Artist ja Ööliblikas

Kuigi oli pime ja inimesed oleksid pidanud magama, kogunes linnavaremete vahele hulk rahvast. Nad tulid öisele laadale, kus kaubitseti nii inimeste kui asjadega, oskuste ja teadmistega. Lastekaupmehed olid ennast aegsasti paika seadnud, demonstreerides puuridesse vangistatud lapsi. „See isend oskab tööle panna ükskõik mille!“ hüüdis üks kaupmeestest, nii et tema vali hääl üle kogu platsi kõlas. „Andke lapse kätte näiteks rikkis kell, ta paneb selle uuesti tiksuma!“  Pisike inimolend, kellele see imevõime omistati, kössitas puurinurgas ja urises kõigi peale, kes tema poole vaadata julgesid. Teises puuris istus helekollaste lokkidega väike tüdruk. Läbi sassis juuste kumav tõrvikuvalgus andis talle ingelliku välimuse. Ta peitis paljaid varbaid valge öösärgi serva alla, et jahedas öös natukegi sooja saada. Kaupmehe sõnul suutvat see laps see laps ainult tahtejõu abil purustada ükskõik kui tugevad müürid. „Miks ta siis puuris kinni istub ja seda ei purusta?“ küsis üks tähelepanelik ostl...

Lastekodu asus tõepoolest kindlas kohas. Selle jaoks oli lausa eraldi maailm, kuhu oskasid minna ainult need, kes lapsi sinna viisid ja sealt ära tõid, lukustatuna spetsiaalsetesse puuridesse. Lastekodu omanik Sid, keda kutsuti Valgeks Meheks, oli endale värvanud omalaadse meeskonna. See koosnes eksinutest, kes olid vastaspoolele üle tulnud. Tavalised inimesed poleks suutnud eriliste lastega hakkama saada. Suureks abiks oli aastaid tagasi Doktori juurest põgenenud Keemik, kes samuti Sidi heaks töötas. Tänu temale õnnestus lapsi vähemalt lühiajaliselt kahjutuks teha. Sid võrdles kokku kogutud lapsi multifunktsionaalsete tööriistadega. Õigesti kasutades võisid nad väga palju raha sisse tuua.  Kauba edasimüümiseks korraldati laatasid, kus vastavalt nõudmisele pakuti nii eriliste võimetega lapsi, kui ka täiskasvanuid. Näiteks eksinute hulgast pärinevad naised olid suures hinnas, sest nemad suutsid oma andeid lastele edasi anda. See tähendas, et need naised olidki pakkumises titevabriku...

“Issi, siin on võõras mees!” hüüdis Emma varahommikul Krisi vasaku kõrva sisse, nii et see lukku läks ja vilistama hakkas.  „Kes? Mis? Mida?“ Kris vidutas uniselt silmi ja ajas need pärani, nähes enda ees sihvakat noormeest, kes kandis seljas laigulist mundrit, nagu kõik siin baasis. Tema nägu oli kuidagi tuttav, kui välja arvata valugrimass, sest Emma oli teda kõvasti löönud väga hella kohta. Seda tüdrukut ei tohtinud ehmatada. „Hommikut, Kris,“ ütles noormees kareda häälega ja köhatas. Valu hakkas aegamisi taanduma. „Ma olen Rotipoiss. Harjumatu mind sellisena näha, eks ole?" Ta polnud väga kaua inimkeeles rääkinud ja hääldas sõnu kuidagi puiselt, vaevu arusaadavalt. „Sa oled... Kasvanud,“ vastas Kris, hoides samal ajal tagasi Emmat, kes oli võtnud uuesti rünnakuasendi. „Kuidas sul inimeseks muutuda õnnestus?“ „Baas oli täis koostöövalmeid rotte. Nad on nõus moodustama osi minu kehast,“ vastas Rotipoiss ja naeratas. „Lõpuks ometi, pärast kõiki neid aastaid!“  „Kas sa rottide...

