Artist ja Ööliblikas

Ümber paljaks trambitud kõnnumaa seisis neli väsinud ilmega vagunelamut. Neid kõiki kaunistasid tsirkuseteemalised maalingud. Kunagised erksad värvid olid päikese käes ammu sinakaks luitunud ja osaliselt maha kulunud. Igor osutas kõige vasakpoolsemale vagunile: "Teie omaks saab see seal." "Kes neis ülejäänutes elavad?" küsis Max.  "Parempoolses on minu tütar Julia ja keskmistes pole midagi peale tolmu ja rooste," vastas Igor. "Julia magab enamasti päevad maha ning hulgub öösiti ringi. Temast pole vähimatki abi." Igor keeras vaguni ukse vandudes ja võtit lukuaugus logistades lukust lahti. Max tegi endale mõttes märkme õli hankimiseks. Vaatepilt, mis sees avanes, polnudki kõige hullem. Samas polnud seal ka midagi imetlusväärset. Max mõtles kahetsusega oma majale, millest tal midagi päästa ei õnnestunud. Nüüd tuli tal koos Lily'ga kolida urkasse, kuhu vee pidi kaevust ämbriga tooma, süüa sai teha räpasel lauapliidil, millel oli ainult üks rooste...

Oli hommikupalvuse aeg. Sid istus söögilaua taga, taldrikul poolik vorstivõileib ja tassis auramas kuum kohv. Ta lehitses pühakirja ning hammustas võileiba. Sid tundis, et ta vajas oma plaanide jaoks õigustust. See, mida Sid teha tahtis, ei tohtinud kõlada tema enese mõttena, vaid osakesena suuremast plaanist, ettemääratusest. Kuigi Sid kuulutas iga pühapäeva hommikul kõigile kuulajatele, et Jumal on olemas, ei uskunud ta tegelikult taevase vanamehe olemasolusse. Maaisand oli kindlalt olemas ning parkis ennast tema tagahoovis. Kes aga vastutas kõigi eksinute olemasolu eest? Kas üldse keegi vastutas või olid nad siia maailma tekkinud juhuslikult? Loogika ütles, et juhuseid polnud olemas. Kõigel oli mingi põhjus. Nii jõudiski Sid ringiga tagasi samasse punkt. Miks eksinute rass eksisteeris? Mis põhjusel neid vaja läks? Üks asi oli kindel: eksinud seisid toiduahelas kõrgemal kohal kui tavainimesed. Eksinute kasutamine tavainimeste tööriistadena lõppes alati katastroofiga. Probleemile tuli...

"Lõpuks ometi!" hüüdis Inglisilm, kui Kris viimaks koju jõudis. Ta lausa lendas välja suitsetama, jättes toas valitseva kaose Krisile lahendada. Tüdrukud olid omavahel tülli läinud, Miikael luges pakist maha valatud makarone üle ja Rotipoissi polnud nägemisulatuses nagu ikka. Kris seisis keset tuba ning hüüdis: "Kui te kohe ei lõpeta, panen ma kogu sellele kupatusele tule otsa! Vaadake siis ise, kuidas hakkama saate." "Sa ei teeks seda," kahtles Anita. "Emme saaks su peale väga pahaseks." "Tahate näha?" küsis Kris, tekitades pihupessa väikese tulekera.  "Aga minule issi tuli ei mõju, sest ma oskan ka tuld teha!" ladus Ella oma tarkused lagedale. "Sina, jahukoi, ole üldse vait!" nähvas Kuu ning Kaaren kordas tema sõnu vastupidises järjekorras. Agnes haugatas, sügas varvastega kõrvatagust ja tegi vaibale loigu. Temalt ei tasunud lähipäevadel inimlikku käitumist oodata. "Jahukoi?" kordas Kris kulmu kortsutades...

