Artist ja Ööliblikas

"Tavaline," kordas Ella äsjakuuldud sõna. "Tema on tavaline, aga emme ja issi on teistsugused. Nemad on eksinud. Mina ka olen eksinu. Kuidas sa tead, et tema on tavaline?" Vastust ei tulnud. Kõiketeadjast kummituse kõnetund oli otsa saanud. "Ella, meil on aeg minema hakata," kutsus Lily. "Issi ootab juba õues." "Emme, mu vend sünnib tavalisena!" kuulutas Ella. "Ta ei oskagi tuld teha ja lennata. Nähtamatuks ka ei muutu." Lily tardus paigale ja jäi last üksisillmi vahtima. Ta polnud Ellale peatsest pere suurenemisest veel rääkinud ning keelas seda ka Krisil teha. Kuidas tüdruk juba teadis? Miks just vend ja tavaline? "Kummitus rääkis. See, kes teistele nööri kaela panna tahab," seletas Ella rõõmsalt edasi. "Ah nii," lausus Lily, tundes külmajudinaid mööda selgroogu alla jooksmas. "Lähme nüüd ruttu. Me jääme muidu hiljaks." Krisiga rääkimiseks ei tekkinud võimalust enne õhtut, sest Lily pidi haiget ...

"Ma ju ütlesin, et vanamehe ärasaatmisel oli üks hing veel!" hüüdis Julia võidukalt. "Lapse hing oli. Saad sa aru, lootel on ka hing." "Mida iganes," pomises Max omaette. Mõte sündimata lapsest kui isiksusest ei meeldinud talle sugugi. Veel vähem meeldis talle mõte Lily ja Krisi järjekordsest titest, kelle hinge kohaolu Julia oli tajunud. "Kindel, et sinu oma pole?" küsis Julia.  Max vajus näost ära. Ta hakkas hääletult huuli liigutades nädalaid kokku lugema. Kui vana see lapsealge praegu oligi? Kris valas Maxi hommikuse suitsupausi ajal infotulvaga üle, aga kõik ei jäänud ju kohe meelde.  "Vist pole," vastas Max täiesti ausalt. "Lily teab muidugi kõige paremini, aga vaevalt ta ütleks, kui juba pulmad tulekul ja puha." "Ja kui tuleb välja, et..." alustas Julia kiuslikult muiates.  "Ei tule!" karjus Max nii kõvasti, et Julia ehmunult tagasi põrkud. Alles nüüd jõudis Maxi teadvusesse kohale kurb tõsiasi, et t...

Laupäeva õhtu lähenedes märkas Kris, et Lily sättis ennast valmis, nagu valmistuks kuskile minema. Ta tegi meigi, sättis juukseid ning pani selga punase kleidi, mille Kris oli talle lossi kolimise päeval õmmelnud. Vahepeal jõudis Kris Lily'le teisigi riideid meisterdada, aga see kleit jäi tema armsama lemmikuks.  "Emme, kuhu sa lähed?" küsis Ella. "Väljas on juba pime." "Värsket õhku hingama lähen," vastas Lily. "Ole issile hea laps ja mine ilusti tuttu. Emme jõuab hilja koju." Ta vaatas küsivalt Krisi poole. Kris noogutas.  "Mine, sul on seda vaja," ütles ta. Üle Lily näo libises korraks midagi naeratuse sarnast. Viha lahtumise esimene tundemärk, lõpuks ometi! Kui Lily oli kodust läinud, saabus Krisi kord sättimiseks ja meigi tegemiseks. Tal läks palju rohkem aega kui Lily'l. Ella jõudis selle aja jooksul pildiraamatuid lehitsedes raamatukogu põrandavaibal uinuda. Kui Kris näomaalingu lõpuks valmis sai, tõmb...

