Artist ja Ööliblikas

Kris ei uskunud oma silmi, nähes lähenevat veoautot. Sõiduk nägi välja veidi omapärane, sest katusel tossas suur korsten nagu auruveduril, aga see ei omanud antud olukorras vähimatki tähtsust. Hüpanud keset teed, vehkis Kris kätega ning oleks äärepealt auto rataste alla jäänud. Äkkpidurduse käigus libisema hakanud järelhaagis lohises, külg ees, Krisile nii lähedale, et mees tasakaalu kaotas ja istuli kukkus. Kuid ta hüppas kohe uuesti püsti ja hakkas vastu autoaknaid taguma. „Aidake! Meil on vaja kiiresti linna pääseda!“ hüüdis Kris. „Siin on vigastatud inimesed!“ Aknaklaas vajus alla ja rooli tagant põrnitses teda kellegi tige nägu. „Mida sa kurat lõugad? Kobi kuuti ja võta oma vigastatud kaasa!“ sõimas näo omanik. Auto uks avanes ning istmelt ronis alla umbes meetri pikkune sonimütsi ja ruudulisi traksipükse kandev kääbus. Töntsidel jalgadel taarudes läks ta haagise uste juurde ning avas need imekspandava osavusega. „Ärge kaupa verega määrige,“ torises ta kipakal treppredelil turnid...

Kris ja Alice olid kõndinud peaaegu tund aega, kui leidsid viimaks Maxi ja ümber kukkunud tõlla. Hobuseid polnud kusagil näha. Piksi seletas midagi arusaamatult häälitsedes ja metsikult kätega vehkides. Rotid olid tema ümber kobaras nagu karusnahast vaip. „Kui ma siia jõudsin, polnud enam hobuseid ega Lily´t,“ ütles Max. "Jättiski meid maha." Piksi hakkas veel kõvemini sädistama ning osutas sõrmega Maxi poole. Keegi ei saanud aru, mida ta.öelda üritas. „Lily jooksis minema koos hobustega?“ ei uskunud Kris oma kõrvu. See ei kõlanud üldse õigesti.  „Tundub nii,“ vastas Max. Ta näis kuidagi liiga rahulik, arvestades olukorra tõsidust. Eelmisel korral, kui Lily kaduma läks, ta küll nii ei käitunud. Palavas päikeselõõsas higistades meenus Krisile, et Lily poleks saanud tõllast väljuda ilma varju pakkuvate kehakateteta. Neid tema mäletamist mööda kaasas polnud. Kiire põgenemise käigus jäid maha kõik Lily riided ja isiklikud asjad. "Ma lähen vaatan igaks juhuks natuke ringi,...

Taevas hakkas juba roosakaks tõmbuma, kui küla lõpuks selja taha jäi ning linna siluett kaugelt paistma hakkas. Varemed kõrgusid silmapiiril nagu katkised hambad rauga suus. Lily oli tõlla akendele kardinad ette tõmmanud ning püüdis magama jääda, toetades oma pead kõikuva ja logiseva seina najale. Maxil oli liigsest joomisest paha hakanud ja ta oksendas sõidu pealt, jättes endast maha ligase raja. Tõlla rattad said samuti Maxi mao sisuga kokku, kuid kattusid peagi teetolmu ja poriga. Krisi juustest nõrgus ikka veel hobuste joogivett ning vereringe tema jalgades oli juba ammu lakanud, sest Ori ei kavatsenudki sülest lahkuda. Piksi istus tõlla katusel, imetledes päikesetõusu ja rotid olid kogunenud Lily seelikusaba sisse kobarasse. Ajalehepaberisse keeratud surnud rotid olid samuti kaasas, sest arusaamatul põhjusel lootis Kris loomi ikka veel ellu äratada ja Rotipoisiga uuesti kokku liita. „Piksi, mine tõlda. Muidu külmetad ennast!“ hüüdis Max, püüdes nõnda mõtteid kõrvale juhtida oma ha...