Kasutades Rotipoisi head lõhnataju, õnnestus Krisil lõpuks leida toitu, mis polnudki veel väga halb ja maitses enam-vähem talutavalt. Igaks juhuks tuli toit enne söömist siiski läbi kuumutada. Need korrad olid üliharvad, kui neil õnnestus süüa midagi, mis tõesti toidu nime vääris nii välimuse kui maitseomaduste poolest. Nälg oli täiesti tavaline nähtus ja söönuks said ainult need, kes olid endale salavarud kogunud kohe, kui apokalüpsise kaja vaibus ning poodide,  hulgiladude ja toidutehaste tühjaks varastamine polnud veel alata jõudnud.  Eraldi kategooria moodustasid põlluharijad, kes pidid oma aiamaad ja kartulipõllud relvastatud valvega ümber piirama. Talunike käsi hakkas pärast maailmalõppu palju paremini käima. Aiasaadused olid lausa kullahinnaga. Neid jõudsid endale lubada väga vähesed linnainimesed, kellel oli piisavalt palju väärtusi, mida talunikele vastutasuks pakkuda. Vahetuskaubaks olid peamiselt sellised luksusesemed, mida käsitsi nikerdades polnud võimalik valmis ...

Maja taha oli kogunenud päris kõrge prügimägi, mille tagant paistis mustav tunnelisuu. Auk näis hirmutavana ja Kris mõtles tahtmatult, mitu last seal aja jooksul kadunuks on jäänud. Mäletades hästi oma lapsepõlve, teadis ta, et igasugused tunnelid ja muud sarnased kohad tõmbasid lapsi magnetina enda poole, kuid väljapääsu neist ei pruukinud enam kunagi leida. Kris ei uskunud algusest peale, et kogu kamp Inglisilma õed-vennad olid, kuid praegu polnud tõe väljaselgitamiseks õige aeg. Ta kuhjas sealtsamast leitud suurde kilekotti kõike, mis aurukatla kütmiseks kõlbas, lastel Emmal jõudumööda end aidata. „Issi, vaata kui ilus!“ Emma näitas erksavärvilist plakatit. Sellel reklaamiti vaatemängulist lastelaata, kus müüdi eriliste võimetega lapsi. Lubati, et leidub igaühele midagi. Nii kodusesse majapidamisse kui tootvasse tööstusesse. Laada korraldaja nimi oli kirjas plakati alumises servas. Kahjustada saanud, aga siiski loetav. „Sid,“ sosistas Kris ja paber tema käes hakkas värisema. Tal pol...

Inglisilma jutust selgus, et nad viibivad endises sõjaväebaasis. Enamus sellistest kohtadest oli juba ammu maatasa tehtud ning masinad ja kütus laiali veetud. Baas, milles nad viibisid, oli kuulunud Ingisilma isale. Isa olevat pärast seda, kui kombitsalised suurema osa inimkonnast ära sõid ja järsku õhku haihtusid, seisnud automaadiga baasi ette ja tulistanud kõiki, kes läheneda julgesid. Nõnda ta selle maja koos kõigi sees olevate asjadega endale saigi. Hilisemate rünnakute tõrjumiseks oli tal juba rohkem relvi ja abivägi perekonna näol. Kõik need põngerjad, keda Kris nägi, olevat Inglisilma õed ja vennad, kes oma oskused õppisid alguses isa, hiljem vanima õe käest. „Kus teie vanemad nüüd on?“ küsis Kris baasis ringi vaadates. Siin leidus praktiliselt kõike, mida maailmalõpus ellu jäämiseks vaja võis minna. Gaasimaske, relvi, konserve, joogivee varusid... Asju võiski loetlema jääda. „Nad jäid ühel retkel kadunuks,“ vastas Inglisilm. „Aga me saame hakkama. Tavaliselt laseme kõik võõrad...

https://youtu.be/RDHjeiys3a0 Mööda võsastunud kõnnumaad veeres aeglaselt kummaline monstrum. Sõiduki kere katsid värvilised lillepildid ning rataste asemel olid masinal roomikud. Agregaat sarnanes tankile, kuid sellel puudus kuulipilduja.  Masina katusel tantsis rõõmsa muusika saatel üks inimene, kes oli riietatud nii  kirevatesse hilpudesse, et teda vaadates hakkas silmadel valus. Tumepruunid pulstunud juuksed olid kukla taha patsi  köidetud ning käte ümber kõlisesid ohtrad ketid ja võrud. Kaelas rippusid kõikvõimalikud ehted amulettidest hammasratasteni ning tantsuhoos läksid need omavahel lootusetult sõlme. Tanki moodi masin veeres omasoodu, kuni muusika järsku vait jäi ning monstrum jõnksatades peatus. Aimates halba, ronis katusel tantsinud mees  läbi kitsa luugi masina sisemusse ja hakkas mõõdikuid uurima. Nagu juba arvata võis, oli aurukatla kütus otsa  saanud. Mis veel hullem, ka varud olid otsa lõppenud. Kris virutas jõuetus vihas rusikaga va...