"Sa oled ikka päris põrunud!" Lily polnud seitse päeva Krisiga sõnagi vahetanud, kuid uudis Maxi ja Julia lossi kolimisest päästis tema häälepaelad valla. "Kutsu siis juba Inglisilma pesakond koos prussakate ja jänesega ka siia." "Ja rotid," lisas Kris. "Rotipoiss elab samuti koos nendega. Ma ei saa teda kutsumata jätta." Ta lisas Lily näoilmet nähes kiiresti: "Tegin nalja, Inglisilm ja Rotipoiss ei tule. Aga Max tuleb. Nad hakkavad elama maja teises otsas. Me ei kohtu nendega, kui just väljas kokku ei põrka." "Tee, mida tahad," vastas Lily selga pöörates. Ta marssis uhkelt teise tuppa ning jättis Krisi õnnetuna keset tuba seisma.  "Issi, kas onu Max lubab lastel lossis elada?" küsis Ella. Ta lendles ümber laes rippuva lühtri. Imeilusad ja õhkõrnad kristallist kaunistused tilisesid kurjakuulutavalt.  "Ella, palun lenda natuke kaugemal," hoiatas Kris. "Ma ei jaksaks elu lõpuni tasuta tööd tehes ka seda ...

Samal ajal, kui Päikesetõus nuputas, mida Sidi surnukehaga peale hakata, korraldati Igori ärasaatmine traditsioonilise kirstumatusena. Maxil õnnestus imekombel ilma mentalismi kasutamata Juliat veenda, et ta matustele kaasa tuleks. "Aga ma olen ainult sinu kaaslane. Sa lähed oma endise kolleegi matusele ja mina tulen sinuga kaasa," tingis Julia.  "Saagu sinu tahtmine," vastas Max väsinult. Ta ei jaksanud Juliaga enam rohkem vaielda. See tüdruk oli jubedalt kangekaelne. Hullem kui hobused, kellega Max kuidagi sõprust luua ei suutnud. Iga päevaga hakkas ta üha rohkem mõtlema, et võib-olla polnud Juliaga kokkujäämine ikka kõige targem otsus. Igori matusel tuli siiski koos ära käia. Ärasaatmisele tulnute hulgas leidus rohkelt endist tsirkuserahvast. Mõned neist tundsid Maxi ära ja tulid kohe juttu ajama. Seetõttu ei jäänud ka Ljubal Maxi ja kadunud tütre kohalolu märkamata. Ta marssis sõjakalt Julia juurde ning käratas: "Sinu pärast on mu mees praegu seal kirstus! ...

* Kasutatud on Kaidi Kanguri luuletust "Põletusmatus" luulekogust "Vaime sisse astunud" 2014. "Nüüd on meil tarvis juba kaks laipa maha matta," ütles Päikesetõus pühapäeva hommikul Maxile, kes oli just kambrist välja astunud ja viibis veel pooleldi unehõlmas.  Päikesetõus oli selle aja jooksul, kui Max veel magas, päris mitu vanemat prouat kiriku ukse tagant minema saatnud. Jumalateenistuse ärajäämine kurvastas tädikesi väga. Päikesetõus ei hakanud Sidi surmateatega vanainimeste tuju veel enam rikkuma ning ütles, et Isa Valge läks väga pikale puhkusele. Kui uksetagune lõpuks tühjaks jäi, leidis Päikesetõus krüptikambrist Eriku elutu keha. Keemiku tervis polnud paastule vastu pidanud. Seletamatu halva eelaimuse ajel võttis Päikesetõus põuest võtme ning läks laborisse. Tema teada polnud keegi seal vahepeal käinud, kuid viirus ja vastumürk olid kadunud. Laborist, mille seintest rottki läbi ei pääsenud, poleks tohtinud midagi nii lihtsalt rändama minna. Päikes...

"Mis asja sa teha tahad?" Erika seisis keset tänavat, just kauplusest välja tulnud, söögikott ühes käes, suur pakk majapidamispaberi rulle teises käes ning telefon surutud õla ja kõrva vahele. "Ära sünnipäevade pärast muretse. Stella teeb need paar tükki, mis on praegu veel tühistamata, ise ära," lohutas ta.  Autovõtme otsimiseks käsi enam ei jagunud. Erika toetas toidukraami täis topitud kilekoti rehvi najale ja hakkas pükste arvukaid taskuid läbi patsutama.  "Tahan teada, kas mu vend võib nii kaua elada lossis, kuni tema maja uuesti üles ehitatakse" kordas Kris närviliselt mööda söögisaali tiirutades. Tervis lubas juba jalgel seista, aga midagi veest tahkemat tarbida veel ei kannatanud. "Mis tema majaga juhtus?" küsis Erika ning vajutas võtmepuldil kogemata vale nuppu. Auto alarm pistis täiest jõust üürgama. Läbi telefoni kõlas see veel võikamalt ja plekisemalt. Valulist grimassi tehes pani Kris telefoni lauale ning ootas kohutava hääle lõppemi...