Sellel ajal, kui Kris tegeles rottide ja Orjaga, muutus pidu kõrtsisaalis üha metsikumaks. Max suutis vaevu jalgel püsida ning lõbustas oma veidra käitumisega kõiki, kes polnud veel laua alla vajunud. Lily´l oli ammu järg käest kadunud, kellele ta mida viima pidi, kuid keegi ei tundunud otseselt nurisevat, sest purjus kliendid suutsid vaevalt oma nime meeles pidada, rääkimata sellest, mida nad tellinud olid. Sepp oli samuti ülevas meeleolus ning püüdis nüüd kõigest väest käsi uuele ettekandjale külge ajada. „Mes sa pipardad,“ mõmises ta ühe käega Lily rindu kobades ja teist kätt seeliku alla toppides. „So miis om juua täis, ta es saa miskit aru. Tule nüid seia...“ Lily püüdis kogukat meest, kes oli ta oma turske kehaga vastu köögi ust surunud, eemale lükata, kuid sepp oli temast tugevam. Hammustada ei saanud, sest siis saanuks kõik teada, et Lily on vampiir ning tema eluke oleks väga kähku lõpetatud. Ta püüdis ligitikkujat põlvega munadesse tabada, aga suur ümmargune kõht jäi ette ning...

Väsinud plikatirts uinus hetkega. Kris sikutas talle teki peale ning hiilis tagasi alla ööelust kihavasse kõrtsisaali. Max, kes oli kunagi pühalikult tõotanud elu lõpuni karskeks jääda, oli nüüd purjus ning trampis nurgas laua peal, näidates kummalist etteastet, mis koosnes mustkunstist ja iiri stepptantsust. Ennist Sidile oma keha laenanud külamees oli samuti toibunud ning elas Maxile häälekalt kaasa. Ta röökis roppusi ja naeris sama võikalt kui terve kari hüääne. Samal ajal, kui Kris püüdis pilguga saalist Lily´t üles leida, tundis ta kedagi endale kuklasse hingavat. Kris pööras ennast välgukiirusel ümber ning nägi, kuidas Ori tühjast õhust tema ette materialiseerus. Nii et tema on samuti eksinu, mõtles Kris, kuid tegi näo, nagu poleks midagi imelikku märganud. „Hei, kuidas sul tervis on?“ küsis ta. „Parem,“ vastas Ori. „Kuidas lastel läheb?“ „Piksi magab ja Rotipoiss on kuskil jooksus,“ jutustas Kris. „Neil on täna väga raske päev.“ „Kui juba rottidest juttu tuli, siis leidsin just...

Öö saabudes hakkas kõrtsi rahvast kogunema ning Lily taipas üsna kiiresti, et nõudlike klientide soovide täitmine polnud sugugi nii kerge, kui pealt vaadates tundus. Tal tükkis pidevalt segi minema, kes mida ja kui palju tahtis. „Ära muretse. Sa saad hakkama,“ ütles kellegi julgustav hääl Lily selja taga, nii et vampiiritar oleks peaaegu kandiku käest pillanud. Rääkijaks oli Ori. Tütarlaps nägi tõepoolest üsna kurnatud välja.  „Haige?“ küsis Lily. "Peremees mainis, et tuned ennast kehvasti." „Pole hullu,“ vastas Ori vapralt naeratades. „Lihtsamate töödega tulen toime. Raskusi tõsta ei tohi.“ Lily pilk langes mööda orjatari kleiti allapoole. Kuidas ta ometi varem ei märganud? Tüdruk oli kontkõhn, aga kõhukumerus kumas selgelt läbi õhukese linase riide. Polnud kahtlustki, et peremees oli Orja kõlvatul otstarbel ära kasutanud. Ori oli ju ise alles laps! Huvitav, mida kõrtsmik temaga edasi teha kavatses. Vaevalt ta veel üht näljast suud juurde soovis. „Tüdrik! Too mulle kannutäis...

„Kas päike paistab ikka veel?“ küsis Lily igatsevalt akna poole vaadates. Toas oli nii palav, et polnud enam õhku, mida hingata. „Kui me tagasi tulime, hakkas sadama,“ vastas Max ning piilus ettevaatlikult aknaluugi vahelt välja. „Täitsa pilves on!“ kuulutas ta ja avas pidulikult akna. Tuulehoog pritsis tuppa värskendavaid vihmapiisku. Lõpuks ometi sai vabalt hingata. Maxile meenus äkki, et tal paluti ennist midagi edasi öelda. „Kõrtsmik tahtis sinuga rääkida." „Minuga?“ imestas Lily. „Miks ometi?“ „Tal olevat sulle tööd pakkuda,“ vastas Max. „Tõenäoliselt mitte sellist, nagu sa varem tegid. Vähemalt ei näinud ma kõrtsis ühtegi tantsuks sobivat posti.“ „Hahaa. Ei ole naljakas,“ vastas Lily ja hakkas peegli ees end sättima, et tulevase ülemuse ees paremat muljet jätta. Max jälgis teda murelikult, kuid ei lausunud sõnagi. Lily oli suur tüdruk ja teadis ise, kuidas vanade paksude pervertidega toime tulla. Lõppude lõpuks oli ta ju ikkagi vampiir ning tavainimesed pidid teda kartma, mi...