„Kuradi Rotipoiss!“ olid esimesed sõnad, mis Kris ärgates kuuldavale tõi. Ta püüdis kätt liigutada, et katsuda oma valutavat kaela, kuid ei saanud seda teha, sest käed olid voodiraami külge rihmadega kinni seotud. Pead pöörates nägi Kris vasakul veel üht haiglavoodit, millel lamas Max. Ta oli samuti kinni köidetud. Kris üritas rihmu läbi kõrvetada, aga avastas enda suureks ehmatuseks, et tema võime ei toiminud enam. Ükskõik kui palju ta ka ei pingutanud, mitte midagi ei juhtunud. Uks avanes ja tuppa astus Sid. Mehe heledat nahka kattis tihe armirägastik, mälestusena rottide rünnakust. „Kuidas sina siia said?“ imestas Kris. „Sa pidid ju surnud olema.“ „Täna Rotipoissi,“ vastas Sid. „Kas pole naljakas, et tänu temale ma surin ja ärkasin uuesti ellu?“ „Sina olid siis samuti Doktori laboris,“ järeldas Kris. „Kas Rotipoiss töötab sinu heaks?“ „Rotipoiss on sõltumatu isiksus,“ vastas Sid. „Ma võtaksin ta meeleldi tööle. Tal on annet.“ Max oigas võikalt ja avas silmad. „Hei, kaunitar!“ hüüdi...

Rotipoiss oli laboris toimunud vestlust pealt kuulanud. Kümned pisikesed silmapaarid nägid purustatud surnukehi ja imepille. Need olid näinud ka raamatut, milles õpetati väravaid avama, surnuid äratama ja paljusid teisi võimatuid asju võimalikuks tegema. Juba enne Krisi ja Lily saabumist oli Rotipoiss enda jaoks kõrvale pannud raamatulehe, millele oli joonistatud eluvile ja kirja pandud üksikasjalik juhend, kuidas kutsuda siitilmast lahkunu ellu tagasi. Samuti oli ta pihta pannud maha kukkunud eluvile. Juhend sisaldas endas hoiatust mitte äratada ellu inimest, kes oli surnud kauem ühe tunni, sest tema aju ei pruukinud pärast selle ajavahemiku möödumist enam normaalselt funktsioneerima hakata.  Rotipoiss ei pidanud seda tähtsaks, sest ta ei osanud lugeda ja oli lehe varastanud vaid selle pärast, et teksti kõrvale joonistatud pilt meeldis talle. Ta moondus poisiks ning alustas elustamisprotsessiga. Sõrmed libisesid kohmakalt vilepilli aukudel ja noodid ei kõlanud õigesti, aga ta proo...

Uudis Doktori surmast mõjus ühtaegu kurvastavalt ja rõõmustavalt. „Me oleme vabad!“ hüüdis Kent käsi üles tõstes, kuid lasi need kohe alla, kui taipas, et tal pole kusagile minna. Ilma Doktori abita olid nad kõik siin lõksus ja pidid jääma koletiste kallaletungi ootama. „Äkki oleks abiks see, kui läheksime naaberlinna. Siis on meid rohkem,“ pakkus Jim välja tema kohta üllatavalt aruka lahenduse. „Seal pidid ju elama tavalised inimesed,“ vastas Ian. „Mõtled linnaelanikud koletistele sööta, et nad täis kõhuga aeglasemalt võitleksid ja meil oleks neid lihtsam kahjutuks teha?“ „Suurepärane idee!“ sattus Kent vaimustusse. „Nii teemegi!“ „Pea lõuad,“ urises Igor. Tavaolukorras oleks ta Kentile virutanud, aga praegu suutis ta ennast vaevu liigutada ja seegi oli meeletult valus. Üle maja laskus rõhuv matusemeeleolu. Keegi ei teadnud, mida ilma Doktorita edasi teha. „Keemik on põgenenud,“ teadustas Ennustaja-Emma. „Käisin just teda laborist otsimas ja leidsin ainult kaelavõru tükid maas vedele...