Artist ja Ööliblikas

Inglisilm ärkas hirmsa peavaluga. Vajadus põit tühjendada andis endast piinarikkalt märku. Ta oli röövitud vahetult enne selle asjatoimetusega alustamist.  Läbi hämaruse paistis tuhm valgustriip uksealusest praost. Ruumis, mille põrandal Inglisilm kinniseotuna lamas, lehkas mustuse ja alkoholi järele. Tõenäoliselt oli tegemist laoga. Kastivirnad kõrgusid selja taga ja üks nurk puutus selga iga kord, kui Inglisilm ennast liigutas. Miski sibas kiiresti üle jalgade. Õhupiraadid olid vist samuti parasiitidega hädas. Laste hääli polnud kuulda. Järelikult oli tsirkusest kaasa võetud ainult tema. Inglisilma viimaseks mälestuseks oli ootamatu rünnak selja tagant ja teadvuse kustumine. Ta oleks justkui musta auku kukkunud. Ei ühtegi unenägu. Tundus, et need tõpranahad teadsid hästi, kuidas oma vange uimastada. Uks avanes ja sisse astus umbes Inglisilma vanune noormees. Ta näitas arglikult küünlaga valgust ja niheles lävepakul, julgemata edasi tulla. Inglisilm polnud tema samme kuulnud. Näis...

"Kes see tsikk on?" küsis Silver, piraatide õhulaeva pootsman. "Ta käis meie unenägudes, tulistas mitu luurelindu alla ja tundub muidu ka jube aktivist olevat." Loll-Jack jäi teda tühja pilguga vahtima. "Aktivist?" "Väga tegutsemishimuline tüdruk," seletas Silver kannatlikult. "See, kes kõmmutas Karu sõelapõhjaks. Karu oli vist tema mehel kõri läbi lõiganud, kui ma asjast õigesti aru sain." Silver ohkas. "Kisub sõjaks. Selleks on praegu väga sitt ajastus. Ilma Antoniota olete kõik nagu kari lambaid. Hüppate unenägudes üle aia üksteise järel." "Aga..." alustas Loll-Jack, kuid ei jõudnud lõpetada, sest Silver lõi kõvasti rusikaga vastu lauda ja käratas: "Ei mingeid agasid! Mine kambüüsi ja peksa kokk jalule! Süüa tahaks." "Meil pole kokka..." pomises Loll-Jack arglikult. "Nüüdsest on!" hüüdis Silver. "Nii kaua, kuni te pole suutnud rotiplikat tagasi tuua, olete kõik kokad....

"Kris, mul on su abi vaja."  Inglisilma hääl kõlas otse Krisi ajus, ilma kõrvu läbimata. Kris seisis üksinda keset mahajäetud mänguväljakut, millel enamus tema õudusunenägudest alguse said. Seekord ei olnudki Kuu teda hirmutamas. Roosaka taeva taustal mustendas lõbustuspargi vaateratta siluett ning teisedki atraktsioonid olid äratuntavad. Tunne, et iga hetk on kohe midagi halba juhtumas, näris kõhuõõnes. "Mul on lapsed ja sul samuti," vastas Kris Inglisilmale, kuigi ei näinud teda. "Milleks riskida?" "Rotipoisi nimel," ütles Inglisilm aegamisi nähtavaks muutudes. Ta nägi jälle välja nagu neil aegadel, kui nad veel koos elasid. Punaruudulise seeliku, tanksaabaste ja punkari nahktagiga. Valus igatsus pigistas südant külma käega. Koos oldud lühike aeg oli üheaegselt olnud ilus ja kohutav. "Rotipoiss väärib seda, et me need pilusilmsed värdjatest ilanäod hävitaksime," jätkas Inglisilm. Rotipoisi pärast see kõik meie vahel lõppes...