Esme oli tõepoolest surnud. Ta lamas kahvatu ja kangena raudvoodil, mille lapsed olid kogu jõudu kokku võttes ukse eest ära lükanud. Vana naise kortsuliste käte vahelt paistis kiri. Selle pistis Kris kiiresti endale põue.  „Kutsu peremees siia!“ hüüdis Kris ukseavasse ilmunud orjale, kes oli kisa kuuldes kohale tormanud. „Meil on surnumatjat tarvis!“ Ori kadus sama kiiresti, kui oli välja ilmunud. Üsna varsti jooksis tuppa Max, kaardimänguga võidetud saapad jalas, ning haaras kohe ohjad enda kätte. „Rotipoiss, mis Esmega juhtus?“ küsis ta. „Kas ta kurtis enne pikali heitmist valu või halba enesetunnet?“ „Ta oli väga väsinud,“ vastas Rotipoiss. „Esme kirjutas kirja, käskis selle sulle anda ja läks magama.“ Max vaatas hoolega ringi, kuid ei näinud ühtegi kirja moodi paberit. „Kus kiri on?“ Sõnagi lausumata osutas Rotipoiss Krisi suunas. Kris ei üritanudki ennast välja vabandama hakata ja otsis sügavalt ohates kirja põuest välja. Alati olid kõik tähtsad paberid adresseeritud Maxile, m...

Kuigi küla oli väike, tolmune ja sarnanes vesterni võttepaigale, tundus siin pulbitsevat vilgas elu. Uste kohal rippuvad sildid andsid teada, et külas tegutsesid lisaks kingsepale pagar, lihunik, juustumeister, juuksur, rätsep, pudukaupade müüja, kelle käest võis saada igasuguseid majapidamises vajaminevaid asju, ja surnumatja. Laudadest kokku klopsitud majakeste juures jooksid ringi räbaldunud riietega lapsed, kes kasutasid mängimiseks kõike, mida nad kätte võtta jaksasid. Kris polnud päris kindel, aga ta arvas, et nägi ühel lapsel käes autorooli, millega ta vana katkise vankri peal istus ja sohvrit mängis. Küllap oli ta rooli mõne autoromu küljest kruvinud, mis sepikoja taga vedeles. Miks autodega enam ei sõidetud ja kuhu elekter kadus? Kuidas laps üldse teadis, mille jaoks rooli kunagi kasutati? Oli keegi talle neist rääkinud või pildi pealt näidanud? Enne kingsepa juurde minekut astus Kris läbi pagariärist ja ostis endale paar pirukat. Ta polnud eelmisest õhtust saati midagi söönud...

Max lamas unetuna kitsa ja krigiseva raudvoodi serval. Päevaund magav Lily võttis suurema osa ruumist endale. Madratsit asendas torkivate õlgedega põhukott. Või olid need kirbud, kes Maxi nahka närisid? Lutikad? Kui siinseid tingimusi mugavusena välja reklaamiti, pidi kohalike kodudes ikka päris jube elu olema. Kris niheles teisel voodil ja pomises midagi läbi une. Alumiselt korruselt oli kuulda hääli. Keegi karjus ning midagi visati valju klirinaga puruks. Küllap kestsid siin peod hommikuni. Esme ja lapsed magasid kõrvaltoas. Max oli neil soovitanud midagi rasket ukse ette lükata ning aknaluugid sulgeda. Ka Maxi toas olid aknaluugid suletud, sest kardinaid polnud, mis päeval päikesevalguse eest kaitset pakuksid. Spartalikult minimalistlikus toas polnud midagi peale kahe voodi, soemüüri, ukse ja akna. Rohkemat polnudki ühele öömaja tahtjale tarvis. Max ei hakanud ust blokeerima, sest tal polnud und ja ta oleks sissetungijat igal juhul kuulnud. Iseasi, millega nad ennast kaitsnud oleksi...