikaeli kohale, silitas lapse selga ja sosistas rahustavaid sõnu. Poisi hingamine aeglustus ning ta jäi sügavamalt magama. Inglisilm korjas vooditest kaisuloomad endale sülle, surus vastu rinda ja meenutas kõiki lapsi, kellele need olid kuulunud. Heledate juuste ja nukunäoga Diana, kes suutis panna inimeste ajusid plahvatama. Tumedasilmne ja ronkmustade juustega deemonlik Isolde, kes suutis lauldes uinutada kõiki elusolendeid, nii et isegi lilled oma õied sulgesid. Putukateks moonduv Riki, linnuhääli tegev ja lindude keelt mõistev Hendrik... Mõnel lapsel polnud kaisulooma, aga neil kõigil olid võimed, mida Inglisilm ei lubanud kasutada. Käsu täitmine oli lastele olulisem kui enda elu päästmine. Inglisilm oli lapsed treeninud ülikuulekateks sõduriteks ja see oli suurim viga, mida ta oma elu jooksul teinud oli. Hunnik pehmeid mänguasju süles, marssis Inglisilm tagasi õue. 

"Ei leidnud midagi augu kaevamiseks sobivat," teatas ta ning puistas kõik kaisuloomad prügihunniku otsa, mille sees puhkasid igavest und nende omanikud. "Mis seal ikka, pane tuli otsa."

Varahommikuks olid lapsed koos suitsuga taevasse saadetud ja mõrtsukad baasi taha solgiauku visatud, sest nemad polnud midagi enamat väärt. Kris muretses lastekodusse ootama jäänud Lily ja laste pärast. Kuidas neil läks? Ega Lily ometi suure näljaga kedagi lastest ära ei söönud? 

"Kõigepealt hunt kaldale ja siis kits, aga neid ei tohi koos kaldale jätta..." mõtles Kris valjusti. Emma vahtis teda nagu peast põrunut. "Mis kits? Kanepit tõmbasid või?"

"Ei," vastas Kris, "kas sul on pakkuda?" 

Selle peale ei osanud Emma enam midagi vastata. Ta rehmas käega ja hõljus mööda Lillekese roostetatavat redelit üles, libistades sõrmeotstega mängeldes üle redelipulkade. 

"Inglisilm, kas sa oled kindel, et tahad siia jääda?" küsis Kris enne minekut veel kord. Inglisilm noogutas. "Ma jään koos Miikaeliga siia. Kui sa vahepeal meile natuke toitu tuua viitsiksid, oleks tore. Sa oled nagunii meile võlgu."

"Kindlasti tulen," lubas Kris. "Palun püsi ilusti baasis ja ära lollusi tee."

"Kus mul minna," vastas Inglisilm kibedalt muiates. "Miikaeli luud on küll kokku kasvanud, aga ta peksab ikka üsna segast. Püüan ta kuidagi uuesti paika loksutada."

Lilleke veeres tossupilve saatel väravast välja ning Inglisilm jäi üksi keset hoovi seisma. Või siiski mitte päris üksi - Rotipoiss seisis suure rullukse juures ning lausus: "Ma ütlesin Krisile, et sina lõid Valge Mehe maha."

"Sul tuli tema mängimine kindlasti hästi välja, kui suutsid isegi vampiiritädi ära petta," vastas Inglisilm. "Aga miks sa sellest rääkima hakkasid?" 

"Sellepärast, et Lily on Sidi ainus pärija. Nad olid abielus. See tähendab omakorda, et Krisi pojal on samuti Sidi varandusest oma osa saada. Eriti veel, kui ta Sidi perekonnanime sai. Ja kui Kris peaks Lily'ga asja ametlikuks tegema, siis..."

"Siis on nemad kohalikud aadlikud ja meie kõigest kohalik kõnts," lõpetas Inglisilm. "Võim pole kellelegi hästi mõjunud. Juba kutsus meid oma uhkesse lossi, nagu oleks see baas siin mingisugune peldik."

Rotipoiss jättis igaks juhuks mainimata, et tegelikult oligi. Samas Lillekesega võrreldes tundus baas nagu kuninglik palee.

"Sa jääd siis siia?" küsis Inglisilm. 

Rotipoiss noogutas. "Mõneks ajaks küll."

"Aga Emma?"

"On Krisi külge aheldatud," vastas Rotipoiss. "Tegelikult on ta seda alati olnud."

Hommikut tervitavad vihmapiisad kustutasid tuleriida suitsevad jäänused. Kuigi Kris oli kütnud üles erakordse põrgukuumuse, jäi midagi siiski alles. Inglisilm langetas pea ja astus vihma kätte. Vesi puhastas keha ja hinge. Rotipoiss jälgis teda vaikides. Nad oleksid veel kauaks niimoodi jäänud, kuid ruumide labürindist oli kuulda Miikaeli valju nuttu. "Kuusteist!" hüüdis ta. "Seitse teisest rühmast, üheksa esimest." 

"Näeb jälle halba und," lausus Inglisilm ja möödus Rotipoisist teda kergelt riivates. 

Vihmasadu muutus üha tugevamaks.