See polnudki uni. Pärast kõiki kaotusi saabus viimaks ometi põhjus rõõmustamiseks. Julia oli tagasi. Elus, terve ja märgatavalt ümaram kui varem. Päikesetõus polnudki surnud ning Bob samuti mitte. Ainus, kes ei rõõmustanud, oli kass. Ta ajas küüru selga ja tervitas koera valju sisinaga. "Kus te ometi olite nii kaua?" küsis Kris Julia ümbert kinni haarates, sest ta teadis, et Päikesetõus polnud kuigi suur kallistaja.  "Vahepeal on palju asju juhtunud..." hakkas Kris jutustama ning märkas alles siis kasutütre paisunud kõhtu. Ta oli selle asjaolu juba unustada jõudnud. "Julia, kas sul tulevad kaksikud? Päikesetõus, sa tead paremini. Kas me saame tsirkusesse kümme last kokku?" "Püha taevas, Kris, jää ometi vait," oigas Max. Ta astus kaitvalt Julia ette, et keegi rohkem  teda tüüdata ei saaks. Julia nägi üsna väsinud välja. Väsinud, aga õnnelik Maxiga taaskohtumise üle. Max vähemalt arvas, et Julia oli õnnelik, sest miski tundus olevat valesti ja kuid...

"Emme!" hõiskasid lapsed Inglisilma nähes ning üritasid teda jalust maha joosta. Tema lahkumisest oli möödunud kolm päeva. Selle aja jooksul jõudis Inglisilm maha matta Rotipoisi surnukeha, visata mõrtsuka laiba keset solgiauku, kuhu kogu linnarahvas oma reovee kallas, teha kindlaks röövlilaeva asukoha ja lisada oma kollektsiooni veel mõne luurelinnu. Lisaks oli ta jõudnud nutta nii palju, et tundis ennast nagu kuivaks pigistatud sidrun.  "Lõpuks ometi!" hüüdis Kris Inglisilma nähes siira rõõmuga ning tormas teda kallistama. "Kartsin juba, et sa ei tulegi tagasi." "Emme, kus see uus laev on, mis sa tuua lubasid?" küsis Kaaren.  Inglisilma näole ilmus võigas irve. "Tuleb," vastas ta. "Laev tuleb." Saades aru, et midagi on juhtunud, jäi Kris vaikseks ning küsis mõttes: Kus Rotipoiss on? Rotipoiss poleks pidanud kaasa tulema,  vastas Inglisilm. Ta neelatas ja püüdis näole luua mittemidagiütleva ilme, kuid silmadesse i...

Selleks, et vallutada õhupiraatide laev, läks Inglisilmal tarvis rohkemat kui relvajõudu. Ta pidi meeskonna vaimselt ette valmistama.  See, mida Inglisilm teha soovis, pidi toimuma unes. Unenäos võis Inglisilm minna kõikjale ja teha ükskõik mida. Inglisilm ei suutnud uinuda. Adrenaliinitase oli liiga kõrge. Ta võttis sisse tableti, mis pidi aitama magama jääda, ning heitis voodile pikali. Samal ajal jälgisid teda kümned tähelepanelikud silmapaarid. Rotipoiss valvas Inglisilma loomsel kujul. Kohe, kui kallim unne oli vajunud, muutus Rotipoiss inimeseks. Ta tõmbas ihukatteks selga Inglisilma töötunked ning haaras kätte laetud automaadi. Rotipoiss ei teadnud, mida või keda Inglisilm seekord unenäost endaga kaasa tuua võis. Unenäod polnud pooltki nii selged kui ärkvel olles mõeldud mõtted. Rotipoiss nägi ainult ähmaseid varje, just nagu halva kvaliteediga videot vaadates.  Umbes pool tundi hiljem hakkas Inglisilm vähkrema ja läbi une midagi arusaamatut pomisema. Tundus...

"Aga täna pole ju proovi!" hüüdis Kris, kui Inglisilm on lastekarja tsirkusetelki saatis. Tal oli parajasti pooleli oma laste pesu pesemine. Veel viie põngerja lisandumine ei rõõmustanud teda sugugi. "Mis mõttes..."  "Olge tublid," ütles Inglisilm ja kõndis minema. Enne laeva õhkutõusmist jõudis Kris märgata, kuidas rotikari mööda laevakülge üles sibas. Nii palju siis Rotipoisi lubadusest, et ta enam kunagi Inglisilma juurde tagasi ei lähe. "Emme toob meile suurema ja parema laeva," uhkustas Anita ning jooksis lava taha, et uudist Ellale teatada. Miikael hakkas Maya liblikaid loendama ning Agnes püüdis tiivulisi hammastega naksata. Marvin nautis luupainaja-kaksikute tähelepanu ning lasi rahulikult endast rätikuid välja kiskuda.  "Emme toob laeva?" küsis Kris segadusse sattudes. "Mida ta sellega veel mõtles?" Max taipas kohe, mis toimumas oli. Piraadilaev oli jäänud ilma kaptenita ja Inglisilm tormas seda vallutama. Kuidas tema...