Every night we go To the latest horror show And hear the screams In Luna dreams https://youtu.be/T1t14bHyX_g Kuigi Kris oli lubanud mitte kunagi enam lõbustusparki minna, viibis ta ikkagi seal. Vaateratas, mida Kris koos reisijatega leekidest läbi veeremas nägi, keerles nüüd rahulikult, nagu polekski vahepeal midagi juhtunud. Karusselli hobustel sõitvad lapsed tundusid kuidagi tuttavad, kuid kadusid silmist, enne kui Kris nad ära tunda jõudis. Muusika mängis ning üks ja sama viisijupp kordus üha uuesti ja uuesti.  "Kris," sosistas kellegi kehatu hääl. "Kristofer..." Seda nime ei kasutanud peaaegu ükski inimene peale riigiametnike. No ja Lily kasutas seda, kui nende ühisele pojale nime pani, aga temagi oli nüüd Emma-Kristella, mitte enam Kristofer.  Kris keerles ühe koha peal ringi, et kutsujat näha, kuid keegi ei vaadanud tema poole. Lapsed jooksid tikkude otsa torgatud tohutusuurte roosade suhkruvatitupsudega ringi ja naersid. Tuled vilkusid, lärm muutus üha valjem...

"Hoia palun teistest eemale. Nende organismid on nõrgad ja vajavad taastumiseks rahu, mitte haigust, mis neil isegi vett juua ei lase," hoiatas Päikesetõus Maxi.  "Su neetud taimesegu ei mõju," oigas Max pingil kössitades. "Käi palun apteegis ja too midagi normaalset. Ja pead sa just praegu sööma, kui mul miski sees ei püsi? See on mõnitamine!" "Ma olen osaliselt siiski inimene ja vajan eksisteerimiseks toitu," vastas Päikesetõus rahulikult õuna hammustades. Bob näris külmikust leitud vorstijuppi, mis inimese kõhule enam vastuvõetav polnud, aga koerale veel sobis. See loom oli nagu prügihunt, ahmides valimatult kõike, mis vastu ei hakanud ja minema ei jooksnud. Lily oli valivam, kuid Päikesetõus suutis temalegi midagi organiseerida. Verejanuline kass üritas Maxi kätt närida ja mees lükkas ta eemale. "Mitte praegu, Lily," keelas ta.. "Ta on nii nunnu!" hüüdis Julia täna hommikul juba vähemalt viiendat korda. "Kohvi tahab k...

"Sid on surnud," ütles Kris seina najal magamistuppa tuikudes. Ella magas voodi serval ja Lily lamas tema selja taga, endiselt näost hall ja ärkvel. Üle terve toa hõljus maomahla lehk. Kris avas akna, lastes sisse jahedat sügisõhku ning andes halvale lõhnale võimaluse välja pääsemiseks. Ta tahtis juba Lily ja lapse kõrvale heita, kuid siis tuli veel midagi meelde.  "Ma tulen kohe tagasi," lausus Kris ning saabus peagi põrandapesuämbriga, mille ta Ella ette asetas.  "Sid on jälle surnud? Kindel või?" sosistas Lily. "No ta oli vana ka juba..." "Angie tappis Sidi, taimedega," seletas Kris. Ta ukerdas üle suure voodi Lily selja taha ning püüdis ignoreerida tunnet, nagu viibiksid nad laevaga keset tormist merd. Kõhus kõrvetas ja janu oli meeletu, aga vesi lihtsalt ei püsinud sees. Seekord ei tundunud Päikesetõusu antud rohi kuigi hästi aitavat.  Kuna Lily rohkem enam midagi ei vastanud, jätkas Kris: "Sa olid Sidiga abielus, mis tähendas...