Õhtul, kui Max ja Lily olid juba kirikust välja kolinud, jõudis Kris viimaks kohale, värvikirev kostüüm seljas ja klounimaaling ikka veel näo pealt maha pesemata. Kuigi ta sõitis enda lillelise hipibussiga, mille Inglisilm alles täna hommikul töökojast tagasi oli toonud, hingeldas Kris, nagu oleks kogu tee jooksnud. Kiriku ümber ringi jalutav Päikesetõus hüüdis teda nähes: "Teda pole siin." Kris aeglustas sammu ning küsis: "Kus ta siis on? Lily pole täna ühelegi mu sõnumile vastanud." Päikesetõus koukis taskust välja piibu ja hakkas selle sisse tubakat toppima. "Kolis koos Maxiga tsirkusevagunisse," vastas ta oma tegevust hetkekski katkestamata.  "Aa..." Küllap ei julgenud Lily temaga Maxi nähes suhelda või oli telefon üldse mehe käes. Või nii. Vähemalt oli Lily'ga kõik korras. Kris tundis ennast natuke nukralt, sest ta oleks tahtnud Lily'ga hüvasti jätta. "Sa elad nüüd siin?" küsis Kris Päikesetõusu telgile osutades. "Ei l...

Lily tundis ennast hästi. Tema keha oli paranenud ja armid olid muutunud peaaegu nähtamatuks. Ta oli valmis kirikust lahkuma, kuid tal polnud kusagile minna. Katkist maja ei saanud nii lihtsalt parandada. See polnud võimatu, aga aega kulus palju rohkem, kui augulist keha ravides. Seni oli tarvis kusagil elada. Oli varahommik. Max magas seina äärde laotatud teki peal, kass jalgade juures valvamas. Sid ja Angie viibisid kumbki oma kambrites. Rotid siblisid väsimatult generaatoris ringi. Nende uneaeg oli päeval. Praegu kestis rottide jaoks veel öö, kõige parem tegutsemisaeg. Läbi akende oli kuulda tasast suupilli häält. Päikesetõus tervitas koidukuma. Sammastega ääristatud koridori lõpus asus veel üks tuba. Ettevaatlikult ust katsudes sai Lily aru, et see oli lukus. Sidi puhul võiski juba arvata, et ta midagi varjas. Tal oli alati mingi salajane projekt käsil. Lily ei hakanud võtit otsima ega teisi saatuslikke vigu tegema, mis Sinihabeme muinasjutus naispeategelase hukatusse viisid. Ta li...

Kris jõudis tagasi Inglisilma juurde varahommikul. Lapsed magasid veel ning Inglisilm nautis vaikushetke maja ees pingil istudes ja suitsetades. See oli päeva ainus aeg, kus ta enda tervist nikotiini ja tõrvaga rikkus.  "Kus sa kondasid?" küsis Inglisilm. "Arvasin juba, et ei saagi täna tööle minna." Kris istus Inglisilma kõrvale ja sirutas käe. "Anna mulle ka." "Endalgi vähe," torises Inglisilm, kuid andis siiski ühe sigareti. Ta vaatas kadeduse ja vaimustusega, kuidas Kris oma sõrme tulemasinana kasutas. Kuigi ta oli seda juba korduvalt näinud, tundus Inglisilmale ikka veel iga kord, kui Kris nii tegi, et on koos tulejumala maise kehastusega.  "Kuidas Lily'l on?" küsis Inglisilm. "Paraneb?" "Jah, tänu sinule," vastas Kris. "Ta rääkis sellest eluveest või mis iganes sa talle andsid. Sa panid selle Sidi tagant pihta?" "Tal polnud seda nagunii millegi olulise jaoks vaja," vastas Ing...

"Jälle sina!"  Max tervitas nõnda oma venda, kes keset ööd kirikusse hiilis. Kris leidis Maxi pingilt lamamas, karvutu kass süles. "Ta on elus," sosistas Kris heldinult ja tahtis looma silitada, kuid kass üritas vastutasuks teda hammustada. Küünalde hämaras valguses nägi Lily oma krimpsus näo ja voldilise nahaga üsna deemonlik välja.  "Peitis ennast mu auto all. Just tõin ära," vastas Max. "Neil seal keldris läheb aega. Elustavad liblikaid mingi uue imerohuga." "Nii et on lootust?" küsis Kris.  "Ma tõesti ei tea," vastas Max sügavalt ohates. Ta ei jaksanud enam isegi vihane olla. Kõik oli nii põhjalikult halvasti, et lausa naerma ajas. Ainsad helgushetked tänases päevas olid kassi elusana leidmine ja pesus käimine. Nimelt asus käärkambris vannituba. Max mõtles endamisi, kas pühakoja dušist voolab ainult püha vett, aga ta ei hakanud seda Sidi käest küsima, sest vanamehel ei tundunud olevat erilist naljatuju. Päikesetõus oli lah...