Inglisilm arvas juba, et röövlid ründavad. Ta haaras relva järele, kuid nähes, et tegemist oli kõigest Jimi õhulaevaga, Inglisilm rahunes. Huvitav, mis vanamehel siia asja oli? Pärast lühikest tervitust vaatas Jim laevatekil otsivalt ringi ning küsis oma mõttes viisakalt, kas Inglisilmal on aega teda kuulata. Inglisilm noogutas. Mida ta muud ikka teha sai kui kuulata. Vanamees teda ju ei kuulnud.  Kus su lapsed siis on? küsis Jim enne tuleku põhjuseni jõudmist. Inglisilm osutas kajutite poole. Ta oli käskinud lastel varjuda kohe, kui kuulis saabuva õhusõiduki mootori müra.  Tubli,  ütles Jim. Räägime siin. Neil polegi vaja kuulda. Inglisilm andis kärsitult käega märku, et Jim lõpuks oma jutuga alustaks.  Kui Jim oli kogu öise juhtumi üksikasjalikult ette kandnud, vajus Inglisilm näost väga ära. Oli raske kuulda, et tema laps jälle mingi pahateoga hakkama sai. Ühtpidi tekkis viha ja teistpidi hakkas kahju. Ikkagi oma laps. Ta tahtis minna ning Kuu üles tekile tirida, ...

Pokkeriõhtu oli pikale veninud. Mängijad istusid ümber laua lõbusas meeleolus ja öö hakkas märkamatult hommikuks muutuma. Joodud viski vajas välja laskmist. Jim läks telgi taha sobivat kohta otsima, kui märkas tagaukse juures hõõguvat tulukest. See oli ju Kris. Ta kössitas seina ääres kasti otsas nagu vaene kodutu, tekk ümber õlgade mähitud, joonistusplokk põlvedel ja pealamp otsaees säramas.  Saanud oma asjatoimetusega ühele poole, istus Jim Krisi kõrvale ning jälgis, kuidas visandile üha rohkem varje juurde tekkis. Pildil kujutatud koletisliku välimusega laps muutus iga hetkega realistlikumaks.  See on ju üks Inglisilma kaksikutest,  märkas Jim.  Pööranud joonistuse peale puhta lehe, kribis Kris sinna kõverate trükitähtedega: "TA ON LUUPAINAJA." Jimile meenus, et Krisil olid probleemid öise unega. Näed teda unes? Mis ta teeb sulle? Vastuseks näitas Kris uuesti oma joonistust ja osutas pliiatsiotsaga Kuu hammastele.  Kas sa tüdruku emaga oled rääkin...

Pärast lühikest arvete klaarimist lamas kapten Antonio keset tsirkuselava, käed-jalad laiali nagu meritähel. Ta magas valjusti norsates ning keegi ei teadnud, mida piraatide õhulaeva kapteniga nüüd peale hakata. Võidu saavutamise muutis lihtsaks asjaolu, et õhupiraadid ei tulnud seekord röövretkele. Antonio tahtis Maxiga suhelda nagu mees mehega ning nõuda tema käest Reginat tagasi, pakkudes vastutasuks võimalust ellu jääda. Samal ajal hoidsid röövlilaeva jäänud meeskonnaliikmed Maxi sihikul. Kui Max oli Antoniole midagi sosistanud, mida ainult nemad kahekesi kuulsid, vajus kapten järsku pikali nagu tühi kott. Tohutu väsimus niitis ta jalust maha. Kapten sai oma kurnatud seisundist teadlikuks alles siis, kui Max oma veenmisoskust kasutades seda sosinal meelde tuletas. Õhulaeval viibinud meeskonnaliikmetel hakkas kuidagi palav ning järjest hullemaks läks. Saades aru, et tsirkus on sellega kuidagi seotud, ei hakanud nad kauem ootama ning põgenesid. "Seome kinni ja viskame jõkke?...