Valud ja ähmased ärkvelolekud vaheldusid lõikudega sürreaalsetest unenägudest. Sid, Päikesetõus ja Max. Nende näod vaheldusid nagu kaadrid igavast filmist, mida vaadates silmad vägisi kinni vajusid. Max rääkis midagi majast, mida polevat enam. Armastusest, mis ikka veel alles olevat. Lootusest, et Lily kõigest elusana välja tuleb. Sõnad, sõnad... Telefon helises ja see oli liiga kaugel. Kuigi Lily teda palus, ei andnud Max telefoni naise kätte. Polnud raske arvata, kes helistas. Omandiõigus, mitte armastus, mõtles Lily tagasi unehõlma vajudes.  "Mina olen sina, sina oled mina..." Seekord laulsid kaks tüdrukut, üks neist kahvatu ja heledapäine, teine mustajuukseline ja tumedasilmne. Inglisilm jalutas tüdrukute vahelt läbi, hüpates mängleva kergusega üle hüppenööri, mida tüdrukud endi vahel keerutasid. Ta nägi välja nagu Lily ammustel pungiaegadel, kandes tanksaapaid ja ruudulist miniseelikut. Tagi selga polnud näha, aga Lily teadis, et sinna on kirjutatud: "Ettevaatust, ...

Varahommikul virgus keset kaost uinunud Kris selle peale, et kuulis väljast kellegi samme. Ta ajas ennast kiiresti jalule ja läks vaatama, kes sellisel kellaajal tema vastu huvi tunneb. Suur oli tema imestus, nähes Inglisilma tähelepanelikult uurimas bussi segi sõidetud esiotsa. Naine, kellel pidi kodus olema kari lapsi, nägi üllatavalt hea välja, kandes lühikest ruudulist seelikut, pikki punaste nööridega saapaid ja klassikalise lõikega nahktagi.  "Sellega sa küll niipea kusagile ei sõida," pani Inglisilm hipibussile karmi diagnoosi.  "Tere," vastas Kris ebalevalt. "Kas sa mäletad... mind?" "Loomulikult mäletan," vastas Inglisilm ja vaatas meest üleoleva muigega. "Kloune on raske unustada, Kris." Ta lisas tõsinedes: "Tegelikult mäletan ka varasemat aega. Aga nad on nüüd tagasi. Kõik need lapsed, keda sa aitasid ära saata." "Ma märkasin, sünnipäevapeol," vastas Kris. "Kas nad kõik on sinu oma...

Raske südamega pani Kris kiriku peaukse ette jäetud bussi mootori tööle ja tagurdas sõiduteele. Süütevõtmed olid bussi jäänud, aga keegi ei märganud seda. Väljas oli pime ning rahvast liikus vähe. Tugeva rahusti mõjust ikka veel uimane Ella puhkas voodil. Kris võttis suuna Maxi maja juurde. Ta tahtis ise näha, mis seal oli juhtunud.  Tuletõrjeautod seisid endiselt varemete ümber. Erinevalt kiriku ümbrusest jagus siia rohkelt rahvast. Iga päev sellist vaatepilti näha ei saanud. Loomulikult olid kohal ka ajakirjanikud. Kris jõudis märgata, et Maxi auto jäi tõepoolest terveks, kuigi seisis majale suhteliselt lähedal. Ainsaks vigastuseks olid lööklaine mõjul esiklaasi sisse lennanud käärid.  Vaatepilt oli masendav. Kuna Krisil polnud siin enam midagi teha, võis ta ära minna. Ta ei teadnud veel, kuhu oma buss ööseks parkida. Arvatavasti kuhugi linnaserva, kus hommikul ärgates ei leiaks kojamehe vahelt trahvikviitungit. Kris tundis ennast tohutult väsinuna. Ta suutis vaevu silmi